2010–2019
Päästvad talitused toovad meile imelise valguse
Aprill, 2018


Päästvad talitused toovad meile imelise valguse

Kicker to come

Vennad ja õed! Tunnen koos teiega evangeeliumist ehk Kristuse õpetusest rõõmu.

Üks sõber küsis kord vanem Neil L. Andersenilt, kes toona oli seitsekümmend, mis tunne oli Konverentsikeskuses 21 000 inimese ees kõnelda. Vanem Andersen vastas: „Mitte need 21 000 inimest ei muuda sind närviliseks, vaid need 15 venda, kes su seljataga istuvad.” Tookord ma muigasin selle peale, aga nüüd tunnen seda ise. Kuidas ma armastan ja toetan neid viitteist meest kui prohveteid, nägijaid ja ilmutajaid!

Issand rääkis Aabrahamile, et tema seemne ja preesterluse kaudu saavad õnnistatud kõik maa perekonnad „evangeeliumi õnnistustega, .. , nimelt igavese elu[ga]” (Aabr 2:11; vt ka salme 2–10).

Need lubatud evangeeliumi ja preesterluse õnnistused taastati maa peale ja 1842. aastal andis prohvet Joseph Smith mõnedele meestele ja naistele templianni. Üks neist oli Mercy Fielding Thompson. Prohvet ütles talle: „See [templiand] toob sind pimedusest välja imelise valguse kätte.”1

Täna soovin ma keskenduda päästvatele talitustele – mis toovad mind ja teid imelise valguse kätte.

Talitused ja lepingud

Raamatust „Usule truu” loeme: „Talituseks [on] püha, ametlik preesterluse volitusega tehtud tegu. Mõned talitused on vajalikud meie ülenduseks. Neid kutsutakse päästvateks talitusteks. Nende hulka kuuluvad ristimine, kinnitamine, Melkisedeki preesterlusse pühitsemine (meestele), templiand ja abielu pitseerimine.”2

Vanem David A. Bednar on õpetanud: „Taastatud Issanda Kirikus tehtavad päästvad talitused ja ülendus .. moodustavad need volitatud kanalid, mille kaudu võivad taeva õnnistused ja väed meie ellu tulla.”3

Nagu mündi kaks poolt, on kõik päästvad talitused seotud Jumalaga tehtud lepingutega. Jumal lubas meile õnnistusi, kui oleme neid lepinguid ustavalt au sees pidanud.

Prohvet Amulek kuulutas: „See .. on .. ettevalmistusaeg Jumalaga kohtumiseks” (Al 34:32). Kuidas me selleks valmistume? Väärilistena talitusi saades. Samuti peame me, nagu ütles president Russell M. Nelson, püsima lepingurajal. President Nelson jätkas: „Teie pühendumine Päästja järgimisele Temaga lepinguid tehes ja neist lepingutest kinni pidades avab ukse kõikide vaimsete õnnistuste ja eesõiguste saamiseks, mis on saadaval meestele, naistele ja lastele kõikjal.”4

John ja Bonnie Newman, nagu paljud teist, on president Nelsoni poolt lubatud vaimsete õnnistuste saajad. Ühel pühapäeval pärast kolme väikese lapsega Kirikus käimist ütles Bonnie Johnile, kes polnud Kiriku liige: „Ma ei saa sellega üksinda hakkama. Sa pead otsustama, kas sa tuled meiega koos minu Kirikusse või valid kiriku, kuhu me saame kõik koos minna, kuid lapsed peavad teadma, et ka nende isa armastab Jumalat.” Järgmisel pühapäeval ja kõikidel pühapäevadel pärast seda John mitte üksnes ei olnud Kirkus, vaid ta ka teenis, mängides aastate jooksul klaverit paljudes kogudustes ja Algühingutes. 2015. aasta aprillis oli mul au Johniga kohtuda ja sel kohtumisel arutasime me, et parimaks viisiks, kuidas ta saaks väljendada oma armastust Bonnie vastu, on viia ta templisse, kuid seda ei saa juhtuda muidu, kui ta peab saama ristitud.

Pärast seda kui ta oli käinud Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirikus 39 aastat, sai ta 2015. aastal ristitud. Aasta hiljem said John ja Bonnie Ameerika Ühendriikides Memphise templis pitseeritud, 20 aastat pärast seda, kui naine oli saanud oma templianni. Nende 47-aastane poeg Robert ütles oma isa kohta: „Isa on pärast preesterluse saamist tõeliselt õitsele löönud.” Bonnie lisas: „John on alati olnud rõõmsameelne inimene, kuid talituste saamine ja oma lepingute au sees hoidmine on tema lahkust veelgi suurendanud.”

Kristuse lepitus ja Tema eeskuju

Aastaid tagasi hoiatas juhataja Boyd K. Packer: „Hea käitumine ilma evangeeliumi talitusteta ei lunasta ega ülenda inimkonda.”5 Tegelikult ei vaja me Isa juurde tagasi pöördumiseks mitte üksnes talitusi ja lepinguid, vaid me vajame ka Tema Poega Jeesust Kristust ja Tema lepitust.

Kuningas Benjamin õpetas, et üksnes Kristuse nimel ja Tema nime kaudu võib pääste inimlastele osaks saada (vt Mo 3:17; vt ka 3.UA).

Tema lepituse kaudu lunastas Jeesus Kristus meid Aadama langemise tagajärgedest ja tegi võimalikuks meie meeleparanduse ning võimaliku ülenduse. Oma eluga seadis Ta meile eeskuju, et saaksime päästvad talitused – milles „avaldub .. jumalikkuse vägi” (ÕL 84:20).

Kui Päästja oli saanud ristimistalituse, et „täita kogu õigemeelsust” (vt 2Ne 31:5–6), kiusas Teda Saatan. Samamoodi ei lõpe meie kiusatused ristimise või pitseerimisega, kuid nende pühade talituste saamine ja nendega seotud lepingute austamine täidavad meid imelise valgusega ja annavad meile jõudu, et kiusatustele vastu seista ja neist jagu saada.

Hoiatus

Jesaja kuulutas prohvetlikult, et viimsel ajal „maa on rüvetunud .., sest need on .. muutnud seadusi” (Js 24:5; vt ka ÕL 1:15).

Prohvet Joseph Smithile ilmutatud sarnane hoiatus oli, et mõned „austavad [Issandat] oma huultega, .. [ja] nad õpetavad õpetusi, mis on inimeste käskimised, neil on jumalakartuse nägu, aga nad salgavad tema väge” (JSA 1:19).

Ka Paulus hoiatas, et paljudel on „jumalakartuse nägu, aga .. salgavad tema väge. Ja nendest hoidu eemale” (2Tm 3:5). Ma kordan, nendest hoidu eemale.

Paljud segavad mõjud ja kiusatused elus on nagu „ kiskjad hundid” (Mt 7:15). Tõeline karjane valmistab ette, kaitseb ja hoiatab lambaid ja karja, kui sellised hundid on lähenemas (vt Jh 10: 10:11–12). Kas Karjase abilistena, kes tahavad Hea Karjase täiuslikku elu jäljendada, pole me oma hinge ja samuti teiste hingede karjased? Prohvetite, nägijate ja ilmutajate, keda me just toetasime, nõu ja Püha Vaimu anni väel võime näha hunte tulemas, kui oleme valvsad ja ette valmistatud. Seevastu kui me oleme oma hinge ja teiste hingede pealiskaudsed karjased, on kaotused tõenäolised. Pealiskaudsus viib kaotusteni. Ma kutsun meid kõiki üles olema ustavad karjased.

Kogemus ja tunnistus

Sakrament on talitus, mis aitab meil püsida rajal ja sellest vääriliselt osasaamine on tõendiks, et me peame kinni kõigi teiste talitustega seotud lepingutest. Mõned aastad tagasi, kui mu naine Anita ja mina teenisime Ameerika Ühendriikides Arkansase Little Rocki misjonil, läksin ma koos kahe noore misjonäriga õpetama. Õppetunni ajal ütles hea vend, keda me õpetasime: „Ma olen teie kirikus käinud. Miks te peate igal pühapäeval leiba sööma ja vett jooma? Meie kirikus teeme me seda kahel korral aastas, ülestõusmispühade ja jõulude ajal, ning see on väga tähendusrikas.”

Rääkisime talle, et meil on kästud kohtuda tihti, et osa saada leivast ja veinist (vt Mn 6:6; vt ka ÕL 20:75). Lugesime ette peatükid Matteuse 26 ja 3. Nefi 18. Ta vastas, et ei mõista ikka selle vajalikkust.

Seejärel jagasime temaga järgmist võrdlust: „Kujutage ette, et olete sattunud tõsisesse autoavariisse. Olete vigastatud ja teadvuseta. Keegi jookseb teie juurde ja nähes, et olete teadvuseta, helistab hädaabi numbril 112. Teie eest kantakse hoolt ja te tulete teadvusele.”

Küsisime sellelt vennalt: „Kui te taipate, kus te olete, siis mida te küsiksite?”

Ta vastas: „Tahaksin teada, kuidas ma sinna sain ja kes mu leidis. Sooviksin teda iga päev tänada, sest ta päästis mu elu.”

Rääkisime sellele heale vennale, kuidas Päästja meie elu päästis ja kuidas me peame Teda tänama iga päev, iga päev, iga päev!

Seejärel küsisime: „Teades, et Ta andis oma elu sinu ja meie eest, kui sageli sa tahaksid Tema keha ja vere sümbolitena leiba süüa ja vett juua?”

Ta vastas: „Ma mõistan, mõistan, aga üks asi veel. Teie kirik ei ole lõbus nagu meie oma.”

Selle peale me vastasime: „Mida sa teeksid, kui Päästja Jeesus Kristus teie uksest sisse astuks?”

Ta ütles: „Ma langeksin kohe põlvili.”

Küsisime: „Kas see pole mitte see, mida sa tunned, astudes sisse viimse aja pühade kogudusehoonetesse – aupaklikkus Päästja vastu?”

Ta vastas: „Mõistan, mõistan.”

Ülestõusmispühade ajal tuli ta kirikusse ja jätkas kohalkäimist.

Ma kutsun meid kõiki endilt küsima: „Millised talitused, kaasa arvatud sakrament, pean ma saama ja millised lepingud pean ma sõlmima, millistest kinni pidama ja milliseid austama?” Ma luban, et talitustes osalemine ja nendega seotud lepingute austamine toob teile imelist valgust ja kaitset üha pimenevas maailmas. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.

Viited

  1. Teachings of Presidents of the Church: Joseph Smith , 2007, lk 414.

  2. Usule truu, 2004, lk 165; vt ka: Handbook 2: Administering the Church, 2010, alljaotus 2.1.2.

  3. David A. Bednar. Laske oma pattude andekssaamisel kestma jääda. – 2016. a kevadine üldkonverents.

  4. Russell M. Nelson. Koos edasi minnes, Liahoona, apr 2018, lk 6.

  5. Boyd K. Packer. The Only True Church. – Ensign, nov 1985, lk 82.