Tõstke oma pea ja rõõmustage
Seistes raskustega silmitsi Issanda viisil, võime tõsta oma pea ja rõõmustada.
1981. aastal läksin koos isa ja tema kahe hea sõbraga Alaskale seiklema. Pidime maanduma ühel kõrvalisel järvel ja matkama kaunil mägismaal. Et vähendada lasti, mida pidime ise kandma, pakkisime oma varustuse kastidesse, katsime need vahtplastiga, sidusime külge suured värvilised lipud ja viskasime kavandatud sihtkohta jõudes oma väikelennuki aknast välja.
Kohale jõudes otsisime ja otsisime, kuid meie jahmatuseks ei suutnud ühtki kasti leida. Lõpuks me ühe kasti siiski leidsime. Selles olid väike gaasipliit, present, veidi kommi ja mõni pakk makarone koos kastmepulbriga, kuid eine juurde käivat hakkliha seal polnud. Meil ei olnud võimalik välismaailmaga kontakti võtta ja tagasilend oli planeeritud nädala pärast.
Sellest kogemusest sain ma kaks tähtsat õppetundi: esiteks ära viska oma toitu aknast välja. Teiseks: mõnikord peame raskustega silmitsi seisma.
Sageli on meie esmane reageering raskustele küsimus: „Miks mina?” Kuid küsimus „Miks?” ei tee kunagi raskusi olematuks. Issand nõuab, et me raskusi ületaksime ja Ta on täheldanud, et „kõik need asjad annavad [meile] kogemusi ja on [meile] kasuks”.1
Mõnikord palub Issand meil teha raskeid asju ja teinekord on meie probleemid me endi või teiste valikute tagajärg. Nefile said osaks mõlemad variandid. Kui Lehhi palus oma poegadel tagasi minna, et tuua Laabanilt plaadid, ütles ta: „Vaata, sinu vennad nurisevad, öeldes, et see on raske asi, mida ma neilt nõuan; aga vaata, mitte mina ei ole seda nendelt nõudnud, vaid see on Issanda käsk.”2 Teisel korral kasutasid Nefi vennad oma valikuvabadust, vähendades tema oma: „Nad panid oma käe minu külge, sest vaata, nad olid ülimalt vihased ja nad sidusid mu köitega kinni, sest nad püüdsid võtta minult elu.”3
Joseph Smith oli Liberty vanglas raskustega silmitsi. Vabanemislootuseta ja meeleheitel, hüüdis Joseph: „Oo Jumal, kus sa oled?”4 Pole kahtlust, et osa meist on tundnud sama, mida Joseph.
Kõik kohtavad raskusi: lähedaste surm, lahutus, üleannetu laps, haigus, usu proovilepanekud, töökaotus või mingi muu raskus.
Mind muutsid igaveseks Kaheteistkümne Kvoorumist vanem Neal A. Maxwelli sõnad, kui ta võitles leukeemiaga. Ta ütles: „Ma mõtisklesin sügavalt ja need 13 õpetlikku ja julgustavat sõna tulid mu mõtteisse: „Ma olen andnud sulle leukeemia, et sa võiksid minu rahvast õpetades olla usaldusväärne.”” Seejärel rääkis ta, kuidas see kogemus oli õnnistanud teda „arusaamisega igaviku suurtest tõdedest. ‥ Sellised pilguheidud igavikku võivad aidata meil liikuda edasi järgmised sada meetrit, mis võivad olla väga rasked”.5
Selleks, et aidata meil edasi liikuda ja selliste pilguheitudega igavikku rasketest aegadest võitu saada, lubage mul soovitada kahte asja. Raskustega silmitsi seistes peame esiteks teistele andeks andma ja teiseks ennast Taevasele Isale allutama.
Andestamine neile, kes on meie raskused põhjustanud, ja enese „alluta[mine] ‥ Jumala tahtele”6 võib olla väga raske. Kui meie raskused on põhjustanud pereliige, hea sõber või oleme põhjustanud need ise, võib see väga haiget teha.
Noore piiskopina õppisin andestamise kohta, kui mu vaiajuhataja Bruce M. Cook rääkis mulle järgmise loo. Ta selgitas:
„1970-ndate aastate lõpus alustasin koos paari partneriga äri. Kuigi me ei teinud midagi ebaseaduslikku, viisid mõned kehvad otsused koos raskete aegadega majanduses selleni, et me põrusime.
Mõned investorid kaebasid meid kohtusse, et oma kaotatud raha tagasi saada. Nende advokaat juhtus olema minu pere koguduse piiskopi nõuandja. Oli väga raske avaldada toetust mehele, kes paistis tahtvat mind hävitada. Mul tekkis tema vastu tõeline vihavaen ja ma pidasin teda oma vaenlaseks. Pärast viit aastat kestnud juriidilisi lahinguid kaotasime kõik, mis meil oli, kaasa arvatud oma kodu.
2002. aastal saime naisega teada, et vaia juhatus, milles ma nõuandjana teenisin, ümber organiseeritakse. Kui me enne minu vabastamist lühikesele reisile läksime, küsis naine minult, kelle ma valiksin oma nõuandjateks, kui mind peaks uueks vaiajuhatajaks kutsutama. Ma ei tahtnud selle kohta midagi öelda, kuid ta käis peale. Lõpuks tuli mu mõtteisse üks nimi. Seejärel mainis naine advokaati, keda me 20 aastat varem oma raskustes peamiselt süüdistasime. Kui ta nime välja ütles, kinnitas Vaim, et tema peaks olema teine nõuandja. Kas ma suudan sellele mehele andestada?
Kui vanem David E. Sorensen tegi mulle ettepaneku teenida vaia juhatajana, andis ta mulle ühe tunni, et endale nõuandjad valida. Vastasin läbi pisarate, et Issand on mulle juba seda ilmutanud. Kui ütlesin mehe nime, keda olin oma vaenlaseks pidanud, haihtus pahameel, vaen ja viha, mida olin endas kandnud. Tol hetkel sain tunda rahu, mis tuleb andestamisega Jeesuse Kristuse lepituse kaudu.”
Teisisõnu andestas minu vaia juhataja tollele mehele siiralt, nagu muistne Nefi.7 Ma tunnen juhataja Cooki ja tema nõuandjat kui kahte õigemeelset preesterluse juhti, kes teineteist armastavad. Ma otsustasin olla nendesarnane.
Aastaid tagasi meie äparduse ajal Alaskas olin kiiresti õppinud, et teiste süüdistamine meie olukorra pärast – piloot viskas toidu välja pimeduse lähenedes – ei ole lahendus. Siiski, kui me kogesime füüsilist kurnatust, toidupuudust, haigust ja magasime suure tormi ajal maapinnal, vaid present meid katmas, õppisin ma, et „Jumala käes ei ole ükski asi võimatu”.8
Noored! Jumal nõuab teilt raskeid asju. Üks 14-aastane noor naine käis korvpallitrennis. Tema unistus oli oma vanema õe sarnaselt gümnaasiumi korvpallivõistkonnas mängida. Siis sai ta teada, et tema vanemad on kutsutud Guatemalasse misjonit juhatama.
Kohale jõudes sai ta teada, et mõni tema koolitund toimub hispaania keeles, mida ta ei rääkinud. Tema koolis polnud ühtki tüdrukute spordivõistkonda. Ta elas rangelt turvatud maja 14. korrusel. Ja selle kõige krooniks ei tohtinud ta turvakaalutlustel üksinda välja minna.
Tema vanemad kuulsid, kuidas ta terve kuu igal õhtul nuttes magama jäi. See murdis nende südame! Lõpuks otsustasid nad ta gümnaasiumi ajaks koju vanaema juurde saata.
Kui mu naine meie tütre tuppa läks, et talle meie otsus teatavaks teha, nägi ta, kuidas tütar, Mormoni Raamat tema ees voodil avatuna, palves põlvitas. Vaim sosistas mu naisele: „Temaga saab kõik korda!” ja mu naine lahkus vaikselt toast.
Me ei kuulnud enam kunagi, et ta oleks end jälle magama nutnud. Pühendumuse ja Issanda abiga pidas ta need kolm aastat vapralt vastu.
Meie misjoni lõpus küsisin ma tütrelt, kas ta läheb teenima põhimisjonile. Ta vastas: „Ei, isa, ma olen juba teeninud!”
Ma olin sellega nõus. Kuid kuus kuud hiljem äratas Vaim mind ühel ööl üles mõttega: „Ma olen kutsunud teie tütre misjonil teenima.”
Minu reaktsioon oli: „Taevane Isa, ta on nii palju endast andnud.” Vaim parandas mind kiirelt ja ma mõistsin, et Issand oli see, kes temalt misjonil teenimist nõudis.
Varsti viisin oma tütre lõunale. Küsisin temalt üle laua: „Ganzie, kas sa tead, miks me siin oleme?”
Ta vastas: „Jah, isa. Sa tead, et pean misjonil teenima. Ma ei taha minna, aga ma lähen.”
Kuna ta alistas oma tahte Taevase Isa tahtele, teenis ta Teda kõigest oma südamest, väest, meelest ja jõust. Ta on õpetanud oma isale, kuidas teha raskeid asju.
President Russell M. Nelson palus ülemaailmsel pühalikul koosolekul noortel mõningaid raskeid asju teha. President Nelson ütles: „Minu viies üleskutse teile on paista silma ja olla maailmast erinev. ‥ Issand [soovib], et te näeksite välja, räägiksite, käituksite ja riietuksite nagu tõelised Jeesuse Kristuse järgijad.”9 See võib olla raske, kuid ma tean, et te suudate seda teha rõõmuga.
Pidage meeles, et „inimesed on selleks, et nad võiksid tunda rõõmu”.10 Vaatamata kõigele, mida Lehhi läbi elas, leidis ta siiski rõõmu. Kas mäletate, mil Alma oli Ammoniiha rahva pärast murest murtud11? Ingel ütles talle: „Õnnistatud oled sina, Alma; seepärast, tõsta oma pea püsti ja rõõmusta, ‥ sest sa oled olnud ustav, pidades kinni Jumala käskudest.”12 Alma sai teada suure tõe: me võime alati rõõmu tunda, kui peame kinni käskudest. Pidage meeles, et kapten Moroni päevil olnud sõdade ja raskuste ajal „ei ole Nefi rahval olnud kunagi õnnelikumat aega”.13 Me võime leida, ja peaksime raskusi kohates rõõmu leidma.
Päästja oli raskustega silmitsi: „Ja maailm ‥ mõistab ta eimillekski; mispärast, nad annavad talle rooska ja ta talub seda; ja nad löövad teda ning ta talub seda. Jah, nad sülitavad tema peale ning ta talub seda oma armastava helduse ja kannatlikkuse pärast inimlaste vastu.”14
Selle armastava lahkuse tõttu kannatas Jeesus Kristus lepitust tehes. Selle tulemusena ütleb Ta meile kõigile: „Maailmas on teil ahastust, aga olge julged, mina olen maailma ära võitnud!”15 Kristuse abil võime ka meie maailmast võitu saada.
Seistes raskustega silmitsi Issanda viisil, võime tõsta oma pea ja rõõmustada. Sel pühal võimalusel tunnistada kogu maailmale, kuulutan ma, et meie Päästja elab ja juhib oma Kirikut. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.