Vennad, meil on töö teha

Vanem D. Todd Christofferson

Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist


D. Todd Christofferson
Preesterluse meestena on meil keskne roll nii ühiskonnas, kodus kui ka Kirikus.

Vennad! Viimastel aastatel on palju räägitud ja kirjutatud meeste ja poiste väljakutsetest. Mõned raamatupealkirjad on näiteks „Why There Are No Good Men Left” (Miks ei ole enam häid mehi?), „The Demise of Guys” (Meeste allakäik), „The End of Men” (Meeste lõpp), „Why Boys Fail” (Miks saadab poisse ebaedu) ja „Manning Up” (Meheks saamine). Huvitaval kombel on enamik neist raamatutest naiste kirjutatud. Kõiki neid raamatuid läbiv ühine joon on see, et paljudes tänapäeva ühiskondades edastatakse meestele ja poistele vastandlikke ning alavääristavaid signaale selle kohta, mis on nende roll ja väärtus ühiskonnas.

Raamatu „Meheks saamine” autor kirjeldab seda järgnevalt: „Peaaegu terve tsivilisatsiooni reegliks on olnud, et tüdruk saab naiseks füüsilise küpsuse saavutamisel, poisid aga peavad läbima testi. Nad peavad näitama üles julgust, füüsilisi võimeid ja seda, et nad on omandanud kõik vajalikud oskused. Eesmärgiks on tõestada, et nad on võimelised olema naiste ja laste kaitsjad, mis on alati olnud nende peamine roll ühiskonnas. Tänapäeval, kui naised jätkuvalt selles arenenud majanduses edenevad, on abikaasade ja isade leivateenija roll muutunud valikuliseks. Samuti on muutunud varasemad isikuomadused, mida meestelt oodati, et oma rolli täita, milleks olid meelekindlus, kindlameelsus, julgus ja truudus. Nüüdseks on see kontseptsioon vananenud ning muutunud isegi natuke piinlikkust tekitavaks.”1

Kuigi edendatakse innukalt naiste võimalusi, mida me täielikult toetame, leidub neid, kes alavääristavad mehi ja nende panust. Nad paistavad arvavat, et elu on meeste ja naiste vaheline võistlus, kus üks peab teise üle valitsema ja nüüd on käes naiste valitsusaeg. Mõned väidavad, et karjäär on kõige tähtsam ja abielu ja lapsed peaksid olema täiesti valikulised, seega, miks on meil mehi üldse vaja?2 Paljudes Hollywoodi filmides, televisiooni ja kaabeltelevisiooni saadetes ning isegi reklaamides kujutatakse mehi ebakompetentsete, ebaküpsete või enesekesksetena. Sellisel kultuurilisel meeste alandamisel on kahjustav mõju.

Näide Ameerika Ühendriikides tehtud statistikast: „Tüdrukute õppetase on nüüd poiste omast parem igal tasemel algkoolist kuni magistriõpinguteni välja. Kaheksandasse klassi jõudes oskavad ainult 20 protsenti poistest piisaval tasemel kirjutada ja 24 protsenti lugeda. 2011. aastal olid noorte meeste ülikooli sisseastumiseksami tulemused viimase 40 aasta madalaimad. Vastavalt Rahvusliku Haridusstatistika Keskuse andmetele on poistel 30 protsenti suurem tõenäosus keskkooli või ülikooli mitte lõpetada. … Ennustatakse, et 2016. aastaks on 60 protsenti bakalaureuse, 63 protsenti magistri- ja 54 protsenti doktorikraadidest naistel. Kaks kolmandikku õpilastest eripedagoogika tugiprogrammides on poisid.”3

Mõned mehed ja noormehed on hakanud kasutama neid negatiivseid signaale vabandusena, et vältida vastutust ja mitte vastutustundlikuks täiskasvanuks saada. Üks ülikooli professor tegi tähelepaneku, mis vastab liiga tihti tõele, milles ta märkis: „Mehed tulevad tundi, nokkmüts tagurpidi peas, ja [nõmedate] vabandustega, et „arvutiprogramm sõi mu koduse töö ära”. Samas naised planeerivad ette ja küsivad soovituskirju, et minna juurat edasi õppima.”4 Üks naissoost filmikriitik avaldas küüniliselt arvamust, et „mida me võime meestelt oodata, seda ka juhul, kui meil veab ja me üldse otsustame partneri kasuks, on see, et nad oleksid meile partnerid. Keegi, kes tegutseb oma alal ja samas austab seda, et meie tegutseme enda omal.”5

Vennad, meiega ei tohi nii juhtuda. Preesterluse meestena on meil keskne roll nii ühiskonnas, kodus kui ka Kirikus. Kuid me peame olema mehed, keda naised võivad usaldada, keda lapsed võivad usaldada ja keda Jumal võib usaldada. Neil viimsetel aegadel ei saa me Kirikus ega Jumala kuningriigis lubada endale poisse ja mehi, kes triivivad. Me ei saa endale lubada noori mehi, kellel puudub enesedistsipliin ja kes elavad ainult meelelahutuse nimel. Me ei saa endale lubada noori täiskasvanud mehi, kes elus kuskile edasi ei jõua, kes ei võta pere loomist tõsiselt ega panusta maailma. Me ei saa endale lubada isasid, kes ei paku vaimset juhatust oma kodus. Me ei saa endale lubada, et mehed, kel on püha preesterlus Jumala Poja korra järgi, raiskavad oma jõu pornograafia peale või veedavad oma elu küberruumis (irooniliselt tähendab see olla kinni maistes asjades, olemata osa maailmast).

Vennad, meil on töö teha.

Noored mehed, te peate koolis hästi õppima ja peale keskkooli oma õpinguid jätkama. Mõned teie seast soovivad minna edasi ülikooli, et õppida ja olla edukad äris, põllumajanduses, ühiskonnas või muul erialal. Mõned on andekad kunstis, muusikas või õpetaja ametis. Teised valivad sõjaväelase karjääri või õpivad ametit. Aastate jooksul on minu kodus teinud remonditöid mitmed oskustöölised ja ma imetlen nende meeste tööd ja oskusi. Ükskõik mis ameti te valite, on oluline, et te oma valitud ametis kompetentsed oleksite, et te võiksite pidada oma pere ülal ja panustada oma kogukonda ja riiki.

Nägin hiljuti filmi 14-aastase noormehe Amari elust Indias ühe päeva jooksul. Ta ärkab vara ja töötab kahes töökohas, enne ja pärast kooli, kuus ja pool päeva nädalas. Tema sissetulek moodustab suure osa nende pere sissetulekust. Pärast pimedat kiirustab ta oma kulunud jalgrattal oma teisest töökohast koju, leiab veel aega paar tundi kodutöid teha, enne kui kukub umbes kella üheteistkümne ajal põradal asetsevale voodile, kus magavad veel tema vennad-õed. Kuigi ma pole teda kunagi kohanud, olen ma uhke tema usinuse ja julguse üle. Ta annab endast parima nappide ressursside ja võimaluste juures ning on õnnistuseks oma perele.

Täiskasvanud mehed, kes te olete isad, vallalised täiskasvanud, juhid, koduõpetajad, olge väärilised eeskujud ja aidake kasvaval põlvkonnal meesteks sirguda. Õpetage neile suhtlemis- ja teisi oskuseid: kuidas osaleda vestluses, kuidas tutvuda ja teistega suhelda, kuidas käituda naiste ja tüdrukutega, kuidas teenida, kuidas olla aktiivne ja nautida vaba aega, kuidas tegeleda huvialadega neist sõltuvusse jäämata, kuidas parandada vigu ja teha paremaid valikuid.

Ja nii ütlen ma kõigile, kes kuulavad, ükskõik kus see sõnum teieni jõuab. Ma ütlen, nagu Jehoova ütles Joosuale: „Ole vahva ja tugev” (Jos 1:6). Olge julged ja valmistuge, nagu suudate, ükskõik milline on teie olukord. Valmistuge olema hea abikaasa ja isa, valmistuge olema hea ja usin kodanik, valmistuge teenima Issandat, kelle preesterlust te hoiate. Kus tahes te olete, teie Taevaisa on teist teadlik. Te ei ole üksi, teil on preesterlus ja Püha Vaimu and.

Paljudest kohtadest, kus teid vajatakse, on üks tähtsamaid just teie preesterluse kvoorum. Meil on vaja kvoorumeid, mis pakuvad pühapäeval liikmetele vaimutoitu ning kes ka teenivad. Meil on vaja kvoorumi juhatajaid, kes keskenduvad Jumala töö tegemisele ja kvoorumi liikmete ja nende perekondade tugevdamisele.

Kaaluge misjonile minekut. Noored mehed, teil pole aega raisata. Te ei tohiks lükata edasi ettevalmistust kuni 17- või 18-aastaseks saamiseni. Aaroni preesterluse kvoorumid võivad aidata oma liikmetel mõista preesterluse vannet ja lepingut ning valmistuda vanemaks pühitsemiseks, nad võivad aidata mõista templitalitusi ja nendeks ning edukaks misjoniks valmistuda. Melkisedeki preesterluse kvoorumid ja Abiühing võivad aidata vanematel ette valmistada misjonäre, kes on lugenud Mormoni Raamatut ja kes on pühendunud teenimisele. Ja igas koguduses võivad need kvoorumid teha koostööd seal teenivate täisajaliste misjonäridega.

Sellega seotud töö, mis lasub peamiselt preesterluse õlgadel, on Päästja kutse, mille edastas meile president Thomas S. Monson, et päästa neid, kes on eemaldunud evangeeliumist või kes on mingil põhjusel rahulolematuks muutunud. Me oleme selles osas suurepärast edu saavutanud, sealhulgas noorte meeste tubli töö. Üks Aaroni preesterluse kvoorum Rio Grande hispaania keelt kõnelevas koguduses Albuquerque’s New Mexicos arutles koos selle üle, kelle nad võiksid Kirikusse tagasi tuua, misjärel külastasid neist igaüht üheskoos. Üks noormees, keda külastati, ütles: „Kui nad mu uksele ilmusid, tundsin ma ennast tähtsana.” Ja teine ütles: „Ma tundsin hinges rõõmu, et keegi soovis, et ma kirikus käiksin, ja nüüd soovin ma kirikus käia.” Kui kvoorumi liikmed ühte noormeest kirikusse tagasi kutsusid, palusid nad tal endaga järgmisele külaskäigule kaasa tulla ja ta läks koos nendega. Nad ei kutsunud teda ainult Kirikusse, nad võtsid ta kohe kvoorumi liikmena omaks.

Veel on rasked, kuid tähtsad preesterluse ülesanded pereajalootöö ja templitöö. Peagi saabub selle kohta Esimese Presidentkonna kiri, milles räägitakse uuendatud kutsest ja laiendatud haardest selles äärmiselt tähtsas töös, mida peame tegema.

Meie kvoorumid moodustavad ka vastastikuse abi vennaskonna. President Gordon B. Hinckley on öelnud: „See saab olema imeline päev, mu vennad. See saab olema Issanda eesmärkide täitumise päev, kui meie preesterluse kvoorumid muutuvad jõuankruks igale mehele, kes nendesse kuuluvad, ning kui iga preesterluse mees võib öelda: „Mina olen Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku preesterluse kvoorumi liige. Ma olen valmis abistama oma vendi kõigis nende vajadustes ning olen kindel, et nemad on valmis abistama mind. Koos töötades võime seista ilma piinlikkust tundmata ja ilma kartmata iga vastuolu tuules, mis võib puhuda, olgu see siis majanduslik, sotsiaalne või vaimne.””6

Vaatamata meie parimatele jõupingutustele ei lähe kõik alati nii, nagu planeerime. Eriline katsumus, mis võib tulla ühe mehe ellu, on tööpuudus. Ühes Kiriku algusaegadest pärit hoolekandeteemalises voldikus oli kirjas: „Töötu mees on Kiriku jaoks eriti oluline, sest oma pärandist ilma jäetuna pannakse ta nagu Iiob proovile – tema ausameelsus pannakse proovile. Kui päevad venivad nädalate, kuude ja isegi aastate pikkuseks katsumuseks, muutub valu sügavamaks. … Kirikul pole lootust päästa meest pühapäeval, kui see terve nädala vaatab rahulikult pealt tema katsumusi.”7

2009. aasta aprillis rääkis endine juhtiva piiskopkonna nõuandja Richard C. Edgley loo ühest eeskujulikust kvoorumist, kus tehti kõik, et aidata oma liiget, kes oli kaotanud töö:

„Phili autoremonditöökoda Utah’ osariigis Centerville’is on tunnistuseks sellest, mida preesterluse juhid ja kvoorum võivad korda saata. Phil oli vanemate kvoorumi liige ning töötas kohalikus autoremonditöökojas mehaanikuna. Kahjuks pidi töökoda, kus Phil töötas, ta majanduslike raskuste tagajärjel koondama. Phil oli uudisest väga muserdatud.

Kuulnud, et Phil on kaotanud töö, kaalusid tema piiskop Leon Olson ning vanemate kvoorumi juhatus palvemeelselt viise, kuidas mees taas jalule aidata. Pealegi oli abivajaja nende kvoorumikaaslane ja vend. Nad jõudsid järeldusele, et Philil on piisavalt oskusi, et alustada omaenda äri. Üks kvoorumi liige tegi ettepaneku kasutada remonditöökojana tema vana küüni. Teistel kvoorumi liikmetel oli võimalus koguda uude töökotta erinevaid vajalikke tööriistu ja vahendeid. Peaaegu kõigil oli võimalik aidata vähemalt vana küüni puhastada.

Nad jagasid oma ideid Philiga ja seejärel kvoorumi ülejäänud liikmetega. Küün korrastati ja renoveeriti, tööriistad koguti kokku ning pandi valmis. Phili autoremonditöökoda oli edukas ning lõpuks kolis ümber paremale ja alalisemale pinnale – kõik tänu sellele, et kvoorumi liikmed olid kriisi ajal valmis aitama.”8

Prohvetid on aastate jooksul korranud: „Kõige tähtsamat Issanda tööd, mida te eales teete, teete omaenda kodu seinte vahel.”9 Meil on palju teha, et tugevdada abielu ühiskonnas, mis üha enam alahindab selle tähtsust ja eesmärki. Meil on palju teha, et õpetada oma lapsi „palvetama ja kõndima Issanda ees laitmatult” (ÕL 68:28). Meie ülesanne on aidata meie lastel kogeda vägevat südame muutust või Issandasse pöördumist, millest Mormoni Raamatus nii selgelt kirjutatakse (vt Mo 5:1−12, Al 26). Koos Abiühinguga võivad preesterluse kvoorumid toetada lapsevanemaid ja abielusid ning kvoorumid võivad pakkuda üksikvanemate peredele preesterluse õnnistusi.

Jah, vennad, meil on töö teha. Suur tänu teile teie ohverduste ja heategude eest. Jätkake samas vaimus ja Issand õnnistab teid. Vahest te ei pruugi teada, mida teha või öelda, aga rühkige edasi. Hakake tegutsema ja Issand laseb juhtuda, et „neile avatakse uks” (ÕL 118:3). Hakake rääkima ja Ta lubab, et „teid ei aeta inimeste ees segadusse; sest teile antakse selsamal tunnil, jah, just sellel hetkel, mida öelda” (ÕL 100:5−6). On tõsi, et me oleme nii mõnelgi moel tavalised ja ebatäiuslikud, kuid meil on täiuslik Õpetaja, kes tõi meile täiusliku lepituse ja me võime toetuda Tema armule ja Tema preesterlusele. Kui me meelt parandame ja puhastame oma hinge, lubatakse meile õpetust ja väge kõrgest (vt ÕL 43:16).

Kirik, maailm ja naised vajavad mehi, mehi, kes arendavad oma võimeid ja andeid, kes on valmis töötama ja ohverdusi tegema, kes aitavad teistel saavutada õnne ning pääste. Nad hüüavad: „Tõuske, Jumala mehed!”10 Jumal aidaku meil seda saavutada, Jeesuse Kristuse nimel, aamen.

Show References

  1.  

    1 Kay S. Hymowitz, Manning Up: How the Rise of Women Has Turned Men into Boys, 2011, lk 16.

  2.  

    2 „Kui küsida noortelt tänapäeval, mis aitab neil täiskasvanuks saada, siis peaaegu mitte keegi ei maini abielu. Palju tõenäolisemalt leiavad nad, et täiskasvanuks saamise märksõnad seonduvad töökohaga: hariduse omandamine, rahaline iseseisvus, täiskohaga töö. Töö, karjäär, iseseisvus – need on peamised identiteedi allikad tänapäeval” (Hymowitz, „Manning Up”, lk 45). Naised on suure pinge all, et võtta vastu abieluvastane hoiak. Londoni ajalehe Timesi töötaja kirjutas: „Mitte keegi mu perekonnast ega õpetajatest ei öelnud kunagi: „Oh, ja peale selle võid sa tahta saada naiseks või emaks samuti.” Nad olid nii kindlameelsed, et peaksin järgima uut võrdsuse põhimõtet, et ajalooline naiste ambitsioon abielluda ja saada lapsi jäeti teadlikult tulevikupildist välja” (Eleanor Mills, Learning to Be left on the Shelf – Sunday Times, 18. apr 2010, wwww.thetimes.co.uk; Hymowitz, „Manning Up”, lk 72). Veel üks kirjanik, kes oli juba neljakümnendates eluaastates, tsiteeris vastukaja ühele oma artiklile, kus kirjutas oma kahetsusest, et ta kunagi polnud abiellunud: „Ma tunnen õudust sinu vajaduse ees saada omale mees.” „Muretse endale eneseväärikus!” „Sa oled viinud teineteisest sõltumise uuele tasemele.” „Kui minu tütar peaks kasvama üles ja tal on sama suur vajadus mehe järele nagu sinul, siis tean, et tegin tema kasvatamisel midagi valesti” (Lori Gottlieb, „Marry Him: The Case for Settling for Mr. Good Enough“, 2010, lk 55).Hea uudis on, et paljud inimesed, sealhulgas haritud noored täiskasvanud, ei usu seda abielu ja perekonna vastast sõnumit. „2008. aastal Ameerika Ühendriikides asuva Pennsylvania Ülikooli majandusteadlase läbi viidud uurimuse kohaselt abiellus 86 protsenti kolledži haridusega naisi enne 40. eluaastat, samas kui nende puhul, kellel puudus neljaaastane kõrgharidus, oli see näitaja 88 protsenti. Valgete kolledži haridusega meeste puhul on numbrid sarnased: 2008. aasta seisuga oli 84 protsenti nendest 40. eluaastateks abielus. Levinud arvamuse kohaselt, mida muide ei toeta uurimus, on abielu naiste jaoks kui halb tehing. Aga kolledži haridusega naiste arvates ei vasta see tõele. Nemad on kõige tõenäolisemalt need, kes võiks arvata, et „abieluinimesed on tavaliselt õnnelikumad kui mitte abielus olevad inimesed.” ... Suur enamus, 70 protsenti esimese aasta kolledži tudengitest leiavad, et perekonna loomine on „vajalik” või „väga oluline” nende tulevase õnne jaoks” (Hymowitz, „Manning up”, lk 173−174).

  3.  

    3 Philip G. Zimbardo ja Nikita Duncan, The Demise of Guys: Why Boys Are Struggling and What We Can Do about It, 2012 (e-raamat); vt peatükki „Behind the Headlines”.

  4.  

    4 Barbara Dafoe Whitehead, Why There Are No Good Men Left: The Romantic Plight of the New Single Woman, 2003, lk 67.

  5.  

    5 Amanda Dickson, Hunger Games’ Main Character a Heroine for Our Day. – Deseret News, 2. apr 2012. − www.deseretnews.com.

  6.  

    6 Gordon B. Hinckley, Welfare Responsibilities of the Priesthood Quorums. – Ensign, nov 1977, lk 86.

  7.  

    7  Helping Others to Help Themselves: The Story of the Mormon Church Welfare Program, 1945, lk 4.

  8.  

    8 Richard C. Edgley, This Is Your Phone Call. – Liahona ja Ensign, mai 2009, lk 54.

  9.  

    9  Teachings of Presidents of the Church: Harold B. Lee, 2000, lk 134.

  10.  

    10 Rise Up, O Men of God (Tõuske, oo Jumala mehed). Hymns, nr 323.