Sammu võrra Päästjale lähemale

Russell T. Osguthorpe

Pühapäevakooli üldjuhataja


Russell T. Osguthorpe
Evangeeliumi õpetamise ja õppimise eesmärk on pöördumine. Pöördumine ei toimu korrapealt. Saada rohkem Päästja sarnaseks on elukestev pürgimus.

Möödunud suvel ilmus ajakirjades Liahoona ja Ensign minu kirjutatud lühike artikkel. Mu poeg saatis mulle seepeale e-kirja: „Isa, teinekord võiksid meile öelda, kui su artikkel ilmub.“ Vastasin: „Tahtsin näha, kas sa loed Kiriku ajakirju.“ Ta kirjutas mulle, et tema kümneaastane tütar oli „katse läbi teinud. Ta oli Ensigni postkastist ära toonud ja seda lugenud, tuli siis meie juurde ja näitas meilegi sinu artiklit“.

Mu lapselaps luges Ensigni, sest ta tahtis õppida. Ta tegi seda omal algatusel, kasutades oma valikuvabadust. Hiljuti kinnitas Esimene Presidentkond noortele mõeldud uued õppematerjalid, mis aitavad noori nende loomuomases soovis õppida ja jagada evangeeliumi ning selle järgi elada. Praegu on uued materjalid läbivaatamiseks veebis kättesaadavad. Alates jaanuarist kasutame neid juba tundide läbiviimiseks.

Õpetades pidas Päästja õppijate valikuvabadust väga oluliseks. Ta ei näidanud meile üksnes seda, mida õpetada, vaid ka seda, kuidas õpetada. Ta keskendus õppija vajadustele. Ta aitas inimestel endil tõde avastada.1 Ta kuulas alati ära nende küsimused.2

Uued õppematerjalid aitavad meil oma kodus ja klassiruumides õppida ja õpetada, nagu tegi seda Päästja.3 Nõnda vastame Tema kutsele: „Tule ning järgi mind“4, nagu vanem Robert D. Hales meile äsja nii kenasti õpetas. Uute materjalide väljatöötamise ajal nägin abiorganisatsioonide juhte ja õpetajaid ning seminarinõukogu liikmeid lastevanematega nõu pidamas, et õppijate vajadused saaksid rahuldatud. Ma olen näinud, kuidas noored naised oma tundides, noored mehed Aaroni preesterluse kvoorumites ja noored pühapäevakoolis rakendavad oma valikuvabadust ja vastavalt sellele ka tegutsevad.

Üks noorte pühapäevakooli õpetaja juurdles selle üle, kuidas aidata kahel autistlikul noorel mehel oma initsiatiivi üles näidata. Kui ta palus klassis oma õpilastel rääkida, mida nad olid õppinud, kartis ta, et need kaks noort meest sellest keelduvad. Aga nad ei keeldunud! Üks neist tõusis püsti, et rääkida, mida ta oli õppinud, ja kutsus oma autistist klassivenna endale appi. Kui esimesel tekkis raskusi, seisis teine tema kõrval ja sosistas talle kõrva, nii et ta tundis, et saab hakkama. Nad mõlemad õpetasid tol päeval. Nad rääkisid, mida Päästja oli õpetanud, kuid nad õpetasid ka seda, kuidas Päästja oli õpetanud. Päästja suhtus kõigisse, keda ta õpetas, armastusega, just nii, nagu need noored mehed suhtusid teineteisesse.5

Õppides ja õpetades Tema sõnu Tema eeskujul, võtame vastu Tema kutse „Tule ning järgi mind“. Me järgneme Talle sammhaaval. Iga sammuga saame Päästjaga lähedasemaks. Me muutume. Issand teadis, et vaimne areng ei toimu korraga. See tuleb tasapisi. Iga kord, kui võtame Tema kutse vastu ja järgime Teda, jõuame täielikule pöördumisele sammukese lähemale.

Evangeeliumi õpetamise ja õppimise eesmärk on pöördumine. Pöördumine ei toimu korrapealt. Saada rohkem Päästja sarnaseks on elukestev pürgimus. Vanem Dallin H. Oks on meile südamele koputanud, et üksnes teadmisest ei piisa. „Pöördumiseks … peame tegutsema ja ennast muutma.“6 Seega on pöördumiseni jõudmine pikaajaline protsess, mis hõlmab teadmiste omandamist, tegutsemist ja enese muutmist. Veel läheb pöördumiseni jõudmiseks vaja peamisi õpetusi, kutset tegutsemiseks ja lubatud õnnistusi.7 Õpetades tõeseid põhimõtteid, aitame saada teadmisi. Kutsudes teisi tegudele, aitame neil elada ja tegutseda õpetuse järgi. Kui saabuvad Issanda lubatud õnnistused, oleme muutunud. Me saame uueks olevuseks, nagu sai Alma.8

Noortele mõeldud uute õppematerjalide peaeesmärk on aidata noortel pöörduda Jeesuse Kristuse evangeeliumisse. Hiljuti olin tunnistajaks, kuidas üks noor mees avastas noorte pühapäevakoolis enda jaoks tõe. Märganud, et ta ei osanud midagi oma elust seostada lepitusega, küsisin, kas ta on kunagi tundnud, et talle on andestatud. Ta vastas: „Jah, näiteks siis, kui lõin jalgpallimängu ajal ühe poisi nina katki. Tundsin ennast halvasti. Ma ei teadnud, mida teha, et halvast enesetundest lahti saada. Läksin selle poisi juurde koju ja palusin, et ta mulle andeks annaks, samas teadsin, et pean veel midagi tegema. Ma palvetasin ja tundsin seejärel, et ka Taevane Isa andestas mulle. See ongi minu jaoks lepitus.“

Jagades seda kogemust oma klassikaaslastega, luges poiss ette salmi Johannese 3:16: „Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on annud.“ Seejärel tunnistas ta lepituse väest. Need sõnad polnud selle noore mehe jaoks enam lihtsalt sõnad. Need olid muutunud osaks tema elust, sest ta esitas küsimuse iseendale ja tegutses oma vabal valikul.9

See noormees pöördus veel tugevamini ja sama tegid tema klassikaaslased. Nad keskendusid peamistele õpetustele, uurides pühakirju. Nad seostasid neid pühi sõnu oma eluga ja tunnistasid seejärel õnnistustest, mida olid saanud õpetuse järgi elades. Õpetades Jeesuse Kristuse evangeeliumi, keskendume pühakirjadele ja kaasaja prohvetite sõnadele. Me toetume pühadele tekstidele, et need aitaksid meil kõigil tugevdada usku ning tunnistusi ja jõuda täieliku pöördumiseni. Noortele mõeldud uued õppematerjalid aitavad kõigil, kes neid kasutavad, mõista Jumala sõna ja selle järgi elada.

Õpetades pühasid Costa Rical, näitasin neile raamatut Teaching, No Greater Call ja küsisin: „Kui paljudel teist on see raamat olemas?“ Peaaegu kõik tõstsid käe. Ütlesin naeratades: „Ja ma usun, et te loete seda iga päev.“ Minu üllatuseks tõstis üks esireas istuv õde seepeale käe, andes märku, et loeb raamatut iga päev. Palusin tal tulla poodiumile ja sellest rääkida. Naine ütles: „Ma loen igal hommikul Mormoni Raamatut. Seejärel loen midagi raamatust Teaching, No Greater Call, et oskaksin oma lastele paremini õpetada seda, mida olin ise äsja õppinud.“

Ta tahtis õppida ja õpetada Päästja sõnu nii nagu Päästja. Ta õppis Tema sõnu pühakirjadest ja seejärel uuris, kuidas õpetada Tema sõnu nii, et tema lapsed võiksid täielikult pöörduda. Ma usun, et tema harjumus niimoodi evangeeliumi õppida ja õpetada ei tekkinud korrapealt. Ta oli otsustanud seda teha. Ja mida rohkem ta tegi seda, mida ta teadis, et peab tegema, seda rohkem andis Issand talle Tema teel kõndimiseks jõudu.

Mõnikord on teekond pöördumiseni pikk ja vaevarikas. Minu õemees oli 50 aastat Kirikus vähemaktiivne. Alles 60ndatesse jõudes tundis ta, et peab järgima Päästja kutset ja Kirikusse tagasi tulema. Sellel teel olid paljud talle abiks. Üks koduõpetaja oli talle 22 aastat järjest saatnud iga kuu postkaardi. Aga otsuse tagasi tulla pidi ta tegema ise. Ta pidi kasutama oma valikuvabadust. Ta pidi astuma esimese sammu ja siis veel ühe ning veel ühe. Nüüd on ta oma naisega kokku pitseeritud ja teenib piiskopkonnas.

Hiljuti näitasime talle videoid, mis aitavad juhtidel ja õpetajatel uusi õppematerjale paremini kasutada. Pärast videote vaatamist naaldus mu õemees toolileenile ja ütles tundeliselt: „Kui ka minu noorusajal oleksid sellised asjad olemas olnud, poleks ma ehk ära langenud.“

Mõned nädalad tagasi kohtusin raskustesse sattunud noore mehega. Küsisin, kas ta on Kiriku liige. Ta vastas, et suhtub Jumala olemasolusse skeptiliselt, kuid oli kunagi varem Kirikust üht-teist kuulnud. Rääkisin talle oma kutsest pühapäevakoolis ja sellest, et kõnelen üldkonverentsil. Ta lausus: „Kui sina kõneled üldkonverentsil, siis seda istungit ma vaatan.“ Ma loodan, et ta on täna istungit vaatamas. Ma tean, et kui ta seda vaatab, õpib ta nii mõndagi. Konverentsikeskus on eriline paik õpetamaks ja õppimaks pöördumisest.

Elades põhimõtete järgi, mida õpetavad need, keda me prohvetite, nägijate ja ilmutuste saajatena toetame, õpime nii, nagu tahab Päästja.10 Me astume Talle sammu lähemale. Selle konverentsi lõpu eel kutsun kõiki, kes minu häält kuulevad, seda sammu astuma. Me võime minna nagu muistsed nefilased oma „kodudesse ja mõtiskle[da] selle üle, mida [on] öel[dud], ja palu[da] Isa [Kristuse] nimel, et [me] võiksi[me] … mõista“11.

Me soovime, et iga noor inimene mõistaks. Me tahame, et nad õpiksid ja õpetaksid Jeesuse Kristuse evangeeliumi ning elaksid selle järgi iga päev. Seda ootab Issand kõigilt oma lastelt. Oled sa laps, noor või täiskasvanu, kutsun ma sind järgima Tema eeskuju! Ma tunnistan, et Issand teeb meid tugevamaks iga astutud sammuga. Ta aitab meil kõndida ülejäänud osa teest. Me ei katkesta teekonda raskuste saabudes. Kahtluste tekkides me jätkame. Me ei pöördu iialgi tagasi. Me ei lange kunagi ära.

Ma tunnistan, et Jumal Isa ja Tema Poeg Jeesus Kristus elavad. Ma tunnistan, et Päästja kutsub jätkuvalt ka meid, nagu Ta tegi seda muistsetel aegadel, tulema Tema juurde. Me kõik võime Tema kutse vastu võtta. Me kõik võime õppida ja õpetada Tema sõnu nii nagu Tema ning elada nende sõnade järgi, liikudes sammhaaval Päästjale lähemale. Nii saavad meist tõeliselt pöördunud. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.

Mostrar referencias

  1.  

    1. Vt Jh 3:1–7. Selles sõnumis vastab Päästja küsimusele, mille esitas Nikodeemus. Ta õpetas, mida Nikodeemus peab tegema. Ta lubas Nikodeemusel kasutada valikuvabadust, et õppida. Ta aitas Nikodeemusel endal vastuse leida.

  2.  

    2. Vt Jh 3:4; JSA 1:18.

  3.  

    3. Vt Teaching the Gospel in the Savior's Way. – atlds.org/youth/learn/guidebook/teaching?lang=eng.

  4.  

    4. Vt Lk 18:18–22.

  5.  

    5. Vt 1Jh 4:19.

  6.  

    6. Dallin H. Oaks. The Challenge to Become. – Liahona, jaan 2001, lk 41; Ensign, nov 2000, lk 33. „Tunnistamine tähendab teadmist ja kuulutamist. Evangeelium nõuab pöördumist, mis omakorda nõuab tegutsemist ja muutumist. Kui keegi meist toetub üksnes meie tarkusele ja tunnistusele evangeeliumist, oleme samas olukorras kui õnnistatud, kuid siiski veel mitte täielikult pöördunud apostlid, kellel Jeesus palus pöörduda. Me kõik teame kedagi, kel on küll tugev tunnistus, kuid kes ei kasuta seda ega saa pöördunuks.“

  7.  

    7. Vt Aabr 2:11.

  8.  

    8. Vt Mo 27:24–26; 2Kr 5:17.

  9.  

    9. David A. Bednar. Olge valvel kõige püsivusega. – www.jeesusekristusekirik.ee, 180. kevadine üldkonverents. „Kas me aitame oma lastel saada vabaks, et tegutseda ja otsida teadmisi õppimise ja usu kaudu, või oleme õpetanud neid ootama, et neid utsitataks ja tagant tõugataks? Kas meie lapsevanematena anname oma lastele vaimses mõttes kätte kala, mida süüa, või aitame neil endil tegutseda, ise õppida ning seista vankumatu ja muutumatuna? Kas me aitame oma lastel õhinal küsida, otsida ja koputada?”

  10.  

    10. Vt Dennis B. Neuenschwander. Living Prophets, Seers, and Revelators. – Liahona, jaan 2001, lk 49–51; Ensign, nov 2000, lk 40–42.

  11.  

    11.  3Ne 17:3.