Jeesuse Kristuse nime enda peale võtmine

Mu kallid vennad ja õed! Kui ma hiljuti mõtlesin president Nelsoni üleskutsele nimetada Kirikut selle ilmutatud nime järgi, tegin ma lahti kirjakoha, kus Päästja juhendas nefilasi Kiriku nime asjus.¹ Päästja sõnu lugedes märkasin, et Päästja ütles rahvale samuti, et te „peate võtma enda peale Kristuse nime”.² See pani mind endasse vaatama ja küsima: „Kas mina võtan enda peale Päästja nime, nagu Ta soovib, et ma teeksin?”³ Täna sooviksin jagada mõningaid muljeid, mida olen saanud vastusena oma küsimusele.

Esiteks, Kristuse nime enda peale võtmine tähendab, et me püüame ustavalt näha, nagu näeb Jumal.⁴ Kuidas näeb Jumal? Joseph Smith ütles: „Kui üks osa inimsoost mõistab kohut ja mõistab hukka teise ilma halastuseta, vaatab universumi Suur Vanem kogu inimperekonnale isaliku hoole ja vanemliku pilguga”, sest „Tema armastus on käsitamatu”.⁵

Mõni aasta tagasi suri minu vanem õde. Tal oli katsumusterohke elu. Tal oli raske evangeeliumit omaks võtta ning ta polnud kunagi tegelikult aktiivne. Tema abikaasa hülgas nende abielu ja jättis ta üksi nelja väikest last kasvatama. Tema surmaõhtul, ühes toas koos tema lastega, andsin talle õnnistuse, et ta võiks rahulikult koju naasta. Sel hetkel mõistsin, et olin liiga sageli määratlenud oma õe elu tema katsumuste ja passiivsuse seisukohast. Kui ma sel õhtul oma käed tema pea peale panin, sain Vaimult tõsise noomituse. Ma sain teadlikuks tema headusest ning mul lasti näha teda nii, nagu Jumal teda nägi – mitte kui inimest, kellel on raskusi evangeeliumi ja eluga, vaid inimest, kes pidi taluma raskusi, mida mina ise pole kogenud. Ma nägin, milline suurepärane ema ta on, kes vaatamata suurtele takistustele oli üles kasvatanud neli kaunist, imelist last. Ma nägin, kui hea sõber oli ta meie emale, kelle järgi ta pärast meie isa surma vaatas ja kellele ta seltsi pakkus.

Sel viimasel õhtul koos oma õega, usun, et Jumal küsis minult: „Kas sa ei näe, et igaüks sinu ümber on püha olend?”

Brigham Young õpetas:

„Ma sooviksin innustada pühasid ‥ mõistma mehi ja naisi nii, nagu on nemad, ja mitte mõista neid nii, nagu te ise olete.”⁶

„Kui sageli öeldakse: „See inimene on teinud halba ja tema ei saa olla püha.” ‥ Me kuuleme mõnda vandumas ja valetamas ‥ [või] hingamispäeva rikkumas. ‥ Ärge mõistke nende üle kohut, sest te ei tea, mis Issandal nendega plaanis on. ‥ [pigem] olge nendega kannatlik.”⁷

Kas keegi teist suudab ette kujutada, et meie Päästjale jääks teie ja teie koormad märkamata? Päästja vaatas samaarlase, abielurikkuja, maksukoguja, pidalitõbise, vaimuhaige ja patuse peale samade silmadega. Kõik olid Tema Isa lapsed ja kõiki sai lunastada.

Kas suudate ette kujutada, et Ta pöörduks ära kellestki, kes kahtleb oma kohas Jumala kuningriigis või kellestki, kes on mingil moel vaevatud?⁸ Mina ei suuda. Kristuse silmis on iga hinge väärtus lõputu. Keegi ei ole määratud läbi kukkuma. Igavene elu on kõigi jaoks võimalik.⁹

Kui ma õe voodi kõrval Vaimult noomida sain, siis õppisin vägeva õppetunni: kui näeme, nagu Tema näeb, siis võidame kahekordselt – rõõmustades nende lunastuse üle, keda me abistame, ja omaenda lunastuse üle.

Teiseks, et võtta enda peale Kristuse nime, ei pea me ainult nägema, nagu näeb Jumal, vaid peame tegema Tema tööd ja teenima, nagu teenis Tema. Me elame kahe suure käsu järgi, allutame enda Jumala tahtele, kogume kokku Iisraeli ja laseme oma valgusel särada.¹⁰ Me saame Tema taastatud Kiriku lepingud ja talitused ning elame nende järgi.¹¹ Kui me seda teeme, annab Jumal meile väe õnnistada meie enda, meie pere ja teiste inimeste elu.¹² Küsige endalt: „Kas ma tunnen kedagi, kes ei vaja taeva väge oma ellu?”

Kui me end pühitseme, teeb Jumal meie seas imetegusid.¹³ Me pühitseme ennast, puhastades oma südame.¹⁴ Me puhastame oma südame, kui kuuleme Teda,¹⁵ parandame meelt oma pattudest,¹⁶ pöördume usku,¹⁷ ja armastame, nagu armastab Tema.¹⁸ Päästja küsis meilt: „Sest kui te armastate neid, kes teid armastavad, mis palka te saate?”¹⁹

Hiljuti kuulsin ühest kogemusest vanem James E. Talmage’i elus, mis pani mind hetkeks mõtlema, kuidas mina end ümbritsevaid inimesi armastan ja teenin. Noore professorina, enne apostliks saamist ja 1892. aasta surmava difteeriaepideemia haripunktis, kuulis vanem Talmage ühest võõraste perekonnast, kes polnud Kiriku liikmed, kes elasid tema lähedal ja olid haigusesse nakatunud. Keegi ei tahtnud end nakatanute koju sisenemisega ohtu seada. Kuid vanem Talmage läks otsejoones nende koju. Ta leidis eest neli last: voodil lebava surnud kahe ja poole aastase, suurtes valudes viie- ja kümneaastase ning nõrkenud kolmeteistaastase. Nende vanemad kannatasid leina ja väsimuse käes.

Vanem Talmage riietas nii elavad kui surnud, pühkis toad, kandis välja määrdunud riided ja põletas mustad haigusega kaetud kaltsud. Ta tegi terve päeva tööd ja naasis järgmisel hommikul. Kümneaastane suri öösel. Ta tõstis viieaastase sülle ja hoidis teda. Tüdruk köhis verist lima tema näkku ja riietele. Vanem Talmage kirjutas: „Ma ei saanud teda maha panna” ja nii ta hoidis teda, kuni tüdruk tema käte vahel suri. Ta aitas kõik kolm last maha matta ja organiseeris leinavale perele toitu ja puhtaid riideid. Koju jõudes viskas vend Talmage ära oma riided, pesi end tsinklahuses, eraldas ennast oma perest ja põdes läbi kerge haigushoo.²⁰

Kaalul on nii paljude meid ümbritsevate inimeste elud. Pühad võtavad enda peale Päästja nime, saades pühaks ja teenides kõiki, vaatamata kus või kuidas nad seisavad – nii tehes päästame elusid.²¹

Lõpuks usun ma, et selleks, et võtta enda peale Tema nime, peame Teda usaldama. Ühel pühapäeval osalesin ma koosolekul, kus üks noor naine küsis midagi järgmisesarnast: „Läksin hiljuti oma noormehest lahku ja tema otsustas Kirikust lahkuda. Ta räägib mulle, et pole kunagi õnnelikum olnud. Kuidas võib see nii olla?”

Päästja vastas sellele küsimusele, kui ta ütles nefilastele: „Aga kui [teie elu] ei ole ehitatud minu evangeeliumile, vaid on ehitatud inimeste tegudele või kuradi tegudele, tõesti, ma ütlen teile, [teil] on rõõmu [teie] tegudest teatud ajaks ja peagi tuleb lõpp.”²² Väljaspool Jeesuse Kristuse evangeeliumit ei ole lihtsalt mingit kestvat õnne.

Mõtlesin sel koosolekul paljudele headele inimestele, keda ma tunnen, kes kannatavad suurte raskuste ja käskude all, mis on nende jaoks väga rasked. Ma küsisin endalt: „Mida muud võiks Päästja neile öelda?”²³ Ma usun, et Ta küsiks: „Kas te usaldate mind?”²⁴ Veritõvega naisele ütles Ta: „Sinu usk on sind aidanud, mine rahuga.”²⁵

Üks minu lemmikkirjakohti on Johannese 4:4, mis ütleb: „Aga tal tuli Samaariast läbi minna.”

Miks see kirjakoht mulle meeldib? Sest Jeesus ei pidanud Samaariasse minema. Tema päevil vihkasid juudid samaarlasi ja rändasid Samaariast kaarega ringi. Kuid Jeesus otsustas sinna minna, et kuulutada kogu maailma ees esmakordselt, et Tema oli lubatud Messias. Selle sõnumi jaoks ei valinud ta mitte ainult väljaheidetud inimrühma, vaid samuti naise – ja mitte mistahes naise, vaid naise, kes elas patus –, keda tolleaegses ühiskonnas peeti kõigist tühisemaks. Ma usun, et Jeesus tegi seda, et igaüks meist võiks alati mõista, et Tema armastus on suurem kui meie hirmud, meie haavad, sõltuvused, kahtlused, kiusatused, patud, meie lagunenud perekonnad, masendus ja ängistus, meie krooniline haigus, vaesus, väärkohtlemine, meie meeleheide ning üksildus.²⁶ Ta tahab, et me teaksime, et pole midagi ega kedagi, mida ja keda Ta ei saaks terveks teha ja kestvasse õnne juhatada.²⁷

Tema arm on küllaldane.²⁸ Tema ainsana laskus allapoole kõiki asju. Tema lepituse vägi on vägi saada üle igast meie elu koormast.²⁹ Naisest kaevul jutustava loo sõnum on, et Ta teab meie elu olukorda³⁰ ja me võime alati käia koos Temaga, vaatamata sellele, kus me seisame. Sellele naisele ja igaühele meist ütleb Ta: „Aga kes iganes joob seda vett, mida mina temale annan, see ei janune igavesti mitte, vaid see vesi ‥ saab tema sees veeallikaks, mis voolab igavesse ellu.”³¹

Miks pöörduksite elu rännakutel kunagi ära ainsast Päästjast, kellel on kõik vägi teid terveks teha ja vabastada? Igasugune hind, mida peate tasuma, et Teda usaldada, on seda väärt. Mu vennad ja õed! Otsustagem suurendada oma usku Taevasesse Isasse ja meie Päästjasse Jeesusesse Kristusesse.

Kogu hinge sügavusest jagan ma tunnistust, et Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirik on Päästja Kirik, mida juhib Elav Kristus oma tõelise prohveti kaudu. Minu palve on, et võtame ustavalt enda peale Jeesuse Kristuse nime – nähes, nagu näeb Tema, teenides, nagu teenib Tema, ja usaldades, et Tema arm on küllaldane, et viia meid koju ja kestvasse õnne. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.