„Tule, järgne mulle”

Mu armsad vennad ja õed! Mu abikaasa Wendy ja mina oleme rõõmsad, et võime olla koos teiega sellel hingamispäeval. Palju on juhtunud pärast meie viimast üldkonverentsi. Uued templid on pühitsetud Concepciónis Tšiilis, Barranquillas Colombias ja Roomas Itaalias. Nendel pühadel üritustel kogesime rikkalikku Vaimu väljavalamist.

Ma õnnitlen neid paljusid naisi (ja mehi), kes on hiljuti lugenud läbi Mormoni Raamatu ja avastanud rõõmu ja peidetud aardeid. Mind inspireerivad teadaanded kogetud imedest.

Ma imetlen üheteistaastaseid noori mehi, kes nüüd diakonitena igal pühapäeval vääriliselt sakramenti jagavad. Nad külastavad templit koos meie üheteistaastaste noorte naistega, kes nüüd innukalt Mesipuu klassis õpivad ja teenivad. Nii noored mehed kui ka noored naised jutlustavad evangeeliumi tõdesid selgelt ja veendunult.

Ma rõõmustan koos laste ja noortega, kes aitavad õpetada evangeeliumi oma kodus, kui nad töötavad koos vanematega, et järgida kodukeskset õppekava, mida Kirik toetab.

Saime selle foto nelja-aastasest Blake’ist, kes igal laupäevahommikul innukalt Kiriku raamatu haaras ja kuulutas: „Ma pean oma vaimu toitma!”

Blake, meil on heameel sinu ja teiste üle, kes püüavad toita oma vaimu, toitudes rõõmuga Jeesuse Kristuse taastatud evangeeliumi tõdedest. Ja oleme rõõmsad teadmises, et paljud saavad Jumala väge oma ellu templis kummardades ja teenides.

Nagu paljud teist teavad, koges meie pere kolm kuud tagasi õrna lahkuminekut, kui meie tütar Wendy sellest surelikust elust lahkus. Tema viimastel päevadel võitluses vähkkasvajaga õnnistati mind võimalusega tütrega hüvasti jätta ja viimast korda vestelda.

Ma hoidsin tema käsi ja rääkisin, kui palju ma teda armastan ja kui tänulik olen, et olen ta isa. Ma ütlesin talle: „Sa abiellusid templis ja austasid ustavalt oma lepinguid. Koos abikaasaga tõite oma koju seitse last ja kasvatasite neid pühendunud Jeesuse Kristuse jüngriteks, vaprateks Kiriku liikmeteks ja panustavateks kodanikeks. Ning nemad on valinud endale samast mastist abikaasad. Sinu isa on sinu üle väga, väga uhke. Sa oled toonud mulle palju rõõmu.”

Ta vastas vaikselt: „Aitäh, isa.”

See oli meie jaoks õrn ja liigutav hetk. Tema 67 aasta jooksul me töötasime koos, laulsime koos ja käisime sageli koos suusatamas. Kuid sel õhtul rääkisime asjadest, mis on kõige tähtsamad, nagu lepingud, talitused, kuulekus, usk, perekond, truudus, armastus ja igavene elu.

Me igatseme väga oma tütre järele. Kuid tänu Jeesuse Kristuse taastatud evangeeliumile ei muretse me tema pärast. Kui me jätkuvalt peame oma lepinguid Jumalaga, siis elame ootuses, et kohtume tütrega taas. Senikaua aga teenime meie Issandat siin ja tema teenib Issandat seal – paradiisis.¹

Tegelikult käisime koos naisega Paradiisis selle aasta alguses – California osariigis Paradise’i linnas. Juhtumisi nägi meie ajakava ette, et külastasime seda linna 40 tundi pärast meie tütre sellest ilmast lahkumist. Meie koos vanem Kevin W. Pearsoni ja tema abikaasaga saime tuge Chico vaia liikmetelt Californias. Nägime nende suurt usku, nende teenimist ja imesid, mis leidsid aset keset laastavaid kaotusi California ajaloo kõige hävitusrohkemate metsapõlengute tagajärjel.

Seal olles rääkisime pikalt noore politseiniku Johniga, kes oli üks paljudest kiirreageerijatest. Ta meenutas pilkaspimedust, mis laskus Paradise’i peale 8. novembril 2018, kui leegid ja sädemed läbi linna kihutasid, põletades maju ja vara nagu nuhtlus, jättes endast maha vaid tuhakuhjad ja mustad telliskorstnad.

John sõitis 15 tundi läbi rõhuva pimeduse, mida lõhestasid hõõguvate süte vaiad, ja aitas üht inimest teise järel, üht peret teise järel ohutusse põgeneda – ja seda enda elu kaalule pannes. Kõige selle kurnava läbielamise jooksul kohutas Johni kõige enam küsimus: „Kus on minu pere?” Pärast pikki, kohutavaid piinatunde sai ta lõpuks teada, et tema pere on turvaliselt evakueeritud.

Lugu Johni murest oma pere pärast innustas mind kõnelema täna neile teie seast, kes võivad endalt sureliku elu lõpu lähenedes küsida: „Kus on minu pere?” Sel tulevasel päeval, kui jõuab lõpule teie surelik prooviaeg ja te lähete vaimumaailma, seisate silmitsi südantlõhestava küsimusega: „Kus on minu pere?”

Jeesus Kristus näitab teed tagasi meie igavesse koju. Tema mõistab meie Taevase Isa igavese arengu plaani paremini kui keegi meist. Tema on ju selle kõige nurgakivi. Ta on meie Lunastaja, meie Ravija ja meie Päästja.

Alates ajast, mil Aadam ja Eeva Eedeni aiast välja heideti, on Jeesus Kristus sirutanud välja oma vägeva käsivarre, et aidata kõiki, kes otsustavad Teda järgida. Pühakirjades on korduvalt öeldud, et vaatamata igasuguste inimeste igasugustele pattudele on Tema käsivarred ikka veel välja sirutatud.²

Meis kõikides olev vaim igatseb loomulikult, et perekonna armastus kestaks igavesti. Armastuslaulud edastavad valelootust, et armastus on kõik, mida on vaja, et igavesti koos olla. Ja mõni usub ekslikult, et Jeesuse Kristuse ülestõusmine tõotab, et kõik inimesed on pärast surma koos oma lähedastega.

Tõde on, et Päästja ise on korduvalt selgitanud, et Tema ülestõusmine kindlustab, et iga inimene, kes kunagi elab, tõuseb tõepoolest surnuist ja elab igavesti³, kuid selleks, et saada osa ülenduse kõrgest aust, nõutakse meilt palju enamat. Päästetud saamine on isiklik asi, aga ülendus on perekondlik.

Kuulake sõnu, mida Issand Jeesus Kristus kõneles oma prohvetile: „Kõik lepingud, kokkulepped, seotused, kohustused, vanded, tõotused, toimingud, liidud, ühendused või ootused, mida ei ole tehtud ega sõlmitud ega pitseeritud lubaduse Püha Vaimuga ‥ ei oma mingit mõju, väärtust või jõudu surnuist ülestõusmises või pärast seda, sest kõik kokkulepped, mida pole tehtud sellel eesmärgil, lõpevad siis, kui inimesed on surnud.”⁴

Seega mida nõutakse, et perekond saaks igavesti ülendatud? Me saame selle eesõiguse vääriliseks, tehes lepinguid Jumalaga, pidades neid lepinguid ja saades osa vajalikest talitustest.

See on olnud tõde aegade algusest peale. Aadam ja Eeva, Noa ja tema abikaasa, Aabraham ja Saara, Lehhi ja Saaria ning kõik teised pühendunud Jeesuse Kristuse jüngrid – maailma loomisest peale – on teinud neidsamu lepinguid Jumalaga. Nad on saanud needsamad talitused, mida saame meie Issanda taastatud Kiriku liikmed, kui me saame ristitud ja käime templis.

Päästja kutsub kõiki järgima Teda ristimisvetesse, ja kui aeg on käes, tegema Jumalaga templis lisalepinguid ning neist olulistest talitustest osa saama ja nendele ustavaks jääma. Kõik see on nõutud, kui soovime saada igavest ülendust koos oma pere ja Jumalaga.

Minu hinge ahistab mõte, et paljud inimesed, keda ma armastan, imetlen ja austan, ütlevad ära Tema kutsele. Nad eiravad Jeesuse Kristuse palvet, kui ta kutsub: „Tule, järgne mulle.”⁵

Ma mõistan, miks Jumal nutab.⁶ Ka mina nutan nende sõprade ja sugulaste pärast. Nad on imelised mehed ja naised, kes on pühendunud oma perele ja kodanikukohustustele. Nad annavad lahkelt oma aega, energiat ja vahendeid. Ja maailm on nende pingutuste pärast parem. Kuid nad on valinud mitte teha lepinguid Jumalaga. Nad ei ole saanud talitusi, mis neid koos nende peredega ülendaksid ja igaveseks kokku seoksid.⁷

Kuidas ma soovin, et võiksin neid külastada ja paluda, et nad tõsiselt Issanda suutlikuks tegevaid seadusi kaaluksid. Olen mõtisklenud, mida võiksin ütelda, et nad tunneksid, kui väga Päästja neid armastab; et nad teaksid, kui väga mina neid armastan, ja et nad mõistaksid, kuidas lepinguid pidavad mehed ja naised võivad kogeda rõõmu täiust.⁸

Nad peavad mõistma, et kuigi nende jaoks on paik pärast seda elu – koos imeliste meeste ja naistega, kes samuti otsustasid Jumalaga mitte lepinguid teha –, siis see ei ole see koht, kus pered võivad olla koos ja saada au igavesti koos elada ja edeneda. See ei ole see kuningriik, kus nad kogevad rõõmu täiust – igavest arengut ja õnne.⁹ Me võime saada need täiuslikud õnnistused ainult elades selestilises kuningriigis Jumala, meie Igavese Isaga, Tema Poja Jeesuse Kristuse ja meie imeliste, vääriliste ja lepinguid pidavate pereliikmetega.

Ma sooviksin öelda oma tagasihoidlikele sõpradele:

„Selles elus ei ole te kunagi leppinud millegi teisejärgulisega. Kuid kui te ei võta täielikult vastu Jeesuse Kristuse taastatud evangeeliumi, siis olete otsustanud leppida teisejärgulise tulevikuga.

Päästja ütles: „Minu Isa majas on palju eluasemeid.”¹⁰ Kuid kui te otsustate Jumalaga lepinguid mitte teha, siis lepite kogu igavikuks kõige napima katusega oma pea kohal.”

Ma anuksin veel oma tagasihoidlikke sõpru, öeldes:

„Valage oma süda välja Jumala ees. Küsige Temalt, kas need asjad on õiged. Võtke aega, et uurida Tema sõnu. Uurige tõsimeeli! Kui te tõepoolest oma peret armastate ja soovite saada ülendatud koos nendega kogu igavikuks, siis tasuge selle hind praegu – tõsise uurimise ja siira palvega –, et teada neid igavikulisi tõdesid ja seejärel neid järgida.

Kui te pole kindel, kas te üldse Jumalat usute, siis alustage sellest. Mõistke, et kui inimesel puuduvad kogemused Jumalaga, siis ta võib kahelda Jumala olemasolus. Seepärast pange end olukorda, et võiksite saada kogemusi Temaga. Alandage ennast. Palvetage, et võiksite näha Jumala kätt oma elus ja end ümbritsevas maailmas. Paluge, et Ta ütleks teile, kas Ta on tõesti olemas – kas Ta tunneb teid. Küsige Temalt, mida Ta teie vastu tunneb. Ja seejärel kuulake.”

Ühel minu sellisel kallil sõbral olid Jumalaga vaid piiratud kogemused. Kuid ta igatses olla koos oma elust lahkunud abikaasaga. Seega ta palus minul ennast aidata. Ma innustasin teda kohtuma meie misjonäridega, et ta võiks mõista Kristuse õpetust ja õppida evangeeliumi lepingutest, talitustest ja õnnistustest.

Seda ta ka tegi. Kuid ta tundis, et sammud, mida tal soovitati astuda, nõudsid tema elus liiga suuri muutusi. Ta ütles: „Need käsud ja lepingud on minu jaoks lihtsalt liiga rasked. Samuti ei ole mul võimalik kümnist maksta ega aega Kirikus teenida.” Seejärel palus ta mind: „Kui ma suren, siis palun tee minu ja minu naise eest vajalik templitöö, et me võiksime taas koos olla.”

Õnneks ei ole mina selle mehe kohtumõistja. Kuid ma kahtlen templi asendustöö tõhususes inimese eest, kellel oli võimalus selles elus ristitud saada – saada pühitsetud preesterlusse ja saada templiõnnistused surelikkuses viibides –, kuid kes tegi teadliku otsuse seda sammu mitte astuda.

Mu kallid vennad ja õed, Jeesus Kristus palub meil minna mööda lepingurada tagasi koju oma Taevaste Vanemate juurde ja olla koos nendega, keda armastame. Ta kutsub meid: „Tule, järgne mulle.”

Nüüd, Tema Kiriku presidendina, anun ma teid, kes te olete Kirikust eemale jäänud, ja teid, kes pole veel tõeliselt püüdnud teada saada, et Päästja Kirik on taastatud. Võtke käsile see vaimne töö, et seda ise teada saada, ja palun tehke seda kohe. Aeg on otsa saamas.

Ma tunnistan, et Jumal elab! Jeesus on Kristus. Tema Kirik ja Tema evangeeliumi täius on taastatud, et õnnistada meie elu rõõmuga nii siin kui ka pärastises. Ma tunnistan sellest Jeesuse Kristuse nimel, aamen.