Temale

Sel ajaloolisel õhtul väljendan oma armastust ja tänu igaühele teist, mu kallid õed. Olgugi et meie vanus, asukoht ja olud erinevad, koguneme täna õhtul ühtsena, tugevana, ühise eesmärgi ja tunnistusega, et meid armastavad ja juhivad meie Taevane Isa, meie Päästja Jeesus Kristus ja meie elav prohvet president Russell M. Nelson.

Noore abielupaarina kutsus piiskop mind ja mu abikaasat külastama ja teenima perekonda, kes polnud palju aastaid kirikus käinud. Võtsime ülesande rõõmuga vastu ja läksime paar päeva hiljem nende koju. Meile sai kohe selgeks, et nad ei tahtnud külalisi Kirikust.

Niisiis võtsime järgmisel korral kaasa taldrikutäie šokolaaditükkidega küpsiseid, olles veendunud, et šokolaad sulatab nende südamed. Seda ei juhtunud. Too abielupaar rääkis meiega läbi uksevõrgu, andes veelgi selgemini mõista, et me polnud teretulnud. Kuid koju sõites olime üsna kindlad, et oleksime saavutanud edu, kui oleksime neile vaid mingi teise koogi viinud.

Vaimse visiooni puudumine muutis meie järgmised luhtunud katsed heidutavaks. Keeldumine pole kunagi meeldiv. Aja jooksul hakkasime endilt küsima: „Miks me seda teeme? Mis on meie eesmärk?”

Vanem Carl B. Cook on täheldanud: „Kirikus teenimine võib aga olla raske, kui meil palutakse teha midagi, mis meid hirmutab, kui me väsime teenimisest või kui meid kutsutakse tegema midagi, mis meile esialgu ei meeldi.”¹ Kogesime vanem Cooki sõnade õigsust, kui tundsime, et peame otsima juhatust kelleltki, kes näeb kõike suuremast vaatenurgast kui meie.

Niisiis, pärast paljusid siiraid palveid ja uurimist, saime vastuse küsimusele miks me teenime. Oli toimunud muutus meie arusaamises, meie südames, see oli tegelikult ilmutuslik kogemus.² Pühakirjadest juhatust otsides õpetas Issand meile, kuidas muuta teiste teenimine kergemaks ja veelgi tähendusrikkamaks. Siin on salm, mida lugesime ning mis muutis nii meie südant kui käsitlust: „Sa pead armastama Issandat, oma Jumalat, kõigest oma südamest, kõigest oma väest, meelest ja jõust, ja Jeesuse Kristuse nimel pead sa teda teenima.”³ Kuigi see salm oli väga tuttav, tundus see meid uuel ja tähtsal viisil kõnetavat.

Me mõistsime, et olime siiralt püüdnud seda perekonda teenida ja teenida meie piiskoppi, kuid pidime küsima endalt, kas me tõepoolest teenisime armastusest Issanda vastu. Kuningas Benjamin tegi selle erinevuse selgeks, kui ta ütles: „Vaata, ma ütlen teile, et kuigi ma ütlesin, et olen veetnud oma päevad teie teenistuses, ma ei taha hoobelda, sest ma olen ainult olnud Jumala teenistuses.”⁴

Keda siis kuningas Benjamin tegelikult teenis? Taevast Isa ja Päästjat. Teadmine kes ja miks aitab meil teiste teenimisel mõista, et armastuse kõrgeim väljendus on pühendumine Jumalale.

Kui meie tähelepanu keskpunkt pikkamisi muutus, muutusid ka meie palved. Hakkasime oma külaskäike selle armsa pere juurde ootama, kuna armastasime Issandat.⁵ Me tegime seda Tema jaoks. Tema muutis meie katsumust, nii et see polnud enam raske. Pärast mitut kuud ukselävel seismist hakkas see pere meid sisse kutsuma. Lõpuks palvetasime koos regulaarselt ja arutlesime õrnalt evangeeliumi üle. Tekkis pikaajaline sõprus. Me kummardasime ja armastasime Teda, armastades Tema lapsi.

Kas võite mõelda tagasi ajale, kus pöördusite armastavalt mõne abivajaja poole siira sooviga aidata ja tundsite, et teie püüded jäid märkamata või ehk poldud nende eest tänulik või neid isegi ei tahetud? Kas kahtlesite sellisel hetkel oma teenimise väärtuses? Kui jah, siis asendagu kuningas Benjamini sõnad teie kahtlust ja isegi teie valu: „Te olete ainult oma Jumala teenistuses.”⁶

Kibestumise asemel saame teenimise kaudu rajada veelgi täiuslikuma suhte oma Taevase Isaga. Meie armastus Tema vastu ja pühendumus Temale asendab vajaduse tunnustuse või tänu järele ning lubab Tema armastusel voolata meieni ja läbi meie.

Mõnikord võime esialgu teenida kohusetundest, kuid isegi selline teenimine võib aidata meil avastada meis endis midagi kõrgemat, mis juhatab meid teenima veelgi ülevamal teel⁷ – nii, nagu president Nelson kutsus rakendama „teiste teenimiseks uuemat pühamat lähenemisviisi”⁸.

Kui keskendume kõigele, mida Jumal on meie heaks teinud, tuleb meie teenimine tänulikust südamest. Kui tunneme vähem muret selle üle, millist kasu me teenimisest saame, mõistame selle asemel, et meie teenimise keskmes on kõigepealt Jumal.⁹

Juhataja M. Russell Ballard on õpetanud: „Üksnes siis, kui armastame Jumalat ja Kristust kõigest oma südamest, hingest ja meelest, oleme võimelised jagama seda armastust oma ligimestega heategude ja teenimise kaudu.”¹⁰

Esimene kümnest käsust kordab seda jumalikku tarkust: „Mina olen Jehoova, sinu Jumal ‥ Sul ei tohi olla muid jumalaid minu palge kõrval!”¹¹ Selle käsu paigutus aitab meil mõista, et kui paneme Tema oma meeles esikohale, loksub kõik muu lõpuks paika – isegi teiste teenimine. Kui anname Talle meie vabal valikul silmapaistvaima koha meie elus, siis saab Ta õnnistada meie tegusid meie heaks ja teiste heaks.

Issand andis nõu: „Vaadake minu poole igas oma mõttes.”¹² Me teeme igal nädalal lepingu just seda teha – „teda alati meeles pida[da]”¹³. Kas selline Jumalale meelepärane keskendumine võib käia kõige kohta, mida teeme? Kas isegi lihtsaima ülesande täitmisest saab võimalus näidata Talle meie armastust ja pühendumist? Ma usun, et saab.

Me saame igat asja meie tegemist vajavate asjade nimekirjas teha nii, et see ülistaks Teda. Võime näha igas ülesandes au ja võimalust Teda teenida, isegi kui meil on täita tähtajad ja kohustused või vahetada mustad mähkmed.

Nagu ütles Ammon: „Jah, ma tean, et ma ei ole midagi; oma jõult olen ma nõrk; seepärast ma ei hoople enda üle, vaid ma hooplen oma Jumala üle, sest tema jõuga suudan ma teha kõiki asju.”¹⁴

Kui Jumala teenimisest saab meie elus kõige tähtsam asi, kaotame me endid ja lõpuks leiame endid.¹⁵

Päästja õpetas seda põhimõtet nii lihtsalt ja selgelt: „Seepärast laske oma valgusel nõnda paista selle rahva ees, et nad näeksid teie häid tegusid ja annaksid au teie Isale, kes on taevas.”¹⁶

Lubage mul jagada teiega tarkusesõnu, mis olid Indias Kolkatas orbudekodu seinal: „Kui te olete lahked, võivad inimesed süüdistada teid isekates varjatud motiivides. Olge ikkagi lahked. Selle, mida te olete aastaid ehitanud, võib keegi üleöö hävitada. Ehitage ikkagi. Hea, mida te täna teete, võivad inimesed sageli homme unustada. Tehke ikkagi head. Andke maailmale parim, mis teil anda on, ja seda ei pruugi kunagi olla piisavalt. Andke ikkagi maailmale endast parim. Lõpuks te näete, et see on vaid teie ja teie Jumala vahel ‥ .” ¹⁷

Õed, see on alati meie ja Issanda vahel. Nagu president James E. Faust on öelnud: „„Mida maailm kõige enam vajab?” Kas kõigi maailma inimeste suurim vajadus pole mitte isiklik, kestev, igapäevane, jätkuv suhe Päästjaga? Selline suhe võib vabastada ahelaist meis oleva jumalikkuse ja miski ei saa tuua meie ellu suuremat muutust, kui adume ja mõistame meie taevalikku suhet Jumalaga.” ¹⁸

Samamoodi selgitas Alma oma pojale: „Jah, ja hüüa Jumalat abiks kõiges; jah, kõik, mida sa teed, tee Issandale, ja kuhu iganes lähed, mine Issandaga; jah, olgu kõik sinu mõtted suunatud Issandale; jah, anna Issandale oma südame kiindumus igaveseks!”¹⁹

Ja president Russell M. Nelson on meid samamoodi õpetanud: „Kui mõistame Tema vabatahtlikku lepitust, jääb ükskõik milline meiepoolne ohverdus täielikult suure tänutunde varju au eest Teda teenida.”²⁰

Õed! Ma tunnistan, et kui Jeesus Kristus Tema lepituse väel meiega ja meis edasi töötab, hakkab ta töötama meie läbi, et teisi õnnistada. Me teenime neid, kuid teeme seda Teda armastades ja teenides. Me muutume sellisteks, nagu kirjeldatakse pühakirjas: „Iga inimene taotledes seda, mis on tema ligimese huvides, ja tehes kõiki asju, pilk suunatud üksnes Jumala hiilgusele.”²¹

Võib-olla meie piiskop teadis, et see oli õppetund, mida me abikaasaga saame neist varajastest ja hea kavatsusega, kuid ebatäiuslikest katsetest teenida Jumala armastatud poegi ja tütreid. Ma jagan oma isiklikku ja kindlat tunnistust headusest ja armastusest, mida Tema jagab meiega, nimelt siis, kui me püüame Tema nimel teenida. Jeesuse Kristuse pühal nimel, aamen.