Aluse rajamine suurele tööle

Siioni lapsevanematena on meil püha kohustus äratada oma lastes kirge ja pühendumist Jeesuse Kristuse evangeeliumist tuleva rõõmu, valguse ja tõdede vastu. Oma laste kasvatamisel paneme kodus aluse traditsioonidele ja rajame oma peresuhetes suhtlemis- ja käitumismustrid. Seda tehes peaksid meie loodud traditsioonid arendama meie lastes tugevaid, vankumatuid ja häid iseloomujooni, mis annavad neile jõudu eluraskustele vastu seista.

Meie pere on aastaid nautinud telkimist Kirde-Utah’s kõrgel Uintah mägedes. Me sõidame üle 30 kilomeetri kivist kruusateed, et jõuda kanjoniseinte vahel asuvasse imekaunisse rohelisse orgu, kust voolab läbi külma, selge veega jõgi. Susan ja mina loodame igal aastal kinnitada taas evangeeliumi õpetust ja tavasid meie laste ja lastelaste südamesse, paludes kõigil meie kuuel pojal ja nende peredel valmistada ette lühike sõnum teemal, mida nad Kristusele keskendunud kodu juures tähtsaks peavad. Seejärel kogume oma pere üksildasse kohta pühalikule koosolekule ja igaüks kannab oma sõnumi ette.

Kujutis

Kividele kirjutatud sõnumid

Sel aastal kirjutasid meie lapselapsed oma sõnumite teemad kivide peale ja matsid need üksteise kõrvale maha, sümboliseerimaks kindlat alust, millele rajada õnnelik elu. Kõigi kuue sõnumi üks osa oli muutumatu, igavene tõde, et Jeesus Kristus on selle aluse nurgakivi.

Jesaja sõnul: „Seepärast ütleb Issand Jehoova nõnda: vaata, see olen mina, kes paneb Siionis aluskivi, valitud kivi, kalli nurgakivi, kindla aluse!”¹ Jeesus Kristus on see Siioni aluse kallis nurgakivi. Tema oli see, kes ilmutas prohvet Joseph Smithile: „Mispärast, ärge väsige head tegemast, sest te rajate alust suurele tööle. Ja väikestest asjadest kasvab välja see, mis on suur.”²

Õppetundide õpetamine kodus sisse seatud traditsioonide kaudu, mis on küll väikesed ja lihtsad, on tänapäeva maailmas järjest tähtsam. Millised on need väikesed ja lihtsad asjad, mis sisse seades saadavad meie laste elus korda suurt tööd?

President Russell M. Nelson kõneles hiljuti suurele rahvahulgale Kanadas Toronto lähistel ja tuletas lastevanematele liigutavalt meelde meie püha kohustust oma lapsi õpetada. Lisaks teadaolevatele peamistele kohustustele rõhutas president Nelson meie kui lapsevanemate ülesandeid õpetada oma lapsi mõistma, miks me võtame sakramenti, lepingus sündimise olulisust, patriarhaalse õnnistuse saamiseks valmistumise ja selle saamise tähtsust ning julgustas vanemaid koos perega pühakirju lugema.³ Nende püüdlustega manitseb meie armastatud prohvet meid muutma meie kodusid „usu pühamuteks”⁴.

Mormoni Raamatus kirjutas Enos kogu südamest tulevast tänulikkusest, mida ta tundis oma isa eeskuju vastu, kes „õpetas [talle] oma keelt ja ka kasvatas [teda] Issanda hoolitsuse ja manitsuse all”. Enos kuulutas tundeküllaselt: „Õnnistatud olgu seepärast mu Jumala nimi.”⁵

Ma pean kalliks väikeseid ja lihtsaid traditsioone, mis me oma 35 aastat kestnud abielu jooksul kodus sisse seadnud oleme. Paljud meie traditsioonid on vaevu märgatavad, kuid siiski tähendusrikkad. Näiteks:

• Neil õhtutel, kui ma kodust ära olin, teadsin ma alati, et Susani juhatusel võtab meie vanim kodus olev poeg enda peale perega pühakirjade uurimise ja perepalve juhatamise ilma, et teda tuleks paluda.⁶

• Veel üks traditsioon – me ei lahku kunagi kodust ega lõpeta telefonikõnet ilma, et ütleksime: „Ma armastan sind.”

• Meie elu on õnnistatud aja leidmisega regulaarseteks nauditavateks isiklikeks vestlusteks kõigi meie poegadega. Ühe sellise vestluse ajal küsisin pojalt, kas ta soovib teenida misjonil ja valmistub selleks. Pärast mõningast arutelu tekkis hetkeline vaikne mõtisklushetk, seejärel kallutas ta end ettepoole ja küsis mõtlikult: „Isa, kas mäletad, kui ma väike olin ja me hakkasime isa-poja vestlusi tegema?” Vastasin jaatavalt. Ta jätkas: „Noh, toona ma lubasin sulle, et teenin misjonil ja sina ning ema lubasite mulle, et teie teenite misjonil, kui te vanaks jääte.” Tekkis taas paus. „Kas teil on mõni mure, mis teil teenimist takistab ja ehk saan ma teid aidata?”

Olgugi näiliselt väikesed ja lihtsad, panevad järjepidevad ja kosutavad peretraditsioonid, mille hulka kuuluvad palve, pühakirjade lugemine, pereõhtu ja Kiriku koosolekutel osalemine, aluse armastuse, austuse, ühtsuse ja turvalisuse kultuurile. Nende püüetega kaasneva vaimu tõttu on meie lapsed kaitstud vastase tuliste noolte eest, mis on tänapäeva maises kultuuris nii juurdunud.

Meile tuletatakse meelde Heelamani tarka nõuannet oma poegadele: „Pidage meeles, et oma Lunastaja kaljule, kes on Kristus, Jumala Poeg, peate te ehitama oma aluse; et kui kurat saadab välja oma vägevad tuuled, jah, oma nooled keeristuules, jah, kui kogu tema rahe ja tema vägev torm peksavad teid, ei ole sel mingit võimu teie üle, et tõmmata teid alla lõputu häda ja viletsuse kuristikku, tänu kaljule, millele te olete ehitanud, mis on kindel alus, alus, millele ehitades inimesed ei saa langeda.”⁷

Teenides aastaid tagasi noore piiskopina, soovis üks vanem härrasmees minuga kokku saada. Ta rääkis, kuidas oli nooruspõlves lahkunud Kirikust ja oma vanemate õigemeelsetest traditsioonidest. Ta kirjeldas üksikasjalikult, millist südamevalu ta tundis, kui maailma poolt pakutavate õnnelike hetkede seast asjatult oma elus kestvat õnne otsis. Nüüd, oma vanaduspõlves, koges ta Jumala Vaimu õrna, mõnikord manitsevat sosistust, mis teda oma nooruspõlve õppetundide, tegevuste, tunnete ja vaimse turvalisuse juurde tagasi juhtis. Ta oli tänulik oma vanemate traditsioonide eest ja kordas kaasaegsete sõnadega Enose kuulutust: „Õnnistatud olgu seepärast mu Jumala nimi.”

Minu kogemuste kohaselt iseloomustab selle armsa mehe tagasipöördumine evangeeliumi juurde paljusid ja see kordub sageli Jumala laste seas, kes mõneks ajaks eemalduvad, üksnes selleks, et oma nooruse õpetuste ja tegevuste juurde naasta. Sellistel hetkedel oleme tunnistajaks Õpetussõnades kirja pandud tarkusele, mis veenab lapsevanemaid: „Õpeta poisile teed, mida ta peab käima, siis ta ei lahku sellelt ka mitte vanas eas!”⁸

Igal vanemal tuleb laste kasvatamisel ette pettumusi ja hetki, kus pole piisavalt otsusekindlust ja jõudu. Kuid kui vanemad rakendavad usku, õpetades last ausalt, armastavalt ja tehes kõik, mida nad saavad, et neile alati abiks olla, on neil rohkem lootust, et külvatud seemned hakkavad nende laste meeles ja südames idanema.

Mooses mõistis hästi järjepideva õpetamise põhjapanevat vajadust. Ta andis nõu: „Kinnita neid [sõnu] oma lastele kõvasti ja kõnele neist kojas istudes ja teed käies, magama heites ja üles tõustes!”⁹

Me põlvitame perepalvet tehes oma laste kõrval, me hoolitseme nende eest, püüdes perega pühakirjade lugemist tähendusrikkaks muuta, me hoolitseme nende eest kannatlikult ja armastavalt, osaledes üheskoos pereõhtutel, ja me muretseme nende pärast, kui põlvili olles taeva poole oma isiklikke palveid ütleme. Oh, kuidas me ihkame, et seemned, mida külvame oma laste südamesse ja meelde, idanema hakkaksid.

Ma usun, et küsimus pole mitte niivõrd selles, kas lapsed meie õpetustes kõike mõistavad, näiteks kui nad püüavad pühakirju lugeda või pereõhtuid pidada või osaleda ühisüritustel ja teistel Kiriku koosolekutel. Küsimus pole niivõrd selles, kas nad neil hetkedel mõistavad nende tegevuste tähtsust, vaid selles, kas me vanematena rakendame piisavalt usku, et järgida Issanda nõuannet usinalt elada, õpetada, veenda ja seada ootusi, mis on inspireeritud Jeesuse Kristuse evangeeliumist. See püüdlus oleneb meie usust – meie usust, et ühel päeval nende nooruses külvatud seemned idanevad ja võrsuvad ning hakkavad kasvama.

Asjad, millest räägime, asjad, millest jutlustame ja õpetame määravad ära asjad, mis meie seas juhtuvad. Kui paneme aluse kasulikele traditsioonidele, mis õpetavad Kristuse õpetust, tunnistab Püha Vaim meie sõnumi tõesusest ja toidab evangeeliumiseemneid, mis on külvatud sügavale meie laste südametesse tänu meie püüdlustele kogu teekonna jooksul. Ma tunnistan sellest Jeesuse Kristuse nimel, aamen.