Ärge kartke

Ma lisan oma tunnistuse president Russell M. Nelsoni ja vanem Quentin L. Cooki mõni hetk tagasi edastatud sõnumitele Esimese Presidentkonna ja Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi nõukogu üksmeelest ja ühtsusest. Ma tean, et sellised ilmutuslikud teadaanded on Issanda vaimust ja tahtest ning need õnnistavad ja tugevdavad inimesi, peresid ja Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirikut tulevaste põlvkondade jooksul.

Mõni aasta tagasi küsisid üks meie noor abielus tütar ja tema mees õde Rasbandilt ja minult väga tähtsa, elu mõjutava küsimuse: „Kas on endiselt turvaline ja tark siia pealtnäha pahelisse ja hirmutavasse maailma, milles me elame, lapsi ilmale tuua?”

See oli emale ja isale oma armsate abielus olevate lastega arutamiseks tähtis küsimus. Me võisime kuulda nende häältes hirmu ja tunda hirmu nende südametes. Meie vastus neile oli kindel: „Jah, isegi väga hea!”, kui jagasime evangeeliumi alusõpetusi ja meie endi südamlikke tundeid ja elukogemust.

Hirm pole uus asi. Jeesuse Kristuse jüngrid kartsid Galilea järvel pimedal ööl tuulispead ja laineid¹. Ka meil on Tema tänapäevaste jüngritena hirmud. Meie vallalised täiskasvanud kardavad võtta vastutust, näiteks abielluda. Noored abikaasad, nagu meie lapsedki, võivad karta selles üha pahelisemas maailmas lapsi saada. Misjonärid kardavad paljusid asju, eriti võõrastega rääkimist. Lesed kardavad üksi elamist. Teismelised kardavad, et neid ei võeta omaks. Koolilapsed kardavad esimest koolipäeva. Üliõpilased kardavad eksamitulemusi. Me kardame ebaõnnestumist, äraütlemist, pettumust ja teadmatust. Me kardame orkaane, maavärinaid ja tulekahjusid, mis laastavad maad ja nõuavad elusid. Me kardame, et ei osutu valituks, ja samal ajal, et just meid valitakse. Me kardame, et pole piisavalt head. Me kardame, et Issand ei õnnista meid. Me kardame muutusi ja meie hirmud võivad muutuda paanikaks. Kas ma lugesin ette teie kõigi hirmud?

Muistsetest aegadest saadik on hirm vähendanud Jumala laste väljavaateid. Mulle on alati meeldinud Eliisa lugu 2. Kuningate raamatus. Süüria kuningas oli saatnud oma leegioni „ja nad tulid öösel ning piirasid linna”². Nad kavatsesid prohvet Eliisa kinni võtta ja ära tappa. Me loeme:

„Kui jumalamehe teener hommikul vara üles tõusis ja välja läks, vaata, siis oli linna ümber sõjavägi, hobused ja vankrid! Ja ta teener ütles temale: „Oh häda, mu isand, mis me nüüd teeme?””³

Temas kõneles hirm.

„Aga [Eliisa] vastas: „Ära karda, sest neid, kes on meiega, on rohkem kui neid, kes on nendega!””⁴

Kuid ta ei piirdunud vaid sellega.

„Eliisa palvetas ning ütles: „Jehoova, tee ometi ta silmad lahti, et ta näeks!” Ja Jehoova tegi lahti poisi silmad ja too nägi, ja vaata, mägi oli täis tuliseid hobuseid ja vankreid ümber Eliisa!”⁵

Võib-olla saadetakse või ei saadeta tulised hobused meie hirme eemale peletama ja meie deemonitest võitu saama, kuid õppetund on selge. Issand on meiega, hoolib meist ja õnnistab meid viisil, nagu ainult Tema seda teha võib. Palve võib tuua jõudu ja ilmutuse, et peame keskendama oma mõtted Jeesusele Kristusele ja Tema lepitavale ohverdusele. Issand teadis, et aeg-ajalt tunneme hirmu. See on juhtunud minu ja teiega ning seepärast on pühakirjad täis Issanda nõuandeid:

„Olge rõõmsad ja ärge kartke.”⁶

„Vaadake minu poole igas oma mõttes; ärge kahelge, ärge kartke.”⁷

„Ära karda, pisuke karjake.”⁸ Mulle meeldib sõnade „pisuke karjake” õrnus. Maailma mõju mõõdupuu järgi võib meid siin Kirikus vähe olla, kuid kui me oma vaimsed silmad avame, siis „neid, kes on meiega, on rohkem kui neid, kes on nendega”.⁹ Meie armastav karjane, Jeesus Kristus, ütleb seejärel: „Kui ka maa ja põrgu ühineks teie vastu, sest kui te olete ehitatud minu kaljule, ei või need võitu saada.”¹⁰

Kuidas hirmu eemale peletada? Noore teenriga oli nii, et tema seisis otse Jumala prohveti Eliisa kõrval. Meil on sama lubadus. Kui kuulame president Russell M. Nelsoni, kui võtame tema nõu kuulda, siis seisame koos Jumala prohvetiga. Pidage meeles Joseph Smithi sõnu: „Ja nüüd, pärast paljusid tunnistusi, mis temast antud on, see on tunnistus, viimane kõikidest, mille meie temast anname: et ta elab!”¹¹ Jeesus Kristus elab! Meie armastus Tema ja Tema evangeeliumi vastu hajutavad hirmu.

Meie soov, et „tema Vaim oleks alati”¹² meiega heidab hirmu kõrvale, sest näeme meie surelikku elu rohkem igavikulisest vaatenurgast. President Nelson on andnud nõu: „Eesootavatel päevadel pole võimalik vaimselt ellu jääda ilma Püha Vaimu juhatava, suunava, trööstiva ja pideva mõjuta.”¹³

Issand on öelnud nuhtluste kohta, mis katavad maad ja teevad paljude südame kõvaks: „Minu jüngrid seisavad pühades paikades ja ei saa kõigutatud.”¹⁴

Ja seejärel see jumalik lubadus: „Ärge olge mures, sest kui sünnivad kõik need asjad, võite te teada, et lubadused, mis teile on antud, saavad täidetud.”¹⁵

Seiske pühades paikades – ärge olge mures – ja lubadused täidetakse. Vaadakem neid kõiki nüüd meie hirmudega seoses.

Esiteks seiske pühades paikades. Kui seisame pühades paikades – meie õigemeelsetes kodudes, pühitsetud kogudusehoonetes ja templites –, tunneme, et Issanda Vaim on meiega. Me leiame vastused küsimustele, mis meile muret teevad, või rahu, et need lihtsalt kõrvale heita. Vaim tegutseb nii. Need pühad kohad Jumala kuningriigis maa peal tekitavad meis aupaklikkust, austust teiste vastu, soovi anda endast parim, elades evangeeliumi järgi, ja meie lootus hajutab hirmu ja otsib Jeesuse Kristuse lepituse kaudu Tema tervendavat väge.

Hirmul ei ole kohta nendes Jumala pühades paikades ega Tema laste südametes. Miks? Tänu armastusele. Jumal armastab meid – alati – ja meie armastame Teda. Meie armastus Jumala vastu võidab kõik hirmud ja pühad paigad on tulvil Tema armastust. Mõelge sellele! Kui oleme oma pühendumises Issandale ebakindlad, kui eksime ära Tema teelt, mis viib igavesse ellu, kui kahtleme oma tähtsuses Tema jumalikus plaanis, kui laseme hirmul avada ukse kõigile tema kaaslastele – heidutatusele, vihale, tusatsemisele ja pettumusele –, lahkub Vaim meist ja me oleme Issandata. Kui teate, mida see tähendab, siis teate, et see pole hea koht, kus olla. Vastupidiselt, kui seisame pühades paikades, võime tunda Jumala armastust ja „täiuslik armastus ajab välja kogu hirmu”.¹⁶

Järgmine lubadus on: „Ärge olge mures.”¹⁷ Pole tähtis, kui palju on maailmas pahelisust ja kaost, kuna oleme iga päev Jeesusele Kristusele ustavad, on meile lubatud „Jumala rahu, mis on ülem kõigest mõistusest”.¹⁸ Ja kui Kristus tuleb kogu oma väes ja auhiilguses, lõpeb kurjus, vastuhakk ja ebaõiglus.

Kaua aega tagasi kuulutas apostel Paulus prohvetlikult meie ajast, öeldes noorele Timoteusele:

„Aga seda tea, et viimseil päevil tuleb raskeid aegu.

Sest inimesed on siis enesearmastajad, rahaahned, hooplejad, ülbed, teotajad, sõnakuulmatud vanemaile, tänamatud, õelad, ‥

rohkem lõbu- kui jumalaarmastajad.”¹⁹

Pidage meeles „neid, kes on meiega” mõlemal pool eesriiet; neid, kes armastavad Issandat kõigest oma südamest, väest, meelest ja jõust; „neid, kes on meiega, on rohkem kui neid, kes on nendega!”.²⁰ Kui me Issandat ja Tema teid innukalt usaldame, kui võtame osa Tema tööst, ei karda me maailma muutusi ega muretse nende pärast. Ma palun teil heita kõrvale maailma mõju ja stress ning otsida oma igapäevaelus vaimsust. Armastage seda, mida Issand armastab – Tema käske, Tema pühasid kodasid, meie pühasid lepinguid Temaga, sakramenti igal hingamispäeval, meie suhtlemist palve kaudu, ja te ei muretse.

Lõpetuseks: usaldage Issandat ja Tema lubadusi. Ma tean, et kõik, mida Ta lubab, läheb täide. Ma tean seda niisama kindlalt, kui ma sellel pühal koosolekul teie ees seisan.

Issand on ilmutanud: „Sest need, kes on targad ja on tõe vastu võtnud ja on võtnud Püha Vaimu enesele teejuhiks ning keda ei ole petetud – tõesti ma ütlen teile, et neid ei raiuta maha ja ei visata tulle, vaid nad jäävad sel päeval püsima.”²¹

Just sellepärast ei peaks me muretsema tänapäeva segaduses nende pärast, kes on suures ja ruumikas hoones; nende pärast, kes pilkavad ausaid püüdeid ja pühendumist teenida Issandat Jeesust Kristust. Optimism, julgus, isegi ligimesearmastus tuleb südamest, mis ei ole murede ja segadusega koormatud. President Nelson, kes on tuleviku suhtes optimistlik, on meile meelde tuletanud, et „kui meil peaks olema mingigi lootus need tõde ründavad arvukad hääled ja inimfilosoofiad läbi sõeluda, peame õppima saama ilmutust”.²²

Isikliku ilmutuse saamiseks peab meie prioriteet olema elamine evangeeliumi järgi ning julgustav ustavus ja vaimsus nii teiste kui ka meie endi suhtes.

Spencer W. Kimball oli üks minu noorusaja prohveteid. Need paar viimast aastat pärast apostliks kutsumist olen ma leidnud rahu tema esimesest üldkonverentsikõnest 1943. aasta oktoobris. Ta oli oma kutse üle rabatud. Ma tean, mis tunne see on. Vanem Kimball ütles: „Ma mõtlesin ja palvetasin ning paastusin ja palvetasin palju. Mul käisid peast läbi vastuolulised mõtted – hääled, mis näisid ütlevat: „Sa ei suuda seda tööd teha. Sa ei ole selleks vääriline. Sul ei ole võimekust”, ja lõpuks tuli alati võidukas mõte: „Sa pead tegema tööd, mis sulle on määratud – sa pead muutma ennast võimekaks, vääriliseks ja pädevaks.” Ja lahing kestis raevukalt edasi.”²³

Mind julgustab selle apostli, kellest sai selle vägeva Kiriku 12. president, südamest tulev tunnistus. Ta mõistis, et pidi oma hirmud seljataha jätma, et „teha talle määratud tööd” ja et ta pidi lootma Issanda jõule, et muuta ennast „võimekaks, vääriliseks ja pädevaks”. Ka meie võime seda teha. Lahingud käivad edasi, kuid me seisame neile vastu Issanda Vaimuga. Me ei muretse, sest kui seisame Issandaga ja seisame Tema põhimõtete ja Tema igavese plaani eest, seisame pühal maal.

Mis sai sellest tütrest ja väimehest, kes küsisid aastaid tagasi otse südamest tuleva isikliku, hirmul põhineva küsimuse? Nad mõtisklesid tõsiselt meie vestluse üle tol õhtul. Nad palvetasid ja paastusid ning tegid oma järeldused. Nii nende kui meie, vanavanemate rõõmuks on neid nüüdseks õnnistatud seitsme imekauni lapsega, ja nad lähevad edasi usus ja armastuses.

Kujutis

Vanem ja õde Rasbandi seitse lapselast

Olge julged, vennad ja õed! Jah, me elame ohtlikel aegadel, kuid kui jääme lepingurajale, ei pea me kartma. Ma õnnistan teid, et kui te seda teete, ei pea te muretsema aegade üle, mil me elame, või murede pärast, mis meie teele tulevad. Ma õnnistan teid valima pühades paikades seismise ja sinna püsima jäämise. Ma õnnistan teid usuga Jeesuse Kristuse lubadustesse, et Ta elab ning et Ta vaatab meie üle, hoolitseb meie eest ja seisab meie kõrval. Meie Issanda ja Päästja Jeesuse Kristuse nimel, aamen.