Meie usulõke

Kallid vennad ja õed! Kas pole mitte imeline saada president Russell M. Nelsoni ja meie Kiriku juhtide kaudu taevast jätkuvat ilmutust, mis kutsub meid elama kodus ja kirikus uut moodi ja pühamalt¹, kõigest oma südamest, meelest ja jõust?

Kas teil on olnud kunagi võimalus teha midagi, milleks te polnud enda arvates valmis või suuteline, kuid mille proovimise eest teid õnnistati?

Mina olen. Toon ühe näite.

Mõned aastad tagasi kutsus Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi liige, vanem Richard G. Scott sõbralikult: „Gerrit, kas tahaksid koos minuga akvarellida?”

Vanem Scott ütles, et maalimine aitab tal tähele panna ja luua. Ta on kirjutanud: „Püüdke olla loovad ka siis, kui tulemus on tagasihoidlik. ‥ Loovus võib tekitada tänumeelt elu ja kõige selle vastu, millest Issand on meid kokku põiminud. ‥ Kui arukalt valida, et pea see neelama palju aega.”²

President Henry B. Eyringi sõnul on tema kunstipäraste mõtiskluste ajendiks „armastustunne”, sealhulgas „Looja armastus, kes ootab, et Tema lapsed saaksid selliseks nagu Tema – et nad looksid ja ehitaksid”.³ President Eyringi loometöö aitab näha „tunnistust ja usku ainulaadsest vaimsest vaatenurgast”.⁴

Juhataja Boyd K. Packeri kunstiteosed illustreerivad evangeeliumi põhisõnumit: „Jumal on taevaste, maa ja kõige neis oleva Looja, kogu loodus tunnistab sellest jumalikult juhatatud loomisest ning loodus, teadus ja Jeesuse Kristuse evangeelium on täielikus kooskõlas.”⁵

Alma tunnistab: „Kõik näitab Jumala olemasolu.”⁶ Meie Algühingu lapsed laulavad: „Kui hommikul kuulen lindude häält, kui sinamas taevas on lai, ‥ ma tänulik olen, et elan sel maal, mille Taevane Isa mul’ lõi.”⁷ Kirjanik Victor Hugo ülistab „olendite ja esemete vahel valitseva[i]d imetlusväärse[i]d suhte[i]d; selles ammendamatus kogumis päikesest kuni lehetäini. ‥ Iga lendav lind hoiab küünte vahel lõpmatuse niiti. ‥ Udukogu on tähtede sipelgapesa.”⁸

Ja see toob meid tagasi vanem Scotti kutse juurde.

„Vanem Scott,” vastasin ma, „tahaksin olla tähelepanelikum ja loovam. Põnev on ette kujutada, kuidas Taevane Isa maalib hõljuvate pilvedega ja igas taeva ja vee värvitoonis. „Aga” – sellele järgnes pikk paus – „vanem Scott,” ütlesin ma, „ma ei oska akvarellida. Olen mures, et kui sa püüad mind õpetada, pead sa minus pettuma.”

Vanem Scott naeratas ja määras kindlaks meie kokkusaamise. Kokkulepitud päeval oli ta paberi, värvid ja pintslid valmis seadnud. Ta visandas mõned piirjooned ja aitas paberi minu eest märjaks teha.

Võtsime eeskujuks tema kauni akvarellmaali „Lõke päikeseloojangul”. Maalisime ja rääkisime usust, kuidas lõkkevalgel ja -soojas jääb pimedus ja kindlusetus selja taha, kuidas mõnikord pikkadel üksildastel öödel saab usulõke anda meile lootust ja kindlust. Ja saabub koiduaeg. Meie usulõke – meie mälestused, kogemused ja usupärand Jumala headusest ning meile elus osaks saanud õrnast halastusest – on andnud meile läbi öö jõudu.

Tunnistan, et neile, kes otsivad, seda lubavad ja elavad selle nimel, koidab usk mõnikord vähehaaval või uuesti. Valgus tuleb, kui seda soovime ja otsime, oleme kannatlikud ja kuulekad Jumala käskudele, avatud Jumala armule, tervendamisele ja lepingutele.

Maalimist alustades julgustas vanem Scott: „Gerrit, ka ühe õppetunniga maalid sa midagi, mida tahad alles hoida ja mäletada.” Vanem Scottil oli õigus. Minu jaoks on mu lõkkemaal, mida vanem Scott mul maalida aitas, kallis. Minu kunstioskus on ja jääb piiratuks, kuid mälestus meie usulõkkest on viiel moel innustuseks.

Esiteks innustab usulõke meid leidma rõõmu kosutavast loovusest.

Väärt uute asjade ettekujutamine, õppimine ja tegemine pakub rõõmu. See kehtib eriti siis, kui tugevdame usku ja usaldust Taevasesse Isasse ja Tema Poega Jeesusesse Kristusesse. Me ei suuda ennast piisavalt armastada, et ise ennast päästa. Kuid Taevane Isa armastab meid rohkem ja tunneb paremini, kui me ise ennast armastame või tunneme. Me võime loota Issandale, toetumata omaenese mõistusele.⁹

Kas te olete olnud kunagi ainuke, keda kellegi sünnipäevapeole ei kutsutud?

Kas teid on valitud kunagi viimasena või jäetud valimata, kui võistkondi moodustati?

Kas olete valmistunud kontrolltööks, töövestluseks või mõneks tõeliselt soovitud võimaluseks ja tundnud end läbikukkununa?

Kas olete palvetanud mõne suhte nimel, millest ei tulnud mingil põhjusel midagi välja?

Kas olete seisnud silmitsi pikaldase haigusega, on abikaasa teid hüljanud või olete tundnud hingepiina pere pärast?

Meie Päästja teab meie olukorda. Kui rakendame Jumalalt saadud valikuvabadust ning oleme nii alandlikud ja uskuvad, kui oskame, aitab meie Päästja Jeesus Kristus meil kohata eluraskusi ja tunda elus rõõmu. Usk hõlmab soovi ja otsust. Usk tuleb ka sellest, kui kuuletuda Jumala käskudele, mis on antud selleks, et meid õnnistada, kui järgime Tema lepingurada.

Kui oleme tundnud või tunneme kindlusetust, üksildust, läbikukkumist, viha, altvedamist, pettumust või Jumalast ja Tema taastatud Kirikust võõrandumist, võib Tema lepingurajale naasmine nõuda täiendavaid jõupingutusi ja usku. Kuid see on seda väärt! Palun, tulge või naaske Issanda Jeesuse Kristuse juurde! Jumala armastus on tugevam kui ajalised või vaimsed surmaköidikud.¹⁰ Meie Päästja lepitus on lõputu ja igavene. Igaüks võib rajalt eksida või jääb meil millestki vajaka. Võime kaotada mõneks ajaks oma tee. Jumal kinnitab meile armastavalt, ükskõik kus me oleme või mida oleme teinud, et pole punkti, kust ei saa enam tagasi pöörduda. Ta ootab valmilt, et meile ümber kaela hakata.¹¹

Teiseks innustab usulõke meid teenima uuel, kõrgemal ja pühamal Vaimu täis viisil.

Selline teenimine toob imesid ja lepinguosalise õnnistusi, mis panevad meid tundma Jumala armastust ja püüdma teenida teisi samas vaimus.

Saime õde Gongiga hiljuti tuttavaks ühe isa ja perega, keda õnnistati ustava preesterluse venna kaudu, kes läks nende piiskopi juurde ja küsis, kas ta saaks olla selle isa koduõpetuskaaslane. Isa polnud aktiivne ega koduõpetusest huvitatud. Kuid isa südame muutudes hakkasid nad selle armastava preesterluse vennaga „oma” peresid külastama. Pärast ühte sellist külaskäiku küsis tema naine, kes siis ise kirikus ei käinud, oma mehelt, kuidas tal oli läinud. Isa tunnistas: „Ma vist tundsin midagi” ja läks siis kööki õlle järele.¹²

Kuid üks asi järgnes teisele: õrnatundelised kogemused, teenimine, südamete muutumine, templisse minekuks valmistumise tund, kirikusse tulemine, perega pühas templis pitseerimine. Kujutage ette, kui tänulikud on lapsed ja lapselapsed oma isale ja emale ning teenivale vennale, kes tuli nende isa sõbra ja kaaslasena teisi teenima ja armastama.

Kolmas usulõkke julgustus: evangeelium toob loomingulist rõõmu ja õnnistusi, kui püüame armastada Issandat ja teisi kõigest oma südamest ja hingest.

Pühakirjades kutsutakse meid asetama kõik, mis me oleme ja kelleks saame, armastuse ja teenimise altarile. Vanas Testamendis viiendas Moosese raamatus kästakse meil „armasta[da] Jehoovat, oma Jumalat,” kõigest oma südamest, hingest ja väest.¹³ Joosua julgustab: „Armasta[ge] Jehoovat, oma Jumalat, ‥ käi[ge] kõigil tema teedel, ‥ [pidage] tema käske, ‥ hoi[dke] tema poole ning teeni[ge] teda kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest!”¹⁴

Uues Testamendis teeb meie Päästja teatavaks kaks tähtsat käsku: „Armasta Issandat, oma Jumalat, kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma jõust ‥ ja oma ligimest nagu iseennast.”¹⁵

„Mormoni Raamatus: teises testamendis Jeesusest Kristusest” töötas kuningas Benjamin „kogu ihurammust ja kõigest hingejõust” ning kehtestas maal rahu.¹⁶ Iga misjonär teab, et Õpetuses ja Lepingutes palub Issand meil teenida Teda kõigest oma „südamest, väest, meelest ja jõust”.¹⁷ Kui pühad saabusid Jacksoni maakonda, andis Issand neile hingamispäeva pühitsemiseks käsu armastada „Issandat, oma Jumalat, kõigest oma südamest, kõigest oma väest, meelest ja jõust, ja Jeesuse Kristuse nimel pead sa teda teenima”.¹⁸

Me tunneme rõõmu, et meid on kutsutud pühenduma kogu hingest kõrgema ja pühama mooduse otsimisele, kuidas armastada Jumalat ja meie ümber olijaid ning tugevdada oma usku Taevasesse Isasse ja Jeesusesse Kristusesse oma südames ja kodus ning kirikus.

Neljandaks innustab usulõke meid kujundama oma elus regulaarseid õigemeelseid harjumusi, mis süvendavad meie usku ja vaimsust.

Nende pühade harjumuste, õigemeelse rutiini või palvemeelsete tegutsemismustrite juurde võib kuuluda palve, pühakirjauurimine, paastumine, Päästja ja lepingute meelespidamine sakramenditalituse kaudu, evangeeliumiõnnistuste jagamine misjoni-, templi- ja pereajalootöö ning muul moel teenimise kaudu, mõttekas päevikupidamine jne.

Kui õigemeelsed tegutsemismustrid ühtivad vaimsete igatsustega, kohtuvad aeg ja igavik. Vaimuvalgus ja vaimne elu järgnevad sellele, kui regulaarsed usutavad lähendavad meid meie Taevase Isa ja meie Päästja Jeesuse Kristusega. Kui armastame seaduse vaimu ja kirjatähte, saavad igaviku asjad langeda meie hinge peale otsekui kaste taevast.¹⁹ Igapäevane kuulekus ja värskendav elav vesi aitavad meil leida vastuseid, usku ja jõudu kohata igapäevaseid raskusi ja võimalusi evangeeliumile omase kannatlikkuse, väljavaate ja rõõmuga.

Viiendaks, kui otsime uusi ja pühamaid mooduseid Jumalat armastada ja aidata endil ja teistel valmistuda Temaga kohtuma, siis innustab usulõke meid meeles pidama, et täiuslikkus peitub Kristuses, mitte meis endis ega maailma täiuslikkuse taotlemises.

Jumala kutsed pakatavad armastusest ja võimalustest, kuna Jeesus Kristus on „tee ja tõde ja elu”.²⁰ Neid, kes tunnevad end koormatuna, kutsub Ta: „Tulge minu juurde”, ja neile, kes tulevad Tema juurde, lubab Ta: „Mina annan teile hingamise!”²¹ „Tulge Kristuse juurde ja saage täiuslikuks temas, ‥ armasta[g]e Jumalat kõigest oma väest, meelest ja jõust, siis on tema arm teile küllaldane, et tema armu kaudu te võite saada täiuslikuks Kristuses.”²²

Kinnitusest, et „tema armu kaudu te võite saada täiuslikuks Kristuses”, leiab ka tröösti, rahu ja lubadust, et saame minna edasi usuga ja Issandat usaldades ka siis, kui asjad ei laabu, nagu loodame, ootame või ehk isegi väärime, ilma et ise milleski süüdi oleksime, ka siis, kui oleme andnud endast parima.

Eri ajal ja viisil tunneme me kõik end küündimatu, kindlusetu, ehk isegi väärituna. Ja ometi, kui püüame ustavalt Jumalat armastada ja oma ligimest teenida, võime tunda Jumala armastust ning nende ja enda eluks vajalikku inspiratsiooni uuel ja pühamal viisil.

Meie Päästja julgustab ja lubab kaastundlikult, et me saame „Kristuses püsivana edasi pürgi[d]a täiusliku lootuse sära ja armastusega Jumala ja kõikide inimeste vastu”.²³ Kristuse õpetus, meie Päästja lepitus ja Tema lepinguraja järgimine kõigest hingest aitavad meil tunnetada Tema tõdesid ja teha meid vabaks.²⁴

Tunnistan, et Tema evangeeliumi täius ja Ta õnneplaan on taastatud ning neid õpetatakse Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirikus, pühakirjas ja prohvetite vahendusel, alates prohvet Joseph Smithist kuni president Russell M. Nelsonini nüüdisajal. Tunnistan, et Tema lepingurada viib ülima annini, mida meie armastav Taevane Isa on lubanud: „Te saate igavese elu.”²⁵

Saagem osa Tema õnnistustest ja kestvast rõõmust, kui soojendame oma südant, lootusi ja pühendumust oma usulõkke ääres, palvetan ma Jeesuse Kristuse pühal nimel, aamen.