Hinnalised annid Jumalalt

Mu vennad ja õed! Oleme just osalenud pühalikul koosolekul, kogunemisel, mis sai alguse Piibli aegadel, mil muistne Iisrael kogunes kokku, et tunda Issanda kohalolekut ja rõõmustada Tema õnnistuste üle.¹ Meil on au elada ajal, mil see muistne komme on prohvet Joseph Smithi kaudu taastatud.² Ma innustan teid isiklikku päevikusse kirja panema, mida te tundsite sel kõige pühamal koosviibimisel osaledes.

Hiljuti jätsime hüvasti oma kalli sõbra ja prohveti, president Thomas S. Monsoniga. Kuigi me kõik igatseme teda, oleme väga tänulikud, et Issand on kutsunud oma Kirikut juhatama uue prohveti, president Russell M. Nelsoni. Sel korrapärasel viisil oleme me nüüd alustanud Kiriku ajaloo uut peatükki. See on hinnaline and Jumalalt.

Kui me kõik toetasime president Nelsonit ülestõstetud käega, seisime me tunnistajatena Jumala ees ja kinnitasime, et ta on president Monsoni õigusjärglane. Ülestõstetud käega lubasime kuuletuda tema häälele, kuna tema saab juhatust Issandalt.

Issand on öelnud:

„Sa pead tähele panema kõiki tema [see tähendab Kiriku presidendi] sõnu ja käske, mis ta sulle annab, kui ta need saab. ‥

Sest tema sõna tuleb teil vastu võtta, nagu oleks see minu enda suust, kõige kannatlikkuse ja usuga.”³

Ma olen tundnud meie uut prohvetit-presidenti üle 60 aasta. Ma olen teeninud koos temaga Kaheteistkümne Apostli Kvoorumis 33 aastat ja olen tunnistajaks, et Issanda käsi on valmistanud teda ette saama meie juhtivapostliks ja prohvetiks, et kasutada kõiki püha preesterluse võtmeid maa peal. Toetagem kõik täielikult teda ja tema nõuandjaid ning järgigem nende juhatust. Me tervitame samuti soojalt vanem Gongi ja vanem Soarest Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi liikmetena.

Pärast ülestõusmist, millist sündmust me sel imelisel ülestõusmispühade nädalalõpul tähistame, ilmus Jeesus oma jüngritele ja ütles: „Rahu olgu teile! Nõnda nagu minu Isa on mind läkitanud, nõnda läkitan ka mina teid!”⁴ Pange tähele kahekordset tegevust – Jumal saadab oma Poja. Poeg saadab oma teenijad – surelikud mehed ja naised – Tema tööd täide viima.

Me ei peaks olema üllatunud, saades teada, et isikud, keda on kutsutud tegema Issanda tööd, ei ole inimlikult täiuslikud. Pühakirjalood räägivad üksikasjalikult meestest ja naistest, keda Jumal oli kutsunud tegema suurt tööd – meie Taevase Isa headest poegadest ja tütardest –, kes olid kutsutud Kirikus oma ülesannetes teenima, püüdes anda endast parima, kuid keegi neist polnud veel täiuslik. Sama kehtib ka meie kohta tänapäeval.

Kuidas me üksteist tugevdame ja toetame, olles teadlikud meie inimlikest nõrkustest ja vajakajäämistest? See saab alguse usust – tõelisest, siirast usust Issandasse Jeesusesse Kristusesse. Usk Päästjasse on esimene põhimõte Kristuse õpetuses ja evangeeliumis.

Aastaid tagasi külastasin ma püha maad. Kui sõitsime mööda ühest sinepitaimest, küsis BYU Jeruusalemma keskuse direktor, kas ma olen näinud kunagi sinepiseemet. Ma ei olnud ja me peatusime. Ta näitas mulle sinepitaime seemneid. Need olid üllatavalt väikesed.

Siis meenusid mulle Jeesuse õpetused: „Sest tõesti ma ütlen teile, kui teil oleks usku nagu sinepiivake, siis te võiksite ütelda sellele mäele: Siirdu siit sinna! Ja ta siirduks sinna, ja miski ei oleks teile võimatu.”⁵

Kui meie usk on niisama väike kui sinepiseeme, aitab Issand meil liigutada meie ees seisvate ülesannetega seoses heidutatuse ja kahtlemise mägesid, kui teenime koos Jumala lastega, kaasa arvatud pereliikmed, Kiriku liikmed ja need, kes pole veel Kiriku liikmed.

Vennad ja õed! Elu võib olla täis usku, rõõmu, õnne, lootust ja armastust, kui rakendame väikseimas koguses tõelist usku Kristusesse – nimelt sinepiseemne suurust usku.

Vanem George A. Smith meenutas ühte nõuannet, mille prohvet Joseph Smith talle andis: „Ta ütles mulle, et ma ei peaks iial heituma, mis raskused mind ka ei ümbritseks. Kui mind heidetaks Nova Scotia sügavaimasse auku ja kõik Kaljumäed kuhjataks mu peale, ei tohiks ma kaotada lootust, vaid peaksin vastu pidama, rakendama oma usku ja säilitama vapruse ning ma jõuaksin lõpuks kuhja otsa välja.”⁶

Me peaksime pidama meeles Pauluse sõnu: „Ma suudan kõik temas, kes mind teeb vägevaks.”⁷ See teadmine on veel üks hinnaline and Jumalalt.

Lisaks juba mainitud andidele on neid palju. Räägin nüüd vaid mõnest: hingamispäeva annist, sakramendist, teiste teenimisest ja Päästja võrreldamatust annist, mille Jumal meile andis.

Hingamispäeva vägi on kogeda kirikus ja kodus naudingut, rõõmu ja soojust Issanda Vaimu tundmisest ilma mingisuguste segajateta.

Liiga paljud lubavad endale oma nutiseadmete abil peaaegu internetis elamist – ekraanid valgustamas nende nägu nii päeval kui ööl ja kõrvaklapid kõrvades tõkestamas Vaimu vaikset, tasast häält. Kui me ei leia aega end internetist välja lülitada, võime lasta käest võimalused kuulda Tema häält, kes ütles: „Jätke järele ja teadke, et mina olen Jumal.”⁸ Ei ole midagi halba Issanda poolt inspireeritud tehnoloogia uusimate saavutuste kasutamises, kuid me peame olema nende kasutamisel targad. Pidage meeles hingamispäeva andi.

Sakramendikoosolekul sakramendi saamise õnnistus ei tohi kunagi muutuda rutiiniks või lihtsalt millekski, mida me teeme. See on kogu nädalast kõigest 70 minutit, kui saame aja maha võtta ja leida oma elus rohkem rahu, rõõmu ja õnne.

Sakramendist osasaamine ja lepingute uuendamine on meie märk Issandale, et peame Teda alati meeles. Tema lepitus on armuline and Jumalalt.

Au teenida Taevase Isa lapsi on järjekordne võimalus järgida Tema Armastatud Poja eeskuju üksteist teenides.

Mõned teenimisvõimalused on formaalsed – meie peredes, kiriku kutsetes ja ühiskondlikes organisatsioonides osaledes.

Kiriku liikmed – nii mehed kui naised – ei peaks kõhklema, kui neil on soov kandideerida ükskõik millise tasandi valitsusse, vastavalt sellele, kus nad elavad. Meie hääled on tänapäeval olulised ja tähtsad meie koolides, linnades ja riikides. Seal, kus valitseb demokraatia, on meie kohuseks hääletada auväärsete meeste ja naiste poolt, kes on valmis teenima.

Paljud teenimisvõimalused ei ole formaalsed ega seotud meile antud ülesannetega – need tulevad, kui sirutame sõbrakäe neile, keda eluteel kohtame. Pidage meeles, et Jeesus õpetas seadusetundjale, et me peaksime armastama Jumalat ja oma ligimesi nagu iseennast, kasutades näidet heast samaarlasest.⁹

Teenimine annab võimaluse, mille läbi me mõistame Kristuse elu ja teenimist. Ta tuli teenima, nagu pühakirjad õpetavad, „otsekui Inimese Poeg ei ole tulnud, et teda teenitaks, vaid teenima ja oma hinge andma lunaks paljude eest!”¹⁰

Peetrus on andnud seitsme sõnaga ehk parima kirjelduse Päästja sureliku teenimise kohta, kui ta viidates Jeesusele ütles, et „tema käis mööda maad ja tegi head”.¹¹

Issand Jeesus Kristus on meie kõige hinnalisem and kõigi Jumalalt saadud andide seas. Jeesus ütles: „Mina olen tee ja tõde ja elu, ükski ei saa Isa juurde muidu kui minu kaudu!”¹²

Nefi ütles tabavalt meie Päästja tähtsuse kohta, kui ta kuulutas: „Me räägime Kristusest, me rõõmustame Kristuses, me jutlustame Kristusest, me kuulutame prohvetlikult Kristusest ja me kirjutame vastavalt oma prohvetlikele kuulutustele, et meie lapsed võiksid teada, millisest allikast nad võiksid otsida andestust oma pattudele.”¹³ Me peame hoidma Kristust oma elu keskmes igal ajal ja kõikjal.

Peaksime meeles pidama, et Tema nimi on see, mis on kirjutatud meie Jumala kummardamise paikadele. Me saame Tema nimel ristitud ja meid kinnitatakse Kiriku liikmeks, asetatakse, antakse templiand ja pitseeritakse abiellu tema nimel. Me võtame sakramenti ja lubame võtta enda peale Tema nime – ning saada tõelisteks kristlasteks. Lõpuks, sakramendipalves palutakse meil Teda alati meeles pidada.¹⁴

Valmistudes homseks ülestõusmispühaks, pidagem meeles, et Kristus on ülim. Ta on õigemeelne kohtumõistja, meie ustav eestkostja, meie õnnistatud Lunastaja, hea karjane, lubatud Messias, tõeline sõber ja veel palju, palju muud. Ta on tõepoolest meie Isa väga hinnaline and meile.

Jüngriks olemisega seoses on meil palju nõudeid, muresid ja ülesandeid. Siiski peavad mõned tegevused olema alati meie Kiriku liikmeks olemise keskmeks. „Mispärast,” käsib Issand, „ole ustav; püsi ametis, mille ma sinule määranud olen; abista nõrku, tõsta käsi, mis on rippu vajunud, ja tugevda nõrkenud põlvi.”¹⁵

See on tegutsev Kirik! See on puhas usk! See on evangeelium oma tõelises olemuses, kui me aitame hädast välja, tõstame ja tugevdame neid, kel on vaimsed ja ajalikud vajadused! Selle tegemine nõuab meilt, et neid külastaksime ja aitaksime¹⁶, et nende tunnistused usust Taevasesse Isasse ja Jeesusesse Kristusesse ning Tema lepitusse oleksid kinnitatud nende südamesse.

Aidaku ja õnnistagu Issand meid, et hindaksime Jumala mitmeid ande, nende seas seda, et oleme Tema taastatud Kiriku liikmed. Ma palvetan, et täituksime armastusega kõikide Taevase Isa laste vastu, suudaksime näha nende vajadusi ja oleksime võimelised vastama nende küsimustele ja muredele seoses evangeeliumiga selgel ja lahkel viisil, mis suurendab üksteise mõistmist ja tänulikkust üksteise eest.

Ma tunnistan, et Jeesus Kristus on meie Päästja. See, mida meile üldkonverentsil õpetatakse, jõuab meieni apostlite ja prohvetite, üldjuhtide ja naisjuhtide inspiratsiooni kaudu, kes on Kiriku juhtivad ametikandjad. Olgu igaühega meist Issanda rõõm ja rahu, on minu alandlik palve Issanda Jeesuse Kristuse nimel, aamen.