Meie vaimsete lihaste tööle rakendamine
Nii nagu lihaste kohta lugemisest ja õppimisest ei piisa nende tugevdamiseks, ei aita usust lugemine ja õppimine usku kasvatada, kui seda tegudesse ei rakenda.
Olen tänulik õnnistuse eest, et mul on füüsiline keha, meie Taevase Isa imeline kingitus. Meie kehas on enam kui 600 lihast.1 Et meie igapäevategevused oleks võimalikud, peame rakendama tööle paljud lihased. Võime teha rohkelt jõupingutusi, et oma lihaste kohta lugeda ja õppida, kuid kui arvame, et see muudab neid tugevamaks, siis peame kõvasti pettuma. Lihased kasvavad üksnes siis, kui me neid kasutame.
Olen jõudnud arusaamisele, et vaimsete andidega on samamoodi. Ka neid tuleb rakendada, et need areneksid. Näiteks usuand ei ole lihtsalt tunne või tuju. See on tegevuspõhimõte, mis esineb pühakirjades sageli koos tegusõnaga rakendama.2 Nii nagu lihaste kohta lugemisest ja õppimisest ei piisa nende tugevdamiseks, ei aita usust lugemine ja õppimine usku kasvatada, kui seda tegudesse ei rakenda.
Kui ma olin 16-aastane, tuli minu vanim vend Ivan, kes tol ajal oli 22, ühel päeval koju ja tõi perele uudiseid. Ta oli otsustanud Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirikus ristitud saada. Mu vanemad vaatasid teda veidi skeptiliselt ja ma mäletan, et ma ei saanud päris täpselt aru, mis toimub. Umbes aasta hiljem rääkis ta meile veel üllatavaid uudiseid: ta oli otsustanud teenida Kiriku misjonärina, mis tähendas, et me ei näe teda kaks aastat. Mu vanemaid need uudised ei rõõmustanud, kuid nägin selgelt oma venna siirast pühendumust ja see suurendas mu imetlust tema ja ta tehtud otsuste vastu.
Mitu kuud hiljem, ajal, kui Ivan misjonil teenis, avanes mul võimalus mõne koolikaaslasega puhkust planeerida. Tahtsime tähistada keskkooli lõppu ja veeta mõned päevad rannas.
Kirjutasin oma misjonärist vennale kirja, kus mainisin suviseid puhkuseplaane. Ta kirjutas vastu, et linn, kus ta teenib, jääb mulle puhkusele minnes tee peale. Otsustasin, et oleks hea mõte seal peatus teha ja teda külastada. Alles hiljem sain teada, et pered ei peaks misjonäre külastama.
Tegin ära kõik ettevalmistused. Mäletan, et mõtlesin bussis istudes, mida kõike toredat me koos Ivaniga sel päikesepaistelisel päeval teha võiksime. Sööksime hommikust, lobiseksime, mängiksime liivas, võtaksime päikest – milline suurepärane päev meid ees ootab!
Kui buss peatusse jõudis, nägin Ivani ühe teise noormehega koos seismas, mõlemad kandsid valget särki ja lipsu. Astusin bussist välja, me kallistasime teineteist ja ta tutvustas mulle oma kaaslast. Minutitki raiskamata rääkisin vennale oma päevaplaanidest, kuid mul polnud õrna aimugi, mis Ivanil plaanis oli. Ta vaatas mind naeratades ja ütles: „Muidugi! Kuid kõigepealt peame mõned asja ära tegema. Kas tuled koos meiega?” Nõustusin, mõeldes, et pärast seda jääb meil veel piisavalt aega ranna nautimiseks.
Tol päeval kõndisin ma koos oma venna ja tema kaaslasega üle 10 tunni mööda selle linna tänavaid. Ma naeratasin terve päeva vastutulijatele. Ma tervitasin inimesi, keda ma polnud elus varem näinud. Kõnetasime kõiki, koputasime võõraste ustele ja külastasime neid, keda mu vend ja tema kaaslane õpetasid.
Ühe sellise külaskäigu ajal õpetasid mu vend ja ta kaaslane Jeesusest Kristusest ja päästmisplaanist. Äkki Ivan peatus ja vaatas mulle otsa. Minu üllatuseks palus ta viisakalt, et jagaksin oma arvamust selle kohta, mida oli õpetatud. Ruumis võttis maad vaikus ja kõigi silmad olid pööratud minu poole. Pärast mõningaid raskusi leidsin ma lõpuks õiged sõnad ja rääkisin oma tunnetest Päästja vastu. Ma ei teadnud, kas see, mida jagasin, oli õige või vale. Vend ei parandanud mind kordagi; vastupidi, ta tänas mind mõtete ja tunnete jagamise eest.
Nende koosveedetud tundide jooksul ei õpetanud mu vend ja ta kaaslane minutitki õppetundi ekstra mulle, siiski sain ma rohkem teadmisi kui kõigist varasematest vestlustest temaga. Ma olin tunnistajaks, kuidas näoilmed muutusid, kui inimesed said oma ellu vaimset valgust. Ma nägin, kuidas mõned leidsid neist sõnumitest lootust, ja õppisin, kuidas teisi teenida ning ennast ja oma soovid unustada. Tegin seda, mida Päästa õpetas: „Kui keegi tahab minu järele tulla, siis ta salaku end.”3
Tagasi vaadates mõistan, et minu usk suurenes tol päeval, kuna mu vend andis mulle võimaluse seda rakendada. Ma rakendasin usku, kui me pühakirju lugesime, õpetamiseks inimesi otsisime, tunnistust jagasime, teisi teenisime jne. Tol päeval ei jõudnud me päikest võtma, kuid mu süda oli kümmelnud taevases valguses. Ma ei näinud isegi pisikest liivaterakest rannal, kuid tundsin, kuidas mu usk kasvas nagu väike sinepiivake.4 Ma ei veetnud turistina päikselist päeva, kuid sain imelise kogemuse ja, ilma et oleksin sellest arugi saanud, olin ma misjonär – olemata isegi Kiriku liige!
Võimalused vaimseid lihaseid tugevdada
Taastatud evangeeliumi kaudu võime mõista, kuidas meie Taevane Isa aitab meil vaimseid ande arendada. On tõenäolisem, et Ta annab meile pigem võimalusi neid ande arendada, kui kingib neid meile ilma vaimsete ja füüsiliste pingutusteta. Kui oleme Tema Vaimuga kooskõlas, õpime neid võimalusi ära tundma ja seejärel nende järgi tegutsema.
Kui soovime saada kannatlikumaks, võib meil tekkida vajadus seda rakendada, kuni vastust ootame. Kui soovime rohkem oma ligimesi armastada, võime seda tunnet kirikus uue inimese kõrvale istudes kasvatada. Samamoodi on usuga: kui meie meeltesse sigineb kahtlus, on vaja edasi liikumiseks uskuda Issanda lubadusi. Sel viisil rakendame tööle oma vaimsed lihased ja arendame need oma elu jõuallikateks.
Alguses ei pruugi see olla lihtne, see võib kujuneda isegi suureks väljakutseks. Prohvet Moroni suu läbi öeldud Issanda sõnad kehtivad ka meie kohta tänapäeval: „Ja kui inimesed tulevad minu juurde, ma näitan neile nende nõrkust. Ma annan inimestele nõrkust, et nad oleksid alandlikud; ja minu arm on küllaldane kõikidele inimestele, kes alandavad end minu ees; sest kui nad alandavad end minu ees ja neil on minusse usku, siis ma lasen nõrkadel asjadel saada nende jaoks tugevaks.”5
Ma olen tänulik oma vennale Ivanile, kes mitte ainult ei jaganud minuga evangeeliumi, vaid kaudselt kutsus mind selle järgi elama ja oma nõrkusi ära tundma. Ta aitas mul võtta vastu Õpetaja kutse: „Tule ning järgi mind”6 – et kõndida, nagu Päästja kõndis, otsida, nagu Päästja otsis, ja armastada, nagu Päästja meid armastab. Mitu kuud pärast misjonäriks olemise kogemust otsustasin saada ristitud ja ise misjonil teenida.
Võtkem vastu president Russell M. Nelsoni kutse ja tulge keskendunult Päästja juurde7, õppides tundma neid lihaseid, mis vajavad rohkem vaimset aktiivsust, ja hakates neid tööle rakendama. See on pigem pikamaajooks, maraton, kui sprint, seega ärge unustage väikesi, kuid järjekindlaid vaimseid tegevusi, mis neid tähtsaid vaimseid lihaseid tugevdavad. Kui me soovime usku kasvatada, siis tehkem asju, mis usku nõuavad.
Ma tunnistan, et me oleme armastava Taevane Isa lapsed. Tema Poeg Jeesus Kristus armastab meid. Ta tuli siia maailma, et näidata meile teed, ja andis seejärel vabatahtlikult oma elu, et anda meile lootust. Päästja kutsub meid järgima Tema täiuslikku eeskuju, et me rakendaks oma usku Temasse ja Tema lepitusse ning suurendaks kõiki vaimseid ande, millega meid on õnnistatud. Tema on tee. See on minu tunnistus Jeesuse Kristuse nimel, aamen.