Oleme üks

President Henry B. Eyring

Esimene nõuandja Esimeses Presidentkonnas


Henry B. Eyring
Palvetan, et ükskõik kus me oleme ja millised iganes on meie kohustused Jumala preesterluses, oleks meil ühine aade tuua evangeelium kogu maailmale.

Issand tegi kohe selle viimase evangeeliumi ajajärgu algul selgeks, et peame viima evangeeliumi kogu maailma. Seda, mida ta ütles mõnele preesterluse hoidjale 1831. aastal, ütleb Ta praegu paljudele. Millised teie iga, võimed, Kiriku kutse või asukoht ka poleks, oleme kui üks kutsutud tööle, et aidata Teda Tema hingede lõikusel, kuni Ta tuleb taas. Ta ütles oma esimestele töötegijatele viinamäel:

„Ja taas, ma ütlen teile: Ma annan teile käsu, et igaüks – nii vanem, preester kui ka õpetaja ja samuti liige – mingu kõigest oma väest, oma käte tööga ette valmistama ja täide viima asju, mida ma olen käskinud.

Ja teie jutlustamine olgu hoiatav hääl, igaüks oma ligimesele, leebuses ja tasaduses.

Ja minge välja paheliste seast! Päästke endid! Olge puhtad, te Issanda astjate kandjad!”1

Teie, Aaroni preesterluse liikmed, võite näha, et Issanda käsk käib ka teie kohta. Kuna teate, et Issand valmistab alati võimaluse Tema käske pidada, võite eeldada, et Ta teeb seda ka kõigi teie puhul.

Lubage mul jutustada teile, kuidas Ta tegi seda ühe poisi puhul, kellel on praegu Aaroni preesterluses preestri amet. Ta on 16-aastane. Ta elab riigis, kuhu misjonärid läksid esmakordselt kõigest aasta tagasi. Nad määrati kahte linna, kuid mitte linna, kus elab see poiss.

Kui ta oli väga väike, tõid ta vanemad ta turvalisuse mõttes Utah’sse. Misjonärid õpetasid perekonda ja ristisid nad. Poiss ei saanud Kirikusse ristitud, kuna polnud veel kaheksaaastane.

Tema vanemad said õnnetuses surma. Ta vanaema lasi ta saata tagasi koju, üle ookeani, tagasi linna, kus ta oli sündinud.

Vaid aasta tagasi märtsis kõndis ta mööda tänavat, kui tundis, et peab kõnetama üht võõrast naist. Ta rääkis naisega inglise keeles, mida ta veel mäletas. Naine oli medõde, kelle misjonijuhataja oli saatnud poisi linna, et otsida seal majutust ja arstiabi misjonäridele, kes sinna peagi tööle määratakse. Neist said jutuajamise käigus sõbrad. Kui naine misjoni peakorterisse naasis, rääkis ta poisist misjonäridele.

Kaks esimest vanemat saabusid 2012. aasta septembris. Orvuks jäänud poiss oli esimene, kelle nad ristisid Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirikusse. Käesoleva aasta märtsiks on ta olnud liige neli kuud. Ta pühitseti Aaroni preesterluse preestriks ja sai seega ristida teise Kirikusse pöördunu. Ta oli esimene preesterluse teerajaja, kes kogus endaga teisi Taevase Isa lapsi, et ligikaudu 130 tuhande inimeselises linnas Kirik rajada.

Ülestõusmispühapäeval, 31. märtsil 2013, oli liikmeskond linnas kasvanud tohutult suure arvu – kuue liikmeni. Ta oli ainus kohalik liige, kes tol pühapäeval koosolekul käis. Ta vigastas eelmisel päeval põlve, kuid oli otsustanud kohale tulla. Ta palvetas, et saaks kirikusse kõndida. Ja oli seega kohal. Ta jagas sakramenti terve koguduse – nelja noore vanema ja ühe misjonäridest abielupaariga.

See lugu ei tundu millegi erakordsena, kui selles ei märgata kavandit, kuidas Jumal oma käega oma kuningriiki ehitab. Olen näinud seda palju kordi.

Nägin seda noore mehena New Mexicos. Prohvetid on rääkinud meile mitmete põlvkondade vältel, et peame aitama misjonäridel leida ja õpetada südamelt ausaid, ning siis armastama neid, kes tulevad kuningriiki.

Olen näinud oma silmadega, mida ustavad preesterluse juhid ja liikmed teha suudavad. 1955. aastal sai minust Ameerika Ühendriikide õhujõudude ohvitser. Mu piiskop kodus andis mulle õnnistuse vahetult enne seda, kui lahkusin oma esimesse sõjaväebaasi New Mexico osariigis Albuquerques.

Oma õnnistuses ütles ta, et mu aeg õhujõududes saab olema misjoniteenistus. Jõudsin esimesel pühapäeval kirikusse Albuquerque esimeses koguduses. Üks mees tuli minu juurde, tutvustas ennast ringkonna juhatajana ja ütles mulle, et kutsub mind teenima ringkonna misjonärina.

Ütlesin talle, et olen seal väljaõppe tõttu vaid mõned nädalad ja seejärel määratakse mind mõnda teise maailma paika. Ta ütles: „Seda ma ei tea, kuid peame sind teenima kutsuma.” Sõjaväelise väljaõppe käigus valiti mind näiliselt juhuslikult sadade väljaõppes osalenud ohvitseride seast staapi ohvitseri asemele, kes oli äkitselt ära surnud.

Nõnda töötasin ma oma ametis kaks seal veedetud aastat. Enamik õhtuid ja igal nädalavahetusel õpetasin ma Jeesuse Kristuse evangeeliumi inimestele, keda liikmed meie juurde tõid.

Tegime kaaslasega keskmiselt 40 tundi kuus misjonitööd, ilma et pidime kordagi õpetatava leidmiseks uksele koputama. Liikmed kuhjasid meie taldrikutele nii palju, et õpetasime sageli õhtu jooksul kahte perekonda. Märkasin enda jaoks väge ja õnnistusi prohvetite korduvas kutses, et iga liige peaks olema misjonär.

Viimasel pühapäeval, enne kui Albuquerquest lahkusin, asutati selles linnas esimene vai. Selles linnas, kus me kohtusime kord ainsas kogudusehoones pühadega, kes tõid meie juurde sõpru, et neid õpetada ja et nad võiksid tunda Vaimu tunnistust, on nüüd püha tempel, Issanda koda. Sõbrad tundsid end Issanda tõelises Kirikus kui kodus.

Järgmisena nägin ma seda Uus-Inglismaal, kui koolis käisin. Mind kutsuti nõuandjaks suurepärasele ringkonnajuhatajale, kes polnud algselt Kiriku vastu huvi tundnud, kuid temast sai mees, kellel oli suur vaimne vägi. Tema koduõpetaja armastas teda piisavalt, et ta sigarist mitte välja teha ja näha, mida nägi temas Jumal. Sõitsime ringkonna juhatajaga üle mägede ja piki rannikut, et külastada pisikesi kogudusi, mis täpistasid Massachusettsit ja Rhode Islandit, et ehitada ja õnnistada Jumala kuningriiki.

Aastatel, mil teenisin selle suurepärase juhiga, nägime, kuidas inimesed tõmbavad sõpru Kirikusse oma eeskujuga ja kutsega misjonäre kuulata. Mulle tundus, et need kogudused kasvavad aeglaselt ja kõheldes. Kuid pühapäeval, mil sealt viis aastat hiljem lahkusin, tulid kaks apostlit Cambridge’i Longfellow Parki kogudusehoonesse, et asutada meie ringkonna asemel vai.

Aastaid hiljem läksin ma sinna vaiakonverentsi juhatama. Vaiajuhataja viis mu Belmontis ühele kivisele mäele. Ta ütles mulle, et see on täiuslik koht Jumala templi jaoks. Nüüd on seal üks tempel. Seda vaadates meenuvad mulle alandlikud liikmed, kellega pisikestes kogudustes koos istusin, nende naabrid, keda nad kutsusid, ja misjonärid, kes neid õpetasid.

Täna õhtul on siin koosolekul üks uus diakon. Olin temaga tolsamal ülestõusmispühade pühapäeval, mil preester, kellest varem kõnelesin, oma üheliikmelisele koosolekule kõndis. Diakon säras, kui isa ütles talle, et ta on täna õhtul koos temaga sellel preesterluse koosolekul. See isa oli suurepärane misjonär selsamal misjonil, kus tema isa oli olnud misjonijuhataja. Olen näinud tema vanavanaisa 1937. aasta misjonäri käsiraamatut. Tal on sügav pärand inimeste Kirikusse toomisel.

Rääkisin selle diakoni piiskopiga, et saada teada, milliseid kogemusi poiss võib oodata, kui täidab preesterluse kohustust ja teeb tööd, et koguda hingi Issanda jaoks. Tean, et see kogudus on täis kogenud ja pühendunud liikmeid. Piiskop kirjeldas innukalt, kuidas koguduse misjonijuht jälgib Kirikuga tutvujate edusamme. Ta saab seda informatsiooni, võttes regulaarselt ühendust misjonäridega.

Piiskop ja ta koguduse nõukogu arutavad iga Kirikuga tutvuja edusamme. Nad otsustavad, mida saavad teha iga inimese ja nende pere heaks, et aidata neil enne ristimist sõpradeks saada, kaasata neid tegevustesse ja kosutada neid, kes on ristitud. Ta ütles, et misjonäridel on vahel piisavalt kokkusaamisi, et võtta Aaroni preesterluse hoidjaid õpetamisel oma kaaslasteks.

Koguduse misjoniplaani juurde kuuluvad kvoorumi eesmärgid kutsuda neid, keda nad tunnevad, misjonäridega kohtuma. Koguni diakonite kvoorumi juhatus on kutsutud seadma eesmärke ja tegema plaane, et nende kvoorumi liikmed saaksid aidata tuua oma tuttavaid Jumala kuningriiki.

Ühel tugeva koguduse diakonil ning pisikese liikmeterühma vastsel preestril – pöördunul – näib olevat vähe ühist üksteise või teiega. Ja teie kogemused Kiriku ülesehitamisel ei pruugi olla eriti sarnased minu nähtud imedega New Mexicos ja Uus-Inglismaal. Te võite koguni näha uue diakoni piiskopi töös heidutavat eeskuju preestrile, kellel pole koguduse juhatajat ning kelle ainsaks misjonitöö pärandiks on mälestus ta vanemate usust.

Kuid on üks viis, kuidas olla preesterluse kohustuste täitmisel üks. Me pühitseme end ja täidame oma kohustust käsu ees viia evangeelium kõigile oma Taevase Isa lastele.

Meil kõigil on sarnaseid kogemusi, kuidas Issand ehitab oma kuningriiki maa peal. Kõigi nende imeliste vahendite ja kogu meile antud organisatsiooni kõrval õpetavad prohvetid Ta Kirikus ikka veel peamist tõde, kuidas peame täitma preesterluse misjonitöö korraldust.

1959. aasta üldkonverentsil õpetas president David O. McKay järgmist põhimõtet, nagu ka prohvetid pärast tema aega, teiste seas president Thomas S. Monson. President McKay rääkis oma lõpumärkustes, et 1923. aastal läkitati Kiriku liikmetele üldine juhtnöör. Neile öeldi, et nad ei kulutaks raha reklaamile, et saada võitu Kiriku vastu olijate halvast arvamusest. President McKay ütles, et otsus on järgmine: „Heita vastutus igale Kiriku liikmele, et 1923. aastal on iga liige misjonär. Iga liige on misjonär! Te võite tuua Kirikusse oma ema või selleks võib olla teie isa. Ehk isegi teie töökaaslane. Keegi kuuleb head tõesõnumit teie kaudu.”

Ning president McKay jätkas: „Ja see on tänane sõnum. Iga liige – kõik poolteist miljonit – on misjonärid!2

Kui 2002. aastal teatati, et misjonitööst saab piiskoppide kohustus, panin ma seda imeks. Olin olnud piiskop. Mulle näis, et nende koorem liikmeid teenides ja koguduse ühinguid juhatades lähenes juba nende võimete piiridele.

Üks piiskop, keda tundsin, ei näinud selles täiendavat kohustust, vaid võimalust ühendada kogudus suure aate nimel, kus igast liikmest sai misjonär. Ta kutsus koguduse misjonijuhi. Ta kohtus isiklikult misjonäridega igal laupäeval, et nende töö kohta teada saada, neid innustada ja saada teada Kirikuga tutvujate edusammudest. Koguduse nõukogu leidis viise, kuidas ühingud ja kvoorumid saavad kasutada teenimiskogemusi, et valmistuda misjonitööks. Ja Iisraeli kohtumõistjana aitas ta noortel tunda lepituse õnnistusi, et hoida neid puhastena.

Küsisin temalt hiljuti, kuidas ta selgitab pöördunute ristimiste arvu tõusu oma koguduses ja noorte arvu suurenemist, kes on innuga valmis viima Jeesuse Kristuse evangeeliumi maailma. Tema sõnul tundus, et see ei juhtunud kohustuste täitmise tõttu. See juhtus, kuna nad kõik tõid üksmeelselt, innukalt inimesi pühade kogukonda, mis oli toonud neile sellist õnne.

Mõne puhul seisnes tõus veel milleski enamas. Moosia poegade sarnaselt olid ka nemad tundnud oma elus patu tagajärgi ja lepituse imepärast tervendavat mõju Jumala Kirikus. Armastusest ja tänust Päästjalt saadud anni vastu tahtsid nad aidata kõigil, keda said, pääseda patu kurbusest, tunda rõõmu andestusest ja koguneda koos nendega turvalisse Jumala kuningriiki.

Armastusest Jumala ning oma sõprade ja naabrite vastu tekkis neis ühine tahe inimesi teenida. Nad soovisid viia evangeeliumi kõigile nende maailmaosas. Ja nad aitasid oma lastel olla väärilised, et Issand saaks kutsuda neid õpetama, tunnistama ja teenima oma viinamäe teistes osades.

Olgu suures koguduses, kus uus diakon täidab oma kohust jagada evangeeliumi ja ehitada üles kuningriiki, või väikeses rühmas kaugel eemal, kus teenib uus preester, nende eesmärk on üks. Jumala armastus inspireerib diakoni ulatama kätt sõbrale, kes pole veel liige. Ta kaasab oma sõpra Kirikus teenima või mõnes tegevuses kaasa lööma ning kutsub seejärel teda ja ta perekonda misjonäride õpetustele. Neile, kes saavad ristitud, on ta sõber, keda nad vajavad.

Preester kutsub teisi endaga väikesesse pühade rühma, kus ta on tundnud Jumala armastust ja lepituse õnnist rahu.

Kui ta jääb oma preesterluse kohustusele ustavaks, näeb ta, kuidas rühmast saab kogudus ja seejärel tuleb tema linna Siioni vai. Seal saab olema kogudus hooliva piiskopiga. Ehk on keegi tema poegadest või lastelastest see, kes viib Jumala teenija ühel päeval läheduses olevale mäele ja ütleb: „See on suurepärane koht templi jaoks.”

Palvetan, et ükskõik kus me oleme ja millised iganes on meie kohustused Jumala preesterluses, oleks meil ühine aade tuua evangeelium kogu maailmale ning et me innustaksime meile armsaid inimesi saama patust puhtaks ja olema koos meiega õnnelikud Jumala kuningriigis. Jeesuse Kristuse nimel, kelle Kirik see on, aamen.

Näita viited

  1.  

    1. ÕL 38:40–42.

  2.  

    2. David O. McKay. Conference Report, apr 1959, lk 122.