Lunastus

Vanem D. Todd Christofferson

Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist


D. Todd Christofferson
Vastavalt sellele, kui palju me Kristust järgime, üritame osaleda Tema lunastustöös ja edendada seda.

Kolooniate ajal oli Ameerikas suur nõudlus tööjõu järele. 18ndal sajandil ja 19 sajandi esimesel poolel värvati potentsiaalseid immigrantidest töölisi Suurbritanniast, Saksamaalt ja teistest Euroopa riikidest, kuid paljud, kes olid valmis Ameerikasse sõitma, ei jõudnud maksta reisikulude eest. Tihti tuli ette, et need töölised reisisid usalduslepingu või muu lepingu all, millega lubasid kohale jõudes teatud aja ilma palgata töötada, et maksta reisikulude eest. Teised tulid Ameerikasse, lubades, et nende Ameerikas elavad sugulased nende saabumisel reisi kinni maksavad, kuid kui seda ei juhtunud, pidid nad oma reisikulud tööga kinni maksma. Usalduslepinguga immigrante kutsuti „võla lunastajateks”. Nad pidid oma tööga lunastama reisi maksumuse, mõnes mõttes pidid nad ostma oma vabaduse.1

Üks tähelepanuväärsemaid Jeesuse Kristuse tiitleid on Lunastaja. Nagu ma juba immigrantidest „võla lunastajate” puhul märkisin, tähendab sõna lunastama välja ostma või võlga tasuma. Lunastama tähendab veel ka päästma või vabastama, lunaraha eest vabaks ostma. Kui keegi teeb vea ja seejärel tehtu heastab, ütleme, et ta on ennast lunastanud. Kõik need tähendused selgitavad eri tahke Jeesuse Kristuse lepituse kaudu tehtud suurest lunastusest, mis sõnaraamatu definitsiooni järgi tähendab veel järgmist: „vabastada patust ja selle karistustest patuse eest tehtud ohverduse kaudu”.2

Päästja lunastusel on kaks osa. Esiteks lepitab see Aadama üleastumise ja inimese pattulangemise tagajärjed, ületades niinimetatud pattulangemise otsesed tagajärjed – füüsilise ja vaimse surma. Füüsilist surma mõistetakse hästi, vaimne surm on inimese eraldamine Jumalast. Pauluse sõnadega öeldes: „Sest nõnda nagu kõik inimesed surevad Aadamas, nõnda tehakse ka kõik elavaks Kristuses” (1Kr 15:22). Lunastus füüsilisest ja vaimsest surmast on kõigi jaoks ja ilma tingimusteta.3

Teine Päästja lepituse osa on lunastus millestki, mida võib nimetada pattulangemise kaudseks tagajärjeks – need on meie enda patud, vastupidiselt Aadama üleastumisele. Pattulangemise tagajärjel sünnime surelikku maailma, kus valitseb patt ehk sõnakuulmatus jumalikult antud seadusele. Issand ütles meie kõigi kohta:

„Siis kui nad hakkavad suureks saama, sigineb patt nende südametesse ja nad maitsevad kibedat, et nad oskaksid hinnata head.

Ja neile on antud eristada head halvast, mispärast, nad on vabad tegutsema” (Ms 6:55–56).

Kuna me vastutame oma tegude eest ja teeme enda valikuid ise, siis on ka lunastus tingimuslik – sõltuvalt kas me tunnistame patu üles, hülgame selle ja pöördume jumaliku elu juurde, ehk teisisõnu, lunastus sõltub meeleparandusest (vt ÕL 58:43). „Mispärast,” käsib Issand, „õpeta oma lastele seda, et kõik inimesed kõikjal peavad meelt parandama või nad ei saa mingil juhul pärida Jumala kuningriiki, sest miski, mis pole puhas, ei saa seal elada ehk elada tema juures” (Ms 6:57).

Päästja kannatused Ketsemanis ja Tema surmaheitlus ristil lunastavad meid patust, kuna rahuldavad õigluse nõuded. Ta annab armu ja andestab neile, kes meelt parandavad. Lepitus tasub ka võla, mida õiglus meile võlgneb, tervendades meid ja kompenseerides meile kõik kannatused, mida me oleme süütult talunud. „Sest vaata, ta kannatab kõikide inimeste valusid, jah, iga elusolendi valusid, nii meeste, naiste kui laste, kes kuuluvad Aadama peresse” (2Ne 9:21; vt ka Al 7:11−12).4

Vastavalt sellele, kui palju me Kristust järgime, üritame osaleda Tema lunastustöös ja edendada seda. Suurim teenimistöö, mida me võime selles elus teiste heaks teha, alustades omaenda pere liikmetest, on tuua nad Kristuse juurde usu ja meeleparanduse kaudu, et nad võiksid kogeda Tema lunastust – rahu ja rõõmu praegu ning surematust ja igavest elu tulevases maailmas. Meie misjonäride töö on Issanda lunastava armastuse imeline väljendus. Tema volitatud sõnumitoojatena pakuvad nad võrreldamatuid õnnistusi – usku Jeesusesse Kristusesse, meeleparandust, ristimist ja Püha Vaimu andi, avades tee vaimse uuestisünni ja lunastuseni.

Samuti saame aidata surnutel Issanda lunastusest osa saada. „Praeguse evangeeliumi ajajärgu ustavad vanemad, kui nad lahkuvad surelikust elust, jätkavad oma tööd, jutlustades meeleparanduse ja Ainusündinud Poja ohverduse kaudu tuleva lunastuse evangeeliumi nende hulgas, kes on suures surnute vaimude maailmas pimeduses ja patu ahelais” (ÕL 138:57). Tänu asendustalitustele, mida me Jumala templites nende eest sooritame, võivad isegi need, kes on surnud ahelates, saada vabaks.5

Kuigi kõige tähtsamad lunastuse aspektid on seotud meeleparanduse ja andestusega, on sellel ka üks märkimisväärne ajalik pool. Öeldakse, et Jeesus käis ringi head tehes (vt Ap 10:38), mis hõlmas haigete tervendamist, näljasele rahvahulgale toidu jagamist ja kõige imelisemal viisil õpetamist. „Inimese Poeg ei ole tulnud, et lasta ennast teenida, vaid et ise teenida ja anda oma elu lunaks paljude eest!” (Mt 20:28) Nii võime ka meie tänu Püha Võimu mõjule käia ringi Õpetaja lunastaval viisil head tehes.

Selline lunastustöö tähendab inimeste abistamist nende muredes. See on vaestele ja nõrkadele sõbraks olemine, kannatuste leevendamine, halva heastamine, tõe eest seismine, kasvava põlvkonna tugevdamine ja kodus turvalisuse ja õnne saavutamine. Suur osa meie lunastustööst siin maa peal tehakse, et aidata teistel kasvada ja täita nende õigemeelsed lootused ja püüdlused.

Üks näide Victor Hugo romaanis „Hüljatud”, kuigi väljamõeldud, on mulle alati südamesse läinud ja mind inspireerinud. Loo alguses annab piiskop Bienvenu süüa ja ulualust kodutule Jean Valjeanile, kes on vabanenud pärast 19 aastat sunnitööd, kuna ta varastas pätsi leiba, et toita oma õe nälgivaid lapsi. Kalgistunud ja kibestunud Valjean tasub piiskopi lahkusele sellega, et varastab tema lauahõbeda. Hiljem, kui kahtlustavad sandarmid ta kinni võtavad, valetab Valjean, et oli saanud hõbeda kingituseks. Kui sandarmid ta tagasi piiskopi majja veavad, kinnitab piiskop Bienvenu Jean Valjeani üllatuseks tema sõnu ja ütleb efekti nimel: „„Nojah, milles asi seisab! Ma andsin teile ka küünlajalad, mis on samuti hõbedast nagu muudki asjad ja mille eest te saate vabalt kakssada franki. Miks te neid koos lauahõbedaga kaasa ei võtnud?” ..

Piiskop lähenes talle ja ütles tasase häälega:

„Ärge unustage, ärge kunagi unustage, et te tõotasite mulle kasutada seda hõbedat selleks, et saada ausaks inimeseks.”

Jean Valjean, kes sugugi ei mäletanud, et ta oleks midagi lubanud, seisis täielikus segaduses. Piiskop .. jätkas kuidagi pühalikult:

„Jean Valjean, mu vend, te ei kuulu enam kurjale, vaid heale. Ma ostan teilt teie hinge; ma kisun ta ära tumedailt mõtteilt ja pimedusevaimu käest ning annan ta Jumalale.””

Jean Valjean tõepoolest muutus, temast sai aus mees ja paljude heategija. Kogu oma elu jooksul hoidis ta alles need kaks hõbedast küünlajalga, mis meenutasid talle, et Jumal oli tema hinge lunastanud.6

Mõned ajaliku lunastuse vormid saavad teoks ühiste jõududega. See on üks põhjustest, miks Päästja lõi Kiriku. Kuna me oleme organiseeritud kvoorumitesse, abiorganisatsioonidesse, vaiadesse ja kogudustesse, võime üksteist evangeeliumis õpetada ja julgustada ning me võime ka lihtsalt kasutada inimesi ja ressursse, et tegeleda elu raskustega. Inimesed, kes tegutsevad üksinda või ajutistes gruppides, ei suuda alati pakkuda abi sellises ulatuses, kui on vaja suurte katsumuste ületamiseks. Jeesuse Kristuse järgijatena oleme meie pühade kogukond, kes on organiseeritud, et aidata meie kaaspühasid ja võimalikult paljusid teisi üle kogu maailma.

Tänu meie möödunud aasta humanitaarabi programmidele, mida vanem Dallin H. Oaks spetsiaalselt mainis, on 890 000 inimesel 36 riigis puhast vett, 70 000 inimesel 57 riigis on ratastoole, 75 000 inimesel 25 riigis on paranenud nägemine ja 52 riigi inimesed on saanud looduskatastroofide järgset abi. Koos teistega koostööd tehes on Kirik aidanud immuniseerida 18 miljonit last ja aidanud süürialasi Türgi, Liibanoni ja Jordaania põgenikelaagrites hädavajalike vahenditega. Samal ajal said Kiriku abivajajatest liikmed 2012. aastal miljonite USA dollarite väärtuses paastuabi ja muud hoolekande abi. Suur tänu teie helduse eest!

Kõik see ei hõlma veel isiklikke heategusid ja tuge – toidu, riiete, raha, hoolitsuse ja tuhandete teiste lohutuse ja kaastunde ande, mida me võime anda kristlikus lunastustöös. Poisikesena nägin ma omaenda ema tegusid, kui ta aitas hädas naist. Palju aastaid tagasi, kui tema lapsed olid alles väikesed, tehti minu emale tõsine operatsioon, mis temalt peaaegu elu võttis ja ta suuremaks osaks aastast voodisse aheldas. Selle aja jooksul abistasid pere- ja koguduse liikmed minu ema ja meie peret. Lisaks sellele soovitas koguduse Abiühingu juhataja õde Abraham, et mu vanemad palkaksid appi ühe koguduse naise, kes hädasti tööd vajas. Seda lugu rääkides kasutan ma selle naise ja tema tütre nimede asemel nimesid Saara ja Anni. Nii rääkis juhtunust minu ema:

„Ma mäletan seda sama selgelt, nagu see oleks olnud eile. Ma lebasin voodis ja õde Abraham tõi Saara magamistoa uksele. Tundsin pettumust. Seal seisis kõige inetum inimene, keda olin kunagi kohanud – nii kõhna, räämas, sassis juuste, halva rühiga ja pea põrandale vaadates longus. Ta kandis vana kodukleiti, mis oli neli numbrit liiga suur. Ta ei tõstnud pilku ja rääkis nii vaikselt, et ma ei kuulnud teda. Tema taga oli peidus väike, umbes kolme aastane tüdruk. Mida pidin ma selle olevusega peale hakkama? Kui nad toast lahkusid, siis ma nutsin ja nutsin. Ma vajasin abi, aga mitte lisaprobleeme. Õde Abraham jäi mõneks ajaks koos temaga ja üheskoos lõid nad korra majja ja valmistasid korralikku toitu. Õde Abraham palus mul paar päeva tüdrukut katsetada, öeldes, et tüdruk oli väga raskes olukorras ja vajas abi.

Järgmisel hommikul, kui Saara saabus, sain ma ta lõpuks oma voodi juurde, et ma kuuleks, mida ta räägib. Ta küsis, mida ma soovin, et ta teeks. Ma andsin talle ülesanded kätte ja ütlesin siis: „Kuid kõige tähtsamad on mu poisid, veeda nendega koos aega, loe neile ette – nemad on tähtsamad kui maja.” Ta oli hea kokk ja hoidis maja puhtana, pesi pesu ja oli hea minu poegade vastu.

Nädalate möödudes sain ma teada Saara loo. [Kuna tal oli raskusi kuulmisega, ei läinud tal koolis hästi ja see jäi tal lõpetamata. Ta abiellus noorelt joomarist mehega. Sündis Anni ja tõi Saara ellu rõõmu. Ühel talveööl tuli tema mees purjus peaga koju, sundis Saara ja Anni magamisriietes autosse ja pani nad maantee servale maha. See oli viimane kord, kui nad teda nägid. Paljajalu ja külmetades kõndisid Saara ja Anni mitu kilomeetrit Saara ema juurde.] Ta ema lubas neil enda juurde jääda, kui Saara on vastutasuks nõus tegema majapidamistöid ja süüa ning hoolitsema oma keskkoolis käivate õe ja venna eest.

Me viisime Saara kõrvaarsti juurde ja ta sai kuuldeaparaadi. .. Me saime ta täiskasvanuõppesse ja ta sai keskkooli lõputunnistuse. Ta käis õhtukoolis ja lõpetas hiljem ülikooli ja õpetas eripedagoogikat. Ta ostis väikese maja. Anni abiellus templis ja sai kaks last. Saarale tehti lõpuks kõrvaoperatsioon ja ta kuulmine paranes. Aastate pärast jäi ta pensionile ja teenis misjonil. .. Saara tänas meid tihti ja ütles, et ta õppis meilt palju, eriti kui ma ütlesin talle, et mu pojad on tähtsamad kui maja. Ta ütles, et olin õpetanud teda Anniga samamoodi käituma. .. Saara on väga eriline naine.”

Jeesuse Kristuse jüngritena peaksime tegema kõik mis võimalik, et lunastada teisi kannatuste ja murede käest. Sellegipoolest on meie suurim lunastustöö juhatada nad Kristuse juurde. Ilma Tema lunastuseta surmast ja patust oleks meil ainult sotsiaalse õigluse evangeelium. See võib tuua mõningast hetkelist abi ja lepitust, kuid sellel ei ole väge tuua taeva täiuslikku õiglust ja igavest armu. Ülim lunastus on Jeesuses Kristuses ja ainult Temas. Ma tunnustan alandlikult ja tänulikult, et Ta on Lunastaja, Jeesuse Kristuse nimel, aamen.

Show References

  1.  

    1. Redemptioner. Merriam-Webster’s Collegiate Dictionary, 10. tr, 1993.

  2.  

    2. Redeem. Webster’s New World College Dictionary, 3. tr, 1988.

  3.  

    3. „Jumala Poeg on lepitanud algse süü, mispärast vanemate pattude eest ei saa panna vastutust laste peade peale, sest nemad on maailma rajamisest peale süüta” (Ms 6:54). Kristuse lunastuse kaudu ületavad kõik surma ja tõusevad üles surematusesse. Lisaks sellele ületavad kõik vaimse surma ja nad tuuakse tagasi Jumala ette kohtumõistmiseks. Jeesus ütles: „Nii nagu inimesed tõstavad üles minu, just samuti tõstab Isa üles inimesed seisma minu ette, et nende üle mõistetaks kohut nende tegude põhjal” (3Ne 27:14). Need, kes on patust puhastatud, jäävad Jumala juurde taevasesse kuningriiki, kuid need, kes ei ole meelt parandanud ja on ebapuhtad, ei saa elada koos püha Jumalaga ja pärast kohtumõistmist peavad nad lahkuma ja seeläbi kannatavad nad taas vaimset surma. Seda kutsutakse vahel teiseks surmaks või vaimse surma teistkordseks kogemiseks. (Vt Hl 14:15.)

  4.  

    4. Meie isiklike pattude osas kirjutatakse pühakirjades inimestest, kes ei saa osa lunastusest: „Seepärast jäävad pahelised nii, nagu ei oleks mingit lunastust toimunud, peale surmaköidikute lahtipäästmise” (Al 11:41). „See, kes ei rakenda usku meeleparanduseks, on jäetud kaitsetuks kogu õigluse nõuete seaduse ees; seepärast ainult sellele, kellel on usku meeleparanduseks, teostub suur ja igavene lunastusplaan” (Al 34:16). Kui inimene ei võta vastu Päästja lepitust, peab ta ise lunastama oma võla õigluse ees. Jeesus ütles: „Sest vaata, mina, Jumal, olen neid asju kannatanud kõikide eest, et nemad, kui nad meelt parandavad, ei peaks kannatama; aga kui nad meelt ei paranda, peavad nad kannatama just nagu mina” (ÕL 19:16−17). Lunastamata inimese kannatusi patu pärast kutsutakse põrguks. See tähendab olla kuradi võimuses ja vaimsetes võrdkujudes kirjeldatakse seda kui ahelates või tule ja tulekivi järves viibimist. Lehhi anus oma poegi, et nad valiksid Kristuse lunastuse „ega valiks igavest surma liha tahtmist ja halba mööda, mis selles on, mis annab kuradi vaimule väe vangistada, et viia [nad] alla põrgusse, et ta võiks valitseda [nende] üle omaenda kuningriigis” (2Ne 2:29). Kuid isegi siis on põrgul lõpp tänu Jeesuse Kristuse lepitusele, ja need, kes peavad sealt läbi käima, lunastatakse „kuradi käest enne viimast ülestõusmist” (ÕL 76:85). Vaid vähesed „hukatuse pojad” on „ainsad, kelle üle teisel surmal on mingit võimu; ah, tõesti, ainsad, keda ei lunastata Issanda poolt parajaks arvatud ajal pärast tema raevu kannatamist” (ÕL 76:32, 37–38).

  5.  

    5. Prohvet Joseph Smith rääkis vaimustusega: „Laulgu surnud igavest ülistuslaulu Kuningas Immaanuelile, kes seadis enne, kui maailm oli, selle, mis võimaldab meil neid välja lunastada nende vanglast; sest vangid saavad vabaks!” (ÕL 128:22)

  6.  

    6. Victor Hugo. Hüljatud. Tõlkinud M. Hange ja I. Paju, 1980, 108–109.