Lootuse hindamatu pärand


Henry B. Eyring
Kui valite, kas teha Jumalaga leping ja sellest kinni pidada, valite, et jätate lootuse pärandi neile, kes võivad teie eeskuju järgida.

Kallid vennad ja õed! Mõned teist on siin koosolekul Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku misjonäride kutsel. Misjonärid on ehk kutsunud teid juba langetama otsust teha Jumalaga leping, saades ristitud.

Teised kuulavad, kuna võtsid vastu vanema, naise või ehk lapse kutse, mis esitati neile lootuses, et nad otsustavad Jumalaga varem sõlmitud lepingud oma elus taas kesksele kohale asetada. Mõned teist, kes kuulavad, on juba otsustanud pöörduda tagasi Päästja juurde ja tunnevad täna rõõmu, sest Ta tervitab teie tagasipöördumist.

Kes te ka poleks või kus te ka poleks, teie kätes on palju enamate inimeste õnn, kui oskate hetkel ette kujutada. Te saate iga päev ja iga tund valida Jumalaga lepingute tegemise ja neist kinni pidamise.

Kus te ka ei oleks igavese elu anni pärimise rajal, on teie kätes võimalus näidata paljudele inimestele teed, mis viib suure õnne juurde. Kui valite, kas teha Jumalaga leping ja sellest kinni pidada, valite, et jätate lootuse pärandi neile, kes võivad teie eeskuju järgida.

Teid ja mind on õnnistatud sellise pärandi lubadusega. Ma võlgnen palju oma õnnest selles elus mehele, keda ma surelikkuses pole kunagi kohanud. Ta oli orb, kellest sai üks minu vanavanaisa. Ta jättis mulle lootuse hindamatu pärandi. Lubage mul teile rääkida, millist rolli ta minu jaoks selle pärandi loomises mängis.

Tema nimi oli Heinrich Eyring. Ta sündis väga rikkasse perre. Tema isal Edwardil olid suured maavaldused Coburgis, mis asub praeguse Saksamaa aladel. Tema ema oli vikontess Charlotte von Blomberg, kelle isa kandis hoolt Preisimaa kuninga maade eest.

Heinrich oli Charlotte’i ja Edwardi esimene poeg. Charlotte suri 31-aastasena pärast nende kolmanda lapse sündi. Peagi suri ka Edward, olles kaotanud ebaõnnestunud investeeringute tõttu kogu oma maaomandi ja vara. Ta oli kõigest 40-aastane. Temast jäid maha kolm orbu.

Heinrich, minu vanavanaisa, oli kaotanud mõlemad oma vanemad ja suure maise päranduse. Tal polnud enam pennigi. Ta kirjutas oma päevikusse, et ta lootis minna Ameerikasse. Kuigi tal polnud seal peret ega sõpru, oli ta Ameerikasse mineku suhtes lootusrikas. Alguses läks ta New Yorki. Hiljem kolis ta Missouri osariiki St. Louisesse.

St. Louises oli üks tema töökaaslane viimse aja püha. Temalt sai ta vanem Parley P. Pratti kirjutatud voldiku. Ta luges seda ja uuris seejärel iga sõna, mida viimse aja pühade kohta leidis. Ta palvetas, et saada teada, kas tõesti on olemas inglid, kes inimestele ilmusid, kas on olemas elav prohvet ning kas ta oli leidnud Jumala ilmutatud õige religiooni.

Pärast kahte kuud kestnud uurimist ja palvetamist nägi Heinrich und, milles tal kästi saada ristitud. Vanem William Brown, mees, kelle nime ja preesterlust ma pühaks pean, pidi seda talitust läbi viima. 11. märtsil 1855 kell 7.30 ristiti Heinrich vihmavee basseinis.

Ma usun, et Heinrich Eyring teadis tol korral, et see, millest ma teile täna õpetan, on tõsi. Ta teadis, et igavese eluga kaasneb igaveste peresidemetega seotud õnn. Ehkki ta oli ise alles nii hiljuti õppinud Issanda õnneplaanist, teadis ta, et tema igavese rõõmu lootus oleneb teiste valikuvabadusest tema eeskuju järgida. Tema igavese õnne lootus olenes inimestest, kes polnud veel sündinudki.

Osana meie pere lootuse pärandist jättis ta oma järeltulijatele oma päeviku.

Tunnen selles päevikus tema armastust nende vastu meist, kes teda järgivad. Tunnen tema sõnades lootust, et ta järeltulijad otsustavad järgida teda teel tagasi meie taevasesse koju. Ta teadis, et selleks ei piisa ühest suurest valikust, on vaja teha palju väikesi valikuid. Tsiteerin tema mälestusi:

„Ajast, mil ma esimest korda kuulsin vanem Andrust kõnelemas, .. olen ma alati osalenud viimse aja pühade koosolekul ja väga harva on ette tulnud seda, et ma olen mõne koosoleku vahele jätnud, sest ma tean, et minu kohus on seal käia.

Kirjutan sellest oma päevikus, et minu lapsed võiksid järgida minu eeskuju ja mitte kunagi jätta hooletusse tähtsat kohustust koguneda koos pühadega.”1

Heinrich teadis, et saame sakramendikoosolekul uuendada oma lubadust pidada Päästjat alati meeles, et Tema Vaim oleks koos meiega.

See Vaim toetas teda misjonil, kuhu teda kõigest mõni kuu pärast ristimislepingu vastuvõtmist kutsuti. Ta jättis oma pärandina eeskuju, olles kuus aastat ustav misjonär kohas, mida tol ajal kutsuti indiaanlaste territooriumiteks. Selleks et teda misjonitööst vabastataks, reisis ta umbes 1700 km – Oklahomast Salt Lake Citysse.

Varsti pärast seda kutsus Jumala prohvet teda kolima Lõuna-Utah’sse. Seal võttis ta vastu järgmise kutse teenida misjonärina oma sünnimaal Saksamaal. Seejärel võttis ta vastu kutse Issanda Jeesuse Kristuse apostlilt aidata rajada viimse aja pühade asundusi Mehhiko põhjaosas. Sealt kutsuti ta taas põhimisjonäriks, seekord Mexico Citysse. Ta austas neid kutseid. Ta on maetud väikesele surnuaiale Mehhikos Chihuahua osariigis Colonia Juárezis.

Ma ei räägi neid fakte selleks, et ülistada teda või seda, mida ta tegi, või tema järeltulijaid. Ma räägin neist faktidest, et austada usu ja lootuse eeskuju, mis oli tema südames.

Ta võttis need kutsed vastu, sest uskus, et ülestõusnud Kristus ja meie Taevane Isa ilmusid Joseph Smithile New Yorgi osariigi metsasalus. Ta võttis need kutsed vastu, sest uskus, et Issanda Kirikus on taastatud preesterluse võtmed, et väega pitseerida pered kogu igavikuks kokku, kui neil vaid jätkub piisavalt usku oma lepingutest kinni pidada.

Minu esiisa Heinrich Eyringi sarnaselt võite te olla oma peres esimesed, kes juhatavad teed igavesse ellu mööda usinuses ja usus tehtud pühade lepingute ja neist kinni pidamise rada. Iga lepinguga kaasnevad kohustused ja lubadused. Nii nagu Heinrichi, on need kohustused meie kõigi jaoks mõnikord lihtsad, kuid sageli rasked. Kuid pidage meeles, et mõnikord peavad kohustused olema rasked, sest nende eesmärgiks on aidata meil liikuda edasi teel igavesse ellu peredena koos Taevase Isa ja Tema armastatud Poja Jeesuse Kristusega.

Te mäletate Aabrahami raamatu sõnu:

„Ja nende seas seisis üks, kes oli Jumala sarnane, ja ta ütles nendele, kes olid koos temaga: Lähme alla, sest seal on ruumi, ja võtame neid aineid ja teeme maa, mille peal nemad võivad elada;

ja paneme nad nõnda proovile, et näha, kas nad teevad kõike, mida iganes Issand, nende Jumal, neil teha käsib;

ja neile, kes jäävad ustavaks oma esimeses seisundis, antakse juurde; ja nemad, kes ei jää ustavaks oma esimeses seisundis, ei saa hiilgust samas kuningriigis koos nendega, kes jäävad ustavaks oma esimeses seisundis; ja neile, kes jäävad ustavaks oma teises seisundis, lisatakse hiilgust nende peade peale ikka ja igavesti.”2

Meie teises seisundis ustavaks jäämine oleneb sellest, kas teeme Jumalaga lepinguid ja täidame ustavalt kohustusi, mida need meilt nõuavad. Kogu oma elu pühadest lepingutest kinni pidamine nõuab usku Jeesusesse Kristusesse kui meie Päästjasse.

Kuna Aadam ja Eeva langesid, saavad meile kõigile osaks kiusatused, katsumused ja surm. Siiski andis meie armastav Taevane Isa meile anniks oma armastatud Poja Jeesuse Kristuse kui meie Päästja. Jeesuse Kristuse lepituse suure anni ja õnnistuse kaudu pärivad kõik, kes sünnivad, lubaduse tõusta üles ja võimaluse saada igavene elu.

Igavene elu, suurim kõigist Jumala õnnistustest, saab meile osaks vaid siis, kui sõlmime Jeesuse Kristuse õiges Kirikus lepingud, mida on võimalik Tema volitatud teenijate kaudu saada. Langemise tõttu vajame kõik ristimise puhastavat mõju ja käte pea peale panemise kaudu saadavat Püha Vaimu andi. Neid talitusi peavad viima läbi need, kellel on vastav preesterluse volitus. Seejärel võime Kristuse valguse ja Püha Vaimu abiga pidada kinni kõigist Jumalaga sõlmitud lepingutest, eriti neist, millest on võimalik osa saada Tema templis. Üksnes nii ja üksnes sellist abi kasutades saab igaüks Jumala lapsena nõuda oma õiguspärast pärandit igaveses peres.

Mõnede jaoks, kes mind kuulavad, võib see tunduda peaaegu lootusetu unistusena.

Te olete näinud ustavaid vanemaid kurvastamas laste pärast, kes on oma lepingud Jumalaga hüljanud või otsustanud neid murda. Kuid need vanemad võivad leida tröösti ja lootust teiste vanemate kogemustest.

Alma poeg ja kuningas Moosia pojad parandasid meelt raevukast vastuhakust Jumala lepingutele ja käskudele. Alma noorem nägi oma poega Koriantonit pöördumas suurte pattude juurest ustava teenimise juurde. Mormoni Raamatus on samuti kirjas ime, kuidas laamanlased heitsid kõrvale oma tava vihata õigemeelsust, tehes lepingu rahu säilimise nimel surra.

Noorele Almale ja Moosia poegadele saadeti ingel. Ingel tuli tänu nende isade ja Jumala rahva usule ja palvetele. Nendest näidetest, kuidas lepituse vägi inimese südames töötab, võite saada julgust ja tröösti.

Issand on andnud meile kõigile lootuse allika, kui püüame aidata neil, keda armastame, nende igavene pärand vastu võtta. Ta on andnud meile lubadusi, kui püüame inimesi Tema juurde kokku koguda, isegi kui nad Tema kutsele seda teha vastu seisavad. Nende vastuseis kurvastab Teda, kuid Ta ei anna alla, samuti ei peaks meie seda tegema. Ta on meile oma kustumatu armastusega täiuslikuks eeskujuks: „Ja taas, kui sageli ma olen tahtnud teid koguda, nagu kana kogub oma tibud oma tiibade alla, jah, oo teie Iisraeli koja rahvas, kes te olete langenud, jah, oo Iisraeli koja rahvas, nii teie, kes te asute Jeruusalemmas, kui ka teie, kes te olete langenud; jah, kui sageli ma olen tahtnud teid koguda, nagu kana kogub oma tibud, aga teie ei tahtnud.”3

Me võime loota Päästja lakkamatule soovile tuua kõik Taevase Isa vaimulapsed Tema juurde koju tagasi. Iga ustav lapsevanem, vanavanem ja vanavanavanem soovib sama. Taevane Isa ja Päästja on meie täiuslikud eeskujud sellest, mida me saame teha ja peame tegema. Nad ei sunni kunagi õigemeelsust peale, sest see tuleb ise valida. Tänu neile hakkame me õigemeelsust ära tundma ja nad lasevad meil näha, et õigemeelsuse viljad on ihaldusväärsed.

Iga maailma sündinud inimene saab Kristuse valguse, mis aitab meil näha ja tunda, mis on õige ja mis vale. Jumal on saatnud surelikud teenijad, kes saavad Püha Vaimu kaudu aidata meil ära tunda, mida Ta tahab, et me teeksime, ja mida Ta meile keelab. Jumal muudab õiged valikud meile meelepäraseks, lastes meil tunda meie valikute tagajärgi. Kui valime hea, leiame lõpuks õnne. Kui valime halva, kaasneb sellega lõpuks kurbus ja kahetsus. Need tagajärjed on kindlad. Kuid sageli lükatakse need teatud eesmärgil edasi. Kui õnnistused tuleksid kohe, ei suurendaks õige valimine usku. Ja kuna mõnikord lükatakse ka kurbus pikalt edasi, on vaja usku, et otsida patule andestust pigem enne, kui pärast seda, kui oleme tundnud sellest tulenevat kurbust ja valu.

Isa Lehhi kurvastas mõnede oma poegade ja nende perede valikute pärast. Ta oli üllas ja hea mees – Jumala prohvet. Ta tunnistas neile sageli meie Päästjast Jeesusest Kristusest. Kui Issand käskis tal jätta maha maine vara, et päästa oma pere hukkumisest, näitas Ta eeskuju kuulekusest ja teenimisest. Enne oma surma tunnistas ta veel oma lastele. Päästja sarnaselt ja vaatamata tema väele tunnetada nende südant ja näha tulevikku, nii head kui halba, hoidis Lehhi oma käed väljasirutatuna, et tuua oma pere päästmisele.

Täna on miljonid isa Lehhi järeltulijad õigustanud lootust, mis tal nende suhtes oli.

Mida saame teie ja mina teha, et Lehhi eeskujust õppida? Me saame järgida tema eeskuju, uurides palvemeelselt pühakirju ja tehes tähelepanekuid.

Ma soovitan, et vaataksite nii lähitulevikku kui kaugemale, kui püüate anda oma perele edasi lootuse pärandit. Lähiajal tuleb ette raskusi ja Saatana möirgeid. On asju, mida tuleb oodata kannatlikult, usus, teades, et Issand tegutseb omal ajal ja omal viisil.

On asju, mida saate teha varakult, kui need, keda armastate, on väikesed. Pidage meeles, et igapäevased perepalved, perega pühakirjade uurimine ja oma tunnistuse jagamine sakramendikoosolekul on lihtsamad ja mõjusamad, kui lapsed on väikesed. Väikesed lapsed on sageli Vaimule palju vastuvõtlikumad, kui arvame.

Suuremaks saades on neil meeles kirikulaulud, mida nad koos teiega laulsid. Rohkem kui muusikat mäletavad nad pühakirjade ja tunnistuse sõnu. Püha Vaim võib tuletada neile meelde kõik asjad, kuid kõige kauem püsivad meeles pühakirjade ja laulude sõnad. Need mälestused võivad olla tõukeks, mis toob nad tagasi koju, igavesse ellu viivale teele, kui nad on veidi või isegi aastaid ringi uidanud.

Me peame vaatama kaugele ette, kui need, keda armastame, tunnevad maailma tõmmet ja kahtlusepilv on nende usu varjutanud. Meil on usk, lootus ja armastus, mis meid juhivad ja neid tugevdavad.

Ma olen seda kahe elava Jumala prohveti nõuandjana näinud. Nad on erilised mehed. Tundub, et neil jätkub pidevalt optimismi. Kui keegi millegi üle Kirikus häirekella lööb, on sageli nende vastuseks: „Küll kõik laabub.” Üldjuhul teavad nad probleemist rohkem kui need, kes häirekella löövad.

Nad teavad ka Issanda teed ja nii on nad Tema kuningriigi osas alati lootusrikkad. Nad teavad, et Tema on selle juht. Ta on kõikvõimas ja Ta hoolib. Kui lubate Tal olla teie pere juht, siis kõik laabub.

Mõned Heinrich Eyringi järeltulijad paistavad olevat uitama läinud. Kuid paljud tema lapselapselapselapsed lähevad hommikul kell 6 Jumala templisse tegema talitusi esivanemate eest, kellega nad pole kunagi kohtunud. Nad teevad seda tema jäetud lootuse pärandi tõttu. Ta jättis pärandi, mida paljud tema järeltulijatest on soovinud.

Pärast kõike, mida me saame usus teha, õigustab Issand meie lootusi saada oma perele suuremad õnnistused, kui oskame ette kujutada. Ta soovib nii neile kui meile, oma lastele, parimat.

Me kõik oleme elava Jumala lapsed. Jeesus naatsaretlane on Tema armastatud Poeg ja meie ülestõusnud Päästja. See on Tema Kirik. Siin on preesterluse võtmed ja nii võivad pered olla igavesed. See on meie lootuse hindamatu pärand. Ma tunnistan, et see on õige. Issanda Jeesuse Kristuse nimel, aamen.

Näita viited

  1.  

    1. Vt „Henry Eyring reminiscences”,1896, masinkirjas, Church History Library, lk 16–21.

  2.  

    2.  Aabr 3:24–26.

  3.  

    3.  3Ne 10:5.