Püüa, püüa, püüa

Mu kallid vennad ja õed! Olen tänulik, et mul on võimalik teile kõneleda. Konverents on olnud minu jaoks meeltülendav ja õpetlik. Püha Vaim on kandnud lauldud muusika ja kõneldud sõnad meie südamesse. Palvetan, et sama Vaim kannab teieni ka minu sõnad.

Palju aastaid tagasi olin ma Ameerika Ühendriikide idaosas ühe ringkonna juhataja esimene nõuandja. Kui sõitsime oma väikestesse kogudustesse, ütles ta mulle rohkem kui ühel korral: „Hal, kui sa kellegagi kokku saad, kohtle neid, otsekui nad oleksid tõsises hädas, ja sul on rohkem kui pooltel kordadel õigus.” Tal polnud mitte ainult õigus, vaid aastate jooksul olen ma õppinud, et tema hinnang oli liiga helge. Täna tahaksin ma teid teie raskustes julgustada.

Armastav Jumal on plaaninud, et meie surelik elu on meie kõigi jaoks proovilepanek ja kasvuallikas. Mäletate, et Jumal ütles oma laste kohta maailma loomisel: „Ja paneme nad nõnda proovile, et näha, kas nad teevad kõike, mida iganes Issand, nende Jumal, neil teha käsib.”¹

Proovilepanekud pole olnud algusest saadik kergete killast. Seisame silmitsi katsumustega, mida toob endaga surelik keha. Igaüks meist elab maailmas, kus Saatana sõda tõe ja meie isikliku õnne vastu muutub üha pingelisemaks. Teile võib tunduda, et maailm ja teie elu muutuvad üha ärevamaks.

Kinnitan teile: armastav Jumal, kes lubab neil proovilepanekutel teile osaks saada, on välja mõelnud ka kindla viisi, kuidas nendega toime tulla. Taevane Isa armastas maailma nõnda, et saatis oma armastatud Poja meile appi.² Tema Poeg, Jeesus Kristus, andis meie eest elu. Jeesus Kristus kannatas Ketsemanis ja ristil kõigi meie pattude raskuse all. Talle said osaks kõik mured, valud ja meie pattude tagajärjed, et Ta oskaks meid kõigis elu proovilepanekutes trööstida ja tugevdada.³

Mäletate, et Issand ütles oma teenijatele:

„Isa ja mina oleme üks. Mina olen Isas ja Isa on minus; ja kuivõrd teie olete mind vastu võtnud, olete teie minus ja mina teis.

Mispärast, mina olen teie keskel, ja mina olen Hea Karjane ja Iisraeli Kalju. See, kes ehitab sellele kaljule, ei lange kunagi.”⁴

Meie prohvet, president Russell M. Nelson, on samuti nii kinnitanud. Lisaks on ta kirjeldanud viisi, kuidas saaksime sellele kaljule ehitada ja kanda Issanda nime oma südames, et sellest katsumustes juhinduda.

Ta on öelnud: „Teie, kes te tunnete hetkel masendust, pidage meeles, et elu ei peagi olema kerge. Selle jooksul tuleb taluda katsumusi ja kannatada kurbust. Nii, nagu teil on meeles, et „Jumalal ei ole ükski asi võimatu!” (Lk 1:37), teadke, et Ta on teie Isa. Teie olete poeg või tütar, kes loodi Tema näo järgi, ja kellel on õigus saada väärilisena ilmutust, millest oleks abi teie õigemeelsetes püüdlustes. Võite võtta enda peale Issanda püha nime. Võite olla kõlvulised kõnelema Jumala pühal nimel (vt ÕL 1:20).”⁵

President Nelsoni sõnad tuletavad meile meelde sakramendipalves kirjas olevat lubadust, mida meie Taevane Isa täidab, kui teeme, mida oleme lubanud omalt poolt.

Kuulake neid sõnu: „Oo Jumal, Igavene Isa, me palume sind sinu Poja, Jeesuse Kristuse nimel õnnistada ja pühitseda see leib kõikide nende hingedele, kes söövad seda; et nad sööksid sinu Poja keha mälestuseks ja tunnistaksid sinule, oo Jumal, Igavene Isa, et nad on nõus võtma enda peale sinu Poja nime ja teda alati meeles pidama ja kinni pidama tema käskudest, mis ta on andnud neile, et tema Vaim oleks alati nendega. Aamen.”⁶

Iga kord kui meie eest öeldakse see palve ja me ütleme aamen, tõotame, et oleme leiba võttes nõus võtma enda peale Jeesuse Kristuse püha nime, pidama Teda alati meeles ja pidama kinni Tema käskudest. Vastutasuks lubatakse meile, et Tema Vaim võib olla alati meiega. Tänu neile lubadustele on Päästja kalju, millel saame seista turvaliselt ja kartmatult kõigis oma elutormides.

Kui olen mõtisklenud lepingu sõnade ja neile vastavate lubatud õnnistuste üle, olen juurelnud, mida tähendab olla nõus võtma enda peale Jeesuse Kristuse nime.

President Dallin H. Oaks on selgitanud: „Sakramenti võttes on tähelepanuväärne, et me ei tunnista, et võtame enda peale Jeesuse Kristuse nime. Tunnistame, et oleme nõus seda tegema. (Vt ÕL 20:77.) Tõsiasi, et me anname üksnes tunnistust oma nõusolekust, vihjab sellele, et enne seda, kui selle püha nime kõige olulisemas tähenduses tegelikult enda peale võtame, peab juhtuma midagi muud.”⁷

Avaldus, et oleme „nõus võtma enda peale” Tema nime, annab meile teada, et olgugi et võtsime Päästja nime esimest korda enda peale, kui meid ristiti, ei lõpe Tema nime võtmine ristimisega. Peame tegema jätkuvalt tööd, et võtta Tema nime läbi elu, kaasa arvatud siis, kui uuendame oma lepinguid sakramendilaua ääres ja sõlmime lepinguid Issanda pühades templites.

Nii saavad meie jaoks oluliseks kaks tähtsat küsimust: „Mida pean tegema, et võtta Tema nimi enda peale?” ja „Kuidas ma tean, millal teen edusamme?”.

President Nelson pakub oma mõtteavalduses ühe abistava vastuse. Ta ütles, et võiksime võtta Päästja nime enda peale ja kõneleda Tema nimel. Kui kõneleme Tema nimel, teenime Teda. „Sest kuidas võib inimene tunda isandat, keda ta ei ole teeninud ja kes on talle võõras ja on kaugel ta südame mõtetest ja kavatsustest?”⁸

Tema nimel kõnelemine nõuab usku täis palvet. Selleks on vaja palvetada tulihingeliselt Taevase Isa poole, et saada teada, milliste sõnadega Päästjat Tema töö juures aidata. Me peame väärima lubadust: „Olgu minu enda hääle või minu teenijate häälega, see on sama.”⁹

Kuid Tema nime enda peale võtmine nõuab enamat kui Tema nimel kõnelemist. Et kõlvata Tema teenijateks, peavad meie südames olema teatud tunded.

Prohvet Mormon kirjeldas, millised tunded teevad meist väärilised ja võimaldavad meil võtta Tema nime enda peale. Nende tunnete seas on usk, lootus ja ligimesearmastus, mis on Kristuse puhas armastus.

Mormon selgitas:

„Ma arvan, et teil on usku Kristusesse teie tasaduse pärast; sest kui teil ei ole usku temasse, siis te ei ole sobivad, et teid lugeda tema kiriku rahva hulka.

Ja taas, mu armsad vennad, ma tahan rääkida teile lootusest. Kuidas te võite jõuda usule, kui teil ei ole lootust?

Ja mis see on, mida te loodate? Vaata, ma ütlen teile, Kristuse lepituse ja tema ülestõusmise väe läbi te saate lootust, et teid tõstetakse üles igavesse ellu, ja seda tänu teie usule temasse vastavalt lubadusele.

Mispärast, kui inimesel on usku, siis tal peab tingimata olema lootus; sest ilma usuta ei või olla lootust.

Ja taas, vaata, ma ütlen teile, et tal ei saa olla usku ja lootust muidu, kui ta on tasane ja vaga südamega.

Kui nõnda, siis on tema usk ja lootus asjata, sest mitte keegi pole vastuvõetav Jumala ees kui vaid südames tasane ja vaga; ja kui inimene on südames tasane ja vaga ja tunnistab Püha Vaimu väel, et Jeesus on Kristus, siis peab tal tingimata olema ligimesearmastust; sest kui tal ei ole ligimesearmastust, siis ei ole tal mitte midagi; mispärast, tal peab tingimata olema ligimesearmastust.”

Kirjeldanud ligimesearmastust, Moroni jätkab:

„Aga ligimesearmastus on Kristuse puhas armastus ja see kestab igavesti; ja kellel iganes leitakse seda olevat viimsel päeval, sellega on hästi.

Mispärast, mu armsad vennad, paluge Isa kogu südame jõuga, et te võiksite täituda selle armastusega, mida ta on andnud kõigile, kes on tema Poja, Jeesuse Kristuse tõelised järgijad; et te võiksite saada Jumala poegadeks; et kui ta ilmub, oleme me temasarnased, sest me näeme teda nii, nagu ta on; et meil võiks olla see lootus; et me võiksime saada puhastatud, just nagu tema on puhas. Aamen.”¹⁰

Tunnistan, et Päästja paneb oma nime teile südamesse. Paljude teie usk Temasse suureneb. Olete lootusrikkamad ja optimistlikumad. Ja te tunnete teiste ja iseenda vastu Kristuse puhast armastust.

Näen seda misjonärides, kes teenivad kõikjal maailmas. Näen seda liikmetes, kes räägivad oma sõpradele ja sugulastele Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirikust. Mehed, naised ja koguni lapsed teenivad armastusest Päästja ja oma ligimese vastu.

Kohe, kui saabuvad esimesed teated kogu maailmas aset leidvatest katastroofidest, plaanivad liikmed minna päästetöödele, vahel lausa ookeani taha, ilma et neid palutaks. Neil on mõnikord raske oodata, kuni laastatud piirkonnad saavad neid vastu võtta.

Mõistan, et osa tänasest kuulajaskonnast võib tunda, et teie mured matavad usu ja lootuse enda alla. Ja te igatsete armastuse järele.

Vennad ja õed! Issand on pannud teie lähedusse võimalusi tunda ja jagada Tema armastust. Te saate palvetada veendunult, et Issand juhatab teid kedagi Tema eest armastama. Ta vastab teiesuguste vabatahtlike palvetele. Te tunnete, kuidas Jumal armastab teid ja seda inimest, keda Tema eest teenite. Kui aitate Jumala lapsi nende mures, näivad teie enda mured kergemad. Teie usk ja lootus tugevnevad.

Olen näinud seda tõde oma silmaga. Minu naine on kõnelenud elu jooksul Issanda nimel ja teeninud inimesi Tema eest. Olen juba varemgi maininud, et kord ütles mulle üks meie piiskop: „Ma olen hämmastunud. Iga kord, kui kuulen, et keegi koguduses on hädas, kiirustan ma appi. Ja ometi selleks ajaks, kui ma kohale jõuan, näib su naine olevat juba seal ära käinud.” See on olnud nii kõigis paikades, kus oleme 56 aasta jooksul elanud.

Nüüd suudab ta lausuda vaid mõne sõna päevas. Teda külastavad inimesed, keda ta Issanda eest armastas. Igal õhtul ja hommikul laulan ma temaga kirikulaule ja me palvetame. Mina pean olema see, kes palveid ütleb ja laule laulab. Vahel näen ma teda hääletult kirikulaulude sõnu lausumas. Ta eelistab lastelaule. Talle näib enim meeldivat mõtteavaldus, mis võetakse kokku laulus „Kui Jeesus ma olla püüan”¹¹.

Laulnud ühel päeval refräänisõnu: „Jeesuse moodi nüüd sa armasta. Kõiges, mis teed, lahke, õrn ole sa”, ütles ta mahehäälselt, kuid selgelt: „Püüa, püüa, püüa.” Ma arvan, et kui ta näeb Päästjat, avastab ta, et Päästja on pannud oma nime talle südamesse ja et ta on saanud Tema-sarnaseks. Ta kannab teda nüüd läbi tema murede, nagu Ta kannab teid läbi teie omade.

Tunnistan, et Päästja tunneb ja armastab teid. Ta teab teie nime, nagu teie teate Tema oma. Ta teab teie muresid. Ta on neid kogenud. Oma lepitusega on Ta maailma ära võitnud. Kui olete nõus võtma Tema nime enda peale, kergendate lugematul hulgal inimeste koormaid. Ja te avastate aja jooksul, et tunnete Päästjat paremini ja armastate Teda rohkem. Tema nimi on teil südames ja talletunud teile mällu. Selle nimega kutsutakse teid. Tunnistan sellest tänulikuna Tema armastava helduse eest minu, mulle armsate inimeste ja teie vastu, Jeesuse Kristuse nimel, aamen.