Kindlad ja vankumatud usus Kristusesse

Vana Testamendi ajaloos loeme me järjestikustest ajaperioodidest, mil Iisraeli lapsed austasid oma lepingut Jehoovaga ja Teda kummardasid, ja teistest aegadest, mil nad eirasid seda lepingut ja kummardasid ebajumalaid või baale.¹

Ahabi valitsusaeg oli üks usust taganemise aegu Iisraeli põhjapoolses kuningriigis. Prohvet Eelija käskis ühel puhul kuningas Ahabil koguda Iisraeli rahva kui ka Baali prohvetid või preestrid Karmeli mäele. Kui rahvas oli kokku tulnud, ütles Eelija neile: „Kui kaua te lonkate kahe karguga? [Teisisõnu „Millal te kord lõplikult otsustate?”.] Kui Jehoova on Jumal, siis käige tema järel; aga kui Baal on see, siis käige tema järel! Aga rahvas ei vastanud temale sõnagi.”² Nii pani Eelija ette, et nii tema kui Baali prohvetid raiuvad tükkideks härjavasika, panevad selle puude peale oma altaril, aga „nad ärgu süüdaku tuld”.³ „Siis hüüdke teie oma jumala nime ja mina hüüan Jehoova nime. See jumal, kes siis vastab tulega, on Jumal! Ja kogu rahvas kostis ning ütles: „See kõne on hea!””⁴

Te mäletate, et Baali preestrid hüüdsid mitu tundi oma olematu jumala poole, et see tule alla saadaks, aga ei saanud „ei häält ega vastust”.⁵ Kui jõudis kätte Eelija kord, siis parandas ta lagunenud Issanda altari, asetas sellele puud ja ohvrianni ning käskis seejärel põletusohvri ja puud veega üle kasta, mitte üks, vaid kolm korda. Polnud kahtlustki, et tema ega ükski inimlik vägi ei saanud seda tuld süüdata.

„Ja kui siis roaohvrit pidi ohverdatama, astus prohvet Eelija ette ja ütles: „Jehoova! Aabrahami, Iisaki ja Iisraeli Jumal! Saagu täna teatavaks, et Sina oled Jumal Iisraelis ja mina olen Sinu sulane ja et mina olen kõike seda teinud Sinu sõna peale!”

Siis Jehoova tuli langes alla ja sõi ära põletusohvri, puud, kivid ja põrmu ning lakkus ära vee, mis oli kraavis!

Kui kogu rahvas seda nägi, siis heitsid nad silmili maha ja ütlesid: „Jehoova on Jumal! Jehoova on Jumal!””⁶

Tänapäeval võiks Eelija ütelda:

• Jumal, meie Taevane Isa, kas on olemas või mitte, aga kui Ta on olemas, siis kummardage Teda.

• Jeesus Kristus kas on Jumala Poeg, ülestõusnud maailma Päästja või ei ole. Aga kui Ta on, siis järgige Teda.

• Mormoni Raamat kas on Jumala sõna või ei ole, aga kui on, siis saage „[seda uurides ja] selle õpetuste järgi elades Jumalale ligemale”.⁷

• Joseph Smith kas nägi Isa ja Poega ja rääkis nendega kevadpäeval 1820. aastal või mitte, aga kui ta seda tegi, siis järgige prohveti kutset koos pitseerimisvõtmetega, mille Eelija tema peale asetas.

Viimasel üldkonverentsil kuulutas president Russell M. Nelson: „Te ei pea pead vaevama, mis on tõsi [vt Mn 10:5]. Te ei pea pead vaevama, keda on turvaline usaldada. Võite saada isikliku ilmutuse kaudu omaenda tunnistuse, et Mormoni Raamat on Jumala sõna, et Joseph Smith on prohvet ja et see on Issanda Kirik. Vaatamata sellele, mida teised võivad öelda või teha, ei saa keegi iial võtta teilt südamesse ja meelde kantud tunnistust sellest, mis on tõsi.”⁸

Kui Jaakobus lubas, et Jumal „annab suisa” kõigile, kes Tema tarkust otsivad,⁹ andis ta ka hoiatuse:

„Ent ta palugu usus, ilma kahtlemata; sest kes kahtleb, sarnaneks merelainele, mida tuul tõstab ning sinna ja tänna peksab.

Niisugune inimene ärgu ometi arvaku, et ta midagi saab Issandalt;

ta on kaksipidise meelega mees, ebakindel kõigil oma teedel.”¹⁰

Meie Päästja aga teisest küljest oli täiuslik stabiilsuse eeskuju. Ta ütles: „See, kes mind on läkitanud, on minuga; ta ei ole mind üksi jätnud, sest ma teen ikka, mis on tema meelt mööda!”¹¹ Mõelge järgmistele pühakirjategelaste kirjeldustele, kes olid Päästja sarnaselt kindlad ja vankumatud:

Nad olid „pöördunud õigesse usku ega taganenud sellest, sest nad olid kindlad ja vankumatud ning kõrvalekaldumatud, soovides kogu usinusega kinni pidada Issanda käskudest”.¹²

„Nende meel on kindel ja nad panevad jätkuvalt oma lootuse Jumalale.”¹³

„Ja vaata, te teate ise, sest te olete olnud selle tunnistajaks, et kõik need, kes on toodud tõe tundmisele ja teadmisele ‥, on kindlad ja vankumatud usus ja selles, millega nad on vabaks tehtud.”¹⁴

„Aga nemad jäid alati apostlite õpetusse ja osadusse ja leivamurdmisse ja palvetesse.”¹⁵

Et jääda kindlaks ja vankumatuks usus Kristusesse, peab Jeesuse Kristuse evangeelium läbistama meie südant ja hinge ehk evangeelium ei ole üksnes üks paljudest mõjudest inimese elus, vaid tema elu ja loomuse määratlev kese. Issand ütleb:

„Ja ma annan teile uue südame ja panen teie sisse uue vaimu! Ma kõrvaldan teie ihust kivise südame ja annan teile lihase südame!

Ma panen teie sisse oma Vaimu ja teen, et te käite mu seadluste järgi ja peate mu kohtuseadusi ning täidate neid!

Ja ‥ teie olete minu rahvas ja mina olen teie Jumal!”¹⁶

Selle lepingu teeme ristimisel ja templitalitustes. Kuid mõned ei ole veel Jeesust Kristust täielikult oma ellu vastu võtnud. Kuigi, nagu Paulus ütleb, olid nad „ristimise kaudu ühes [Kristusega] maha maetud”, on neil ikka veel puudu see osa, mis „otsekui Kristus on surnuist üles äratatud ‥ , nõnda meiegi käiksime uues elus.”¹⁷ Evangeelium ei määratle neid veel. Nad ei ole veel keskendunud Kristusele. Nad on valivad, milliseid õpetusi ja käske nad järgivad ning kus ja millal nad Kirikus teenivad. Selle vastandina need, kes on „äravalitud vastavalt lepingule”,¹⁸ peavad täpselt kinni oma lepingutest, väldivad pettust ja püsivad kindlana oma usus Kristusesse.

Enamik meist leiab ennast nende kahe äärmuse vahel, kus ühes otsas on sotsiaalsetest huvidest motiveeritud evangeeliumi rituaalides osalemine ja teises täielikult väljaarenenud kristlik Jumala tahtele pühendumine. Kuskil vahepeal olles torkab Jeesuse Kristuse evangeelium meid südamesse ja võtab võimust meie hinges. See ei pruugi juhtuda ühe hetkega, kuid me peaksime kõik liikuma selle õndsa seisundi suunas.

On raske, kuid samas oluline, et me jääme kindlaks ja vankumatuks, kui leiame end puhastumas „kannatuste ahjus”,¹⁹ mis juhtub surelikkuses varem või hiljem meie kõigiga. Ilma Jumalata võivad need masendavad kogemused tuua meeleheidet, ahastust ja isegi kibestumust. Jumalaga asendub valu trööstiga, rahutus rahuga ja kurbus lootusega. Püsides kindlalt usus Kristusesse, toob Tema toetavat armu ja tuge.²⁰ Ta muudab katsumuse õnnistuseks ja Jesaja sõnade kohaselt annab „neile laubaehte tuha asemele”.²¹

Lubage mul tuua kolm näidet, mida tean omast käest.

Üks naine kannatab kurnava kroonilise haiguse käes, mis püsib vaatamata ravimitele, preesterluse õnnistustele ning paastumisele ja palvetamisele. Sellest hoolimata ei ole tema usk palve väesse ja Jumala armastuse tõelisusse vähenenud. Ta rühib edasi päev päeva (ja mõnikord tund tunni) järel, teenides Kiriku kutsetes ja koos abikaasaga hoolitsedes oma noore pere eest, naeratades nii palju kui võimalik. Tema kaastunne teiste vastu on sügav, seda on süvendanud tema enda kannatused ja sageli kaotab ta ennast teisi teenides. Ta jätkab vankumatult ja inimesed on rõõmsad temaga koos olles.

Üks mees, kes kasvas üles Kirikus, teenis põhimisjonil ja abiellus armsa naisega, oli üllatunud, kui mõned tema õed-vennad hakkasid Kirikust ja prohvet Joseph Smithist halvasti rääkima. Mõne aja pärast lahkusid nad Kirikust ja püüdsid veenda teda sama tegema. Nagu sellistel puhkudel sageli juhtub, pommitasid nad teda esseede, podcast´ide ja videotega kriitikutelt, kellest enamik olid ise pettunud endised Kiriku liikmed. Tema õed-vennad pilkasid tema usku, väites, et ta on kergeusklik ja eksiteele viidud. Tal ei olnud vastuseid nende väidetele ja tema usk hakkas nende väsimatu vastuseisu all kõikuma. Ta mõtles, kas peaks lõpetama kirikus käimise. Ta rääkis oma abikaasaga. Ta rääkis inimestega, keda ta usaldas. Ta palvetas. Kui ta mõtiskles selles vaevatud meeleseisundis, meenus talle aeg, kui ta oli tundnud Püha Vaimu ja saanud Vaimult tõe tunnistuse. Ta ütles: „Kui ma endaga aus olen, siis pean möönma, et Vaim on puudutanud mind rohkem kui ühel korral ja Vaimu tunnistus on tõeline.” Ta on saanud tunda uuenenud rõõmu ja rahu, mida tunnevad ka tema abikaasa ja lapsed.

Abikaasad, kes on oma elus järjepidevalt ja rõõmsalt järginud apostlite nõu, tundsid kurvastust, kui kogesid raskusi laste saamisel. Nad kulutasid palju raha, töötades pädevate meditsiiniekspertidega ja mõne aja pärast õnnistati neid pojaga. Kuid kahjuks vaid aasta pärast sai beebile osaks õnnetus, milles keegi süüdi ei olnud, kuid mis jättis ta peaaegu püsivasse teadvuseta olekusse ja tekitas märkimisväärse ajukahjustuse. Tema eest on kantud parimat hoolt, kuid arstid ei oska ennustada, mis temaga edasi saab. Laps, kelle maailma toomise nimel see abielupaar nii kõvasti palvetas, on neilt mõnes mõttes ära võetud ja nad ei tea, kas ta kunagi nende juurde naaseb. Nüüd püüavad nad hoolitseda oma lapse kriitiliste vajaduste eest ja täita oma teisi kohustusi. Sellel tohutult raskel hetkel on nad pöördunud Issanda poole. Nad toetuvad Temalt saadavale igapäevasele leivale. Neid abistavad kaastundlikud sõbrad ja pere ning nad saavad tuge preesterluse õnnistustest. Nad on saanud teineteisega lähedasemaks, nende liit on nüüd sügavam ja täielikum, kui see oleks muidu olla saanud.

23. juulil 1837 andis Issand prohveti kaudu ilmutuse tolleaegsele Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi juhatajale Thomas B. Marshile. See ütles järgmist:

„Ja palveta oma vendade, Kaheteistkümne eest. Manitse neid teravasti minu nime tõttu, ja nad saagu manitsetud kõigi oma pattude eest, ning olge minu ees minu nimele ustavad.

Ja pärast nende kiusatusi ja rohket viletsust, vaata, mina, Issand, otsin nad üles, ja kui nad ei tee oma südant kõvaks ja oma kaela kangeks minu vastu, nad pöörduvad ning ma teen nad terveks.”²²

Ma usun, et nendes salmides toodud põhimõtted käivad meie kõigi kohta. Kiusatused ja viletsus, mida me kogeme, lisaks igasugused proovilepanekud, mida Issand meile saadab, võivad viia meie täieliku usku pöördumiseni ja terveks tegemiseni. Kuid see juhtub siis ja ainult siis, kui me ei tee oma südant kõvaks ega kaela kangeks Tema vastu. Kui me püsime kindla ja vankumatuna, tulgu, mis tuleb, siis saab meile osaks pöördumine, mida Päästja silmas pidas, kui Ta ütles Peetrusele „kui sa pärast pöördud, siis kinnita oma vendi”,²³ nii täielik pöördumine, et seda ei saa hävitada. Lubatud terveks saamine on meie pattudest haavatud hinge puhastamine ja pühitsemine, mis teeb meid pühaks.

Mulle meenub meie emade manitsus: „Söö oma juurviljad ära, need on sulle kasulikud.” Meie emadel on õigus ja vankumatu usu kontekstis on juurviljade söömine pidevalt palvetamine, iga päev pühakirjade uurimine, Kirikus teenimine ja kummardamine, iga nädal väärilisena sakramendi võtmine, ligimeste armastamine ja endale iga päev oma risti kandmine Jumalale kuuletudes.²⁴

Pidage alati meeles lubadust headest asjadest, mis saavad osaks selles ja järgmises elus kõigile neile, kes on kindlad ja vankumatud oma usus Kristusesse. Pidage meeles lubadust „igavesest elust ja pühade rõõmust”.²⁵ „Oo kõik teie, kes te olete südamelt puhtad, tõstke oma pea ja võtke vastu Jumala meeldiv sõna ja toituge rõõmuga tema armastusest, sest kui teie meel on kindel, võite te seda teha igavesti.”²⁶ Jeesuse Kristuse nimel, aamen.