Preesterluse vägi noormehes

Vanem Tad R. Callister

Seitsmekümne juhatusest


Tad R. Callister
Noormehe preesterlus on just niisama võimas kui täiskasvanud mehe preesterlus, kui seda rakendatakse õigemeelsuses.

1878. aastal oli minu vanavanaisa George F. Richards 17-aastane. Nagu tol ajal vahel kombeks, oli ta juba vanemaks pühitsetud. Ühel pühapäeval oigas tema ema suure valu käes. Kuna tema isa ei olnud kohal, kutsuti piiskop ja mitu teist meest emale õnnistust andma, kuid ta ei saanud sellest leevendust. Siis pöördus ta oma poja George’i poole ja palus, et tema oma käed talle pea peale paneks. George kirjutas oma päevikusse: „Pisarais ema kannatuse ja esimest korda talituse sooritamise pärast, läksin ma teise tuppa, kus ma nutsin ja palvetasin.”

Kui ta rahunes, pani ta oma käed ema pea peale ja andis talle väga lihtsa õnnistuse. George märkis hiljem: „Mu ema lõpetas oigamise ja sai leevendust oma kannatustele, kui mu käed veel ta pea peal olid.” Seejärel kirjutas ta oma päevikusse järgmise, kõige läbinägelikuma tähelepaneku. Ta ütles, et põhjus, miks tema ema ei saanud leevendust piiskopi antud õnnistusest, ei olnud sellepärast, et Issand ei austanud piiskopi õnnistust, vaid kuna Issand oli hoidnud selle õnnistuse noore mehe jaoks, et õpetada talle, et noormehe preesterlus on just niisama võimas kui täiskasvanud mehe preesterlus, kui seda rakendatakse õigemeelsuses.

Sooviksin täna rääkida sellest väest. Kuigi ma räägin diakonite kvoorumi juhatajatest, kohalduvad need põhimõtted kõigile Aaroni preesterluse noortele ja nende juhtidele, nende hulgas meie õpetajate kvoorumi juhatajad ja preestrite kvoorumi juhataja abilised.

Misjonijuhatajana teenides panin ma tähele, et misjoniaastate jooksul toimus noorte meeste vaimsuse ja juhtimisoskuste järsk kasv. Kui me saaksime kuidagi mõõta neid omadusi Aaroni preesterluse ja misjoniaastate jooksul, näeks see välja nagu joon, mida näete sellel graafikul. Minu arvates on vähemalt kolm võtmeelementi, mis põhjustavad sellist järsku kasvu misjoniaastate jooksul. (1) Me usaldame neid noori mehi rohkem kui kunagi varem, (2) meil on nende suhtes kõrged, kuid armastavad ootused ja (3) me koolitame neid üha uuesti, et nad võiksid neid ootusi suurepäraselt täita.

Võib küsida: „Miks ei võiks samu põhimõtteid rakendada diakonite kvoorumi juhatajate puhul?” Kui seda tehtaks, siis äkki toimuks kasv palju varem ja näeks välja rohkem sedamoodi. Las ma hetkeks räägin, kuidas need põhimõtted võiksid kohalduda diakonite kvoorumi juhatajale.

Esiteks – usaldus. Me võime usaldada oma diakonite kvoorumi juhatajatele suure vastutuse. Issand teeb seda kindlasti – nagu on näha sellest, et Ta usaldab nende kätte võtmed, mis on õigus juhtida oma kvoorumi tööd. Tõestusena sellest usaldusest kutsume diakonite kvoorumi juhatajaid ilmutuse kaudu, mitte vanuse või mõnda muud taolist kriteeriumit kasutades. Igal juhil selles Kirikus, sealhulgas diakonite kvoorumi juhatajal, on õigus teada ja ta peaks teadma, et ta on kutsutud ilmutuse kaudu. See kinnitus aitab tal teada, et Jumal usaldab teda kui ka toetab teda.

Teine ja kolmas omadus on omavahel seotud – suured ootused ja ootuste täitmiseks vajalik koolitus. Ma sain misjoniväljal suure õppetunni: misjonärid üldjuhul tõusevad või langevad tasemele, mida misjonijuhataja neilt ootab, ja nii on see ka diakonite kvoorumi juhatajatega. Kui neilt oodatakse ainult kvoorumi koosolekute juhatamist ja piiskopi noortekomitee koosolekutel osalemist, siis on see kõik, mida nad teevad. Kuid teie, juhid, võite anda neile suurema nägemuse – Issanda nägemuse. Ja miks on see nägemus nii vajalik? Kuna suurenenud nägemusega käib kaasas suurenenud motivatsioon.

Iga Kiriku kutsega käib kaasas õigus saada ilmutust. Seepärast peavad need diakonite kvoorumi juhatajad teadma, et neil on õigus saada ilmutust, keda soovitada enda nõuandjateks, neil on õigus saada ilmutust kadunud liikmete tagasitoomiseks ja õigus saada ilmutust koolitada kvoorumi liikmeid oma kohustusi täitma.

Tark juht õpetab diakonite kvoorumi juhatajale neid põhimõtteid, mis on kasulikud ilmutuse saamiseks. Ta võiks talle õpetada Issanda selgesõnalist lubadust: „Kui sa palud, saad sa ilmutuse ilmutuse peale” (ÕL 42:61). Issand on ilmutuse andmisel väga heldekäeline. Kas Ta ei tuletanud Joseph Smithile ja Oliver Cowderyle meelde, et „nii tihti, kui sa oled küsinud, oled sa saanud minu Vaimu juhatust” (ÕL 6:14)? Ja nii võib see olla ka teiega, diakonite kvoorumi juhatajad. Issand armastab teid ja soovib teile ilmutada oma meelt ja tahet. Kas te suudate ette kujutada, et Issandal oleks kunagi mõni probleem, mida Ta ei suudaks lahendada? Mina ei suuda. Kuna teil on õigus ilmutusele, võib Ta aidata teil lahendada kõik teie mured, mis teil kvoorumi juhatajana on, kui te vaid otsite Tema abi.

Teie, imelised juhid, võiksite õpetada sellele diakonite kvoorumi juhatajale, et ilmutus ei asenda kõva tööd ja kodutööd. President Henry B. Eyring küsis kord president Lee käest: „Kuidas saan ma ilmutust?” President Harold B. Lee vastas: „Kui tahad ilmutust saada, siis tee oma kodutöö ära.”1 Tark juht võiks arutada oma diakonite kvoorumi juhatajaga, millist vaimset kodutööd ta võiks teha, valmistudes endale nõuandjaid valima. Ta peaks võib-olla küsima ja vastama järgmistele küsimustele: Kes oleks heaks eeskujuks ja julgustaks teisi poisse? Või kes oleks tundlik eriliste väljakutsetega silmitsi seisvate poiste vajaduste suhtes?

Ja lõpuks võiks see tark juht õpetada talle, kuidas ilmutust ära tunda ja selle järgi talitada. Me elame teguderohkes, kiiretempolises maailmas, kus on normiks ere valgus ja valjuhäälsed kõlarid. Kuid see noor mees peab teadma, et see on maailma tee ja mitte Issanda tee. Päästja sündis sõime suhtelises anonüümsuses; Ta sooritas kõigi aegade suurepärasema ja mõistetamatuma teo aia vaikuses; ja Joseph sai oma esimese nägemuse eraldatud puudesalus. Jumala vastused tulevad vaikse, tasase hääle kaudu – rahu ja tröösti tunnetes, innustuses head teha, valgustuses – vahetevahel väikeste mõtteivade kujul, mis, kui neid austada ja toita, võivad kasvada vaimseteks sekvoiadeks. Mõnikord võivad need muljed või mõtted panna teid, diakonite kvoorumi juhatajad, nõuandjaks soovitama noormeest, kes on hetkel vähemaktiivne.

Aastate eest tundsime vaia juhtkonnas innustust kutsuda vaia asjuriks ühe hea mehe. Tal oli tol hetkel probleeme regulaarselt kirikus käimisega. Ometi me teadsime, et kui ta kutse vastu võtaks, siis täidaks ta seda väga hästi.

Me rääkisin temaga kutsest, kuid ta vastas: „Ei, ma ei usu, et ma seda teha saan.”

Siis tundsin õhutust ja ütlesin: „Siis ei saa Glendale’i vai endale vaia asjurit.”

Ta vastas vapustatult: „Mis sa räägid? Teil peab vaia asjur olema!”

Ma vastasin: „Kas sa tahaksid, et me kutsuksime nüüd kellegi teise vaia asjuriks, kui Issand õhutas meid sind kutsuma?”

„Olgu,” ütles ta, „ma võtan kutse vastu.”

Ja seda ta tegi. Mitte ainult paljud mehed, vaid ka paljud noormehed vastavad kutsele, kui nad teavad, et Issand neid kutsub ja et Issand neid vajab.

Järgmisena võite sellele diakonite kvoorumi juhatajale teada anda, et üks asi, mida Issand temalt ootab, on kadunute, nii vähemaktiivsete kui ka mitteliikmete päästmine. Issand teatas oma keskse missiooni järgmiste sõnadega: „Inimese Poeg on ju tulnud päästma kadunut” (Mt 18:11). Kui kadunute päästmine on Issandale esmatähtis, kui see on esmatähtis president Thomas S. Monsonile, nagu on näidanud tema terve elu, kas see ei peaks siis olema esmatähtis igale juhile, igale selle Kiriku diakonite kvoorumi juhatajale teha sedasama? Meie juhtimise südames, meie teenimise keskne osa peaks olema põlev, veenev, järeleandmatu otsusekindlus leida kadunud ja nad tagasi tuua.

Üks noormees, keda külastasid tema kvoorumi liikmed, ütles: „Täna oli üllatav, kui .. 30 inimest lihtsalt mu koju tulid. .. See tekitab minus soovi nüüd kirikusse minna.” Kuidas võiks noored sellisele armastusele ja tähelepanule vastu olla.

Olen põnevil, kui ma kuulen lugusid diakonite kvoorumi juhatajatest, kellel on see visioon ja kes mõnikord täielikult või osaliselt oma kvoorumi koosoleku tundi õpetavad. Mitu nädalat tagasi osalesin ma diakonite kvoorumi tunnis. Üks 12-aastane poiss õpetas 25-minutilise tunni lepitusest. Ta lõpetas tunni, küsides oma kaasdiakonitelt, mida nemad lepitusest arvavad. Seejärel jagas ta mõningaid tähendusrikkaid pühakirjakohti ja küsis läbimõeldud küsimusi, millele nad vastasid. Täheldades, et järelejäänud aega oli rohkem kui õppematerjali, oli tal küllalt taipu ja ehk natuke isapoolseid hoiatussõnu küsida kohalviibivatelt juhtidelt, milliseid küsimusi oli misjonil nende käest lepituse kohta küsitud ja mis olid olnud nende vastused. Seejärel jagas ta oma tunnistust. Ma kuulasin aukartlikult. Mõtlesin omaette: „Mina küll ei mäleta, et oleksin Aaroni preesterluses kunagi õppetunni olulist osa õpetanud.” Me võime nende noorte meeste jaoks latti ja visiooni tõsta ja nad vastavad meie väljakutsele.

Juhid – te juhite neid diakonite kvoorumi juhatajaid kõige paremini, kui lasete neil juhtida, ise neid kõrvalt aidates. Te olete oma kutset kõige paremini suurendanud, mitte kui te suurepärase õppetunni annate, vaid kui te aitate neil suurepärase õppetunni õpetada, mitte kui teie ühe päästate, vaid kui te aitate neil seda teha.

On üks vanasõna, mis ütleb: Ära sure ilma muusikat lõpuni mängimata. Samamoodi ütleksin ma teile, täiskasvanud juhid, ärge saage oma kutsest vabastatud ilma oma juhtimisoskuseid edasi andmata. Õpetage meie noori igal võimalusel, õpetage neile, kuidas koostada tegevuskava, kuidas juhatada koosolekuid väärikalt ja lahkelt, kuidas inimesi päästa, kuidas inspireeritud õpetusi ette valmistada ja õpetada ja kuidas saada ilmutust. Teie edu mõõduks on see – juhtimise ja vaimsuse pärand, mille te juurutate nende noorte meeste südamesse ja meelde.

Kui teie, diakonite kvoorumi juhatajad, suurendate oma kutset, olete te tööriistaks Jumala käes isegi praegu, sest noormehe preesterluse on just niisama võimas kui täiskasvanud mehe preesterlus, kui seda rakendatakse õigemeelsuses. Ja siis, kui te teete templilepinguid ja teist saavad selle Kiriku misjonärid ja tulevased juhid, teate te kuidas saada ilmutust, kuidas teisi päästa ja kuidas õpetada kuningriigi õpetust väe ja volitusega. Siis on teist saanud ülla sünniõigusega noored. Sellest tunnistan ma Jeesuse Kristuse nimel, kes on maailma Päästja ja Lunastaja, aamen.

Näita viited

  1.  

    1. Henry B. Eyring. Waiting upon the Lord. Brigham Young University 1990–1991 Devotional and Fireside Speeches 1991, lk 17.