Võtke Püha Vaim oma juhiks

Sel ülestõusmispühal on meil mõtteis Issanda Jeesuse Kristuse ülestõusmine ja tühi haud, mis annab igale usklikule lootust, et Kristus sai võitu sellest, millega muidu kaasneks kindel lüüasaamine. Usun nagu apostel Paulus, et nii nagu Jumal „Kristuse Jeesuse surnuist üles äratas, teeb [Ta] ka [meie] surelikud ihud elavaks oma Vaimu läbi, kes [meis] elab”.¹

Nii nagu Kristus äratab meie keha pärast füüsilist surma uuesti ellu oma ülestõusmise väega, nõnda saab Ta elustada meid ka vaimsest surmast.² Me loeme Moosese raamatust, kuidas Aadam sai niiviisi elavaks: „[Aadam] sai ‥ ristitud ja Jumala Vaim laskus tema peale, ning nõnda ta sündis Vaimust ja sai elavaks sisemise inimese poolest.”³

Millise võrratu anni osaliseks saavad need, kes panevad oma usu Jeesusele Kristusele. Selleks anniks on see, kui Püha Vaim annab meile Uue Testamendi sõnul „el[u], mis on Kristuses”.⁴ Kas peame seda andi mõnikord enesestmõistetavaks?

Vennad ja õed, milline erakordne privileeg on saada „Püha Vai[m] enesele teejuhiks”⁵, nagu näitlikustab järgmine kogemus.

Lipnik Frank Blair teenis Korea sõja ajal Jaapanis paikneval sõjaväe transpordilaeval.⁶ Laev polnud piisavalt suur, et seal oleks olnud ametlik kaplan, mistõttu palus kapten, et vend Blair oleks laeva mitteametlik kaplan, kuna ta oli täheldanud, et noor mees elas usu ja põhimõtete järgi ning oli terves meeskonnas väga austatud.

Lipnik Blair kirjutas: „Meie laeva tabas tohutu taifuun. Lained olid umbes 14 meetri kõrgused. Olin parasjagu valves, kui üks meie kolmest mootorist seiskus ja teavitati praost laeva telgjoonel. Alles oli kaks mootorit, üks neist töötas vaid poole võimsusega. Olime tõsises hädas.”

Lipnik Blair lõpetas oma vahikorra ja hakkas voodisse minema, kui kapten ta uksele koputas. Ta küsis: „Kas sa palvetaksid selle laeva eest?” Loomulikult oli lipnik Blair sellega nõus.

Tol hetkel oleks lipnik Blair võinud lihtsalt palvetada „Taevane Isa, palun õnnista meie laeva ja kaitse meid” ning siis voodisse minna. Selle asemel palvetas ta, et saada teada, kas {19}ta saaks midagi teha{20}, et aidata tagada laeva turvalisust. Vastuseks palvele õhutas Püha Vaim vend Blairi minema sillale, rääkima kapteniga ja rohkem teada saama. Ta sai teada, et kapten püüdis otsustada, millisel kiirusel peaksid laeva ülejäänud mootorid töötama. Lipnik Blair naasis oma kajutisse ja palvetas uuesti.

Ta palus: „Mida saan mina teha, et aidata mootoriprobleemi lahendada?”

Vastuseks sosistas Püha Vaim, et ta peab jalutama laeval ringi ja lisainfo saamiseks täheldusi tegema. Taas naasis lipnik Blair kapteni juurde ja palus luba tekil ringi kõndida. Seejärel, päästerõngas vöö ümber, väljus ta tormi kätte.

Ta seisis ahtris ja jälgis hiiglaslikke propellereid, kui need laeva laineharjale jõudes veest nähtavale tulid. Vaid üks töötas täisvõimsusel ja pöörles tohutu kiirusega. Pärast neid täheldusi palvetas lipnik Blair taas. Ta sai selge vastuse, et allesjäänud töökorras mootor töötas liiga suure koormusega ja see tuli panna käima aeglasemalt. Seega naasis ta selle soovitusega kapteni juurde. Kapten oli üllatunud, öeldes, et laevamehaanik oli just soovitanud vastupidist – suurendada töökorras mootori kiirust, et tormist ette jõuda. Kapten otsustas aga järgida lipnik Blairi ettepanekut ja pani mootori aeglasemalt käima. Koidikuks oli laev turvaliselt rahulikes vetes.

Vaid kaks tundi hiljem lakkas töökorras mootor töötamast. Laev liikus vaevaliselt sadamasse ainsa mootori abil, mis töötas poole võimsusega.

Kapten ütles lipnik Blairile: „Kui me poleks mootorit siis aeglustanud, oleksime sellest keset tormi ilma jäänud.”

Ilma selle mootorita poleks olnud võimalik tüürida. Laev oleks pööranud end kummuli ja uppunud. Kapten tänas noort viimse aja pühast ohvitseri ja ütles, et usub, et lipnik Blairi vaimsete õhutuste järgimine päästis laeva ja selle meeskonna elu.

See lugu on päris dramaatiline. Kuigi meie ilmselt ei satu sellisesse kohutavasse olukorda, on selles loos tähtsaid juhiseid, kuidas me võime saada sagedamini Vaimu juhatust.

Esiteks, mis puutub ilmutusse, tuleb meil pöörata oma vastuvõtja õigele taevasele sagedusele. Lipnik Blairi elu oli puhas ja ustav. Kui ta poleks olnud kuulekas, poleks tal olnud vajalikku vaimset usaldustunnet, et palvetada nii, nagu ta seda tegi, oma laeva turvalisuse eest, ja saada sellist konkreetset juhatust. Igaüks meist peab püüdma joondada oma elu Jumala käskudega, et saada Temalt juhatust.

Vahel ei kuule me taeva märguannet, kuna pole väärilised. Selleks, et side oleks taas selge, tuleb parandada meelt ja kuuletuda. Sõnade meelt parandama tähenduseks Vanas Testamendis on „pöörduma” või „ümber pöörama”.⁷ Kui tunnete end Jumalast kaugel, tuleb teil vaid otsustada patust pöörduda ja vaadata Päästja poole, ning avastate, et Ta ootab teid väljasirutatud kätega. Ta on innukas teid juhatama ja te olete vaid ühe palve kaugusel, et taas seda juhatust saada.⁸

Teiseks, lipnik Blair üksnes ei palunud, et Issand tema probleemi lahendaks. Ta küsis, mida tema peab tegema, et lahendusele kaasa aidata. Samuti võiksime küsida: „Issand, mida ma pean tegema, et lahendusele kaasa aidata?” Selle asemel, et palvetades oma probleeme loetleda ja paluda Issandal need lahendada, võiksime mõelda tegusamate võimaluste üle, kuidas sellises olukorras Issandalt abi saada, pühendudes Vaimu juhatuse järgi tegutsema.

Loos on veel kolmas tähtis õppetund lipnik Brairi loos. Kas ta oleks saanud palvetada nii külma rahuga, kui ta poleks saanud Vaimult juhatust varasematel juhtudel? Taifuuni saabumine pole õige aeg Püha Vaimu andi tolmust puhtaks pühkida ja välja mõelda, kuidas seda kasutada. See noor mees järgis selgelt kavandit, mida oli varemgi mitu korda kasutanud, näiteks põhimisjonärina teenides. Peame võtma Püha Vaimu oma juhiks rahulikes vetes, et kuulda eksimatult Ta häält raevukaimas tormis.

Mõned võivad mõelda, et me ei peaks ootama Vaimult igapäevast juhatust, sest „ei ole õige, kui [Jumal] käsi[b] kõigis asjus”, et meist ei saaks laisad teenijad.⁹ Kuid see pühakirjakoht anti osale algusaja misjonäridele, kes palusid, et Joseph Smith saaks ilmutuse, mille nad oleksid pidanud ise enda jaoks saama. Eelnevas salmist ütles Issand neile, et nad tuleksid misjoniväljale, „nii nagu nad omavahel ja minuga nõu peavad”.¹⁰

Need misjonärid tahtsid täpset ilmutust oma reisiplaanide kohta. Nad ei olnud veel õppinud, kuidas isiklikes küsimustes ise Issandaga nõu pidada. Issand nimetas seda suhtumist õige sõnaga: laisk. Algusaja Kiriku liikmed olid ilmselt nii rõõmsad, et neil on tõeline prohvet, et neil oli oht jätta õppimata, kuidas ise enda jaoks ilmutust saada. Vaimse iseseisvuse juurde kuulub oskus kuulata Issanda häält Tema Vaimu kaudu, et saada oma elus juhatust.

Alma andis oma pojale nõu „[pidada] kõikides oma toimetustes nõu Issandaga”.¹¹ Selline elu, mida nimetame sageli „Vaimu järgi elamiseks”, on suur privileeg. Sellega kaasnevad tasakaal ja kindlustunne, aga ka sellised Vaimu viljad nagu armastus, rõõm ja rahu.¹²

Lipnik Blairi oskus saada ilmutust päästis tema ja ta laevakaaslased raevutsevast tormist. Tänapäeval raevutsevad teistsugused tormid. Mormoni Raamatu tähendamissõna elupuust¹³ on vägev kuvand, kuidas saavutada sellises maailmas vaimset turvatunnet. Selles unenäos räägitakse ootamatult kerkinud pimeduseudust, et tuua vaimset hävingut tagasiteel Jumala juurde kõndinud Kiriku liikmetele.¹⁴

Mõtiskledes selle kuvandi üle, näen vaimusilmas sellel rajal tohutul hulgal rahvast. Mõni on raudkäsipuust käega kõvasti kinni haaranud, kuid paljud teised kõnnivad lihtsalt eesolijate jalajälgedes. Viimati mainitud hoiak ei nõua erilist kaasamõtlemist või jõupingutust. Tuleb vaid tegutseda ja mõelda, mida teised teevad ja mõtlevad. Päikselise ilmaga toimib see hästi. Kuid pettusetorm ja valedeudu langeb ilma igasuguse hoiatuseta. Sellises olukorras on Püha Vaimu hääle tundmine vaimse elu ja surma küsimus.

Nefi on andnud vägeva lubaduse, et „kes iganes Jumala sõna kuulda võtavad ja sellest tugevalt kinni peavad, ‥ ei hävi kunagi; ka ei suuda kiusatused ega vastase tulised nooled nende üle võimust võtta, et neid pimedaks teha selleks, et neid hävingusse juhtida”.¹⁵

Sellest ei piisa, kui astuda rajal enda ees kõndija jalajälgedes. Me ei saa lihtsalt teha ja mõelda seda, mida teised teevad ja mõtlevad, me peame elama juhatatud elu. Igaüks meist peab panema ise käe raudkäsipuu külge. Siis saame minna Issanda juurde alandliku usaldustundega, teades, et Ta „juhib [meid] kättpidi ning vastab [meie] palvetele”.¹⁶ Jeesuse Kristuse nimel, aamen.