Jüngriks olemise hind ja õnnistused


Jeffrey R. Holland
Olge tugevad! Elage ustavalt evangeeliumi järgi ka siis, kui teised teie ümber üldse selle järgi ei ela.

President Monson, me armastame Sind! Oled olnud ihu ja hingega iga kutse juures, mille Issand Sulle iial andnud on, eriti selle püha ameti juures, mis Sul on praegu. Kogu see Kirik tänab Sind vankumatu teenimise ja eksimatu tööle pühendumise eest.

Ma ütlen imetluse ja innustusega kõigile, kes peavad neil viimseil päevil vankumatuks jääma, ja eriti Kiriku noortele, et kui te pole veel avastanud, siis avastate peagi, kuidas teid kutsutakse kaitsma oma usku või ehk taluma koguni isiklikke solvanguid pelgalt seetõttu, et olete Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku liige. Sellistel hetkedel läheb teil vaja nii julgust kui ka viisakust.

Üks õdemisjonär näiteks kirjutas mulle hiljuti: „Nägime kaaslasega üht meest keskväljakul pingil istumas ja oma lõunat söömas. Kui lähenesime, tõstis ta pilgu ja nägi meie nimesilte. Kohutav pilk silmis, kargas ta püsti ja tõstis käe, et mind lüüa. Kummardusin õigel ajal ja mind tabas vaid toit, mille ta minu pihta sülitas, ja ta sõimas meid kõige kohutavamate sõnadega. Me lahkusime ega öelnud midagi. Püüdsin toitu näolt pühkida, kui tundsin, kuidas kartulipudru kamakas mu kukalt tabas. Mõnikord on raske olla misjonär, sest tol hetkel tahtsin ma tagasi minna, sellest väikesest mehest kinni haarata ja öelda: „VABANDAGE MIND!” Aga ma ei teinud seda.”

Ma ütlen sellele pühendunud misjonärile: „Kallis laps, oled omaenda alandlikul kombel astunud eriti väljapaistvate naiste ja meeste ringi, kes on Mormoni Raamatu prohveti Jaakobi sõnul „[pidanud] silmas [Kristuse] surma ja [kandnud] tema risti ja [talunud] maailma pilget”.”1

Tõepoolest, Jaakobi vend Nefi kirjutas Jeesuse kohta: „Ja maailm oma süütegude tõttu mõistab ta eimillekski; mispärast, nad annavad talle rooska ja ta talub seda; ja nad löövad teda ning ta talub seda. Jah, nad sülitavad tema peale ning ta talub seda oma armastava helduse ja kannatlikkuse pärast inimlaste vastu.”2

Päästja enda kogemuste kõrval on veel pikk ajalugu hülgamisest ja valusalt kõrgest hinnast, mida on tulnud maksta iga põlvkonna prohvetitel ja apostlitel, misjonäridel ja liikmetel – kõigil neil, kes on püüdnud austada Jumala kutset upitada inimkonda „[teele], mis on üle kõige”.3

„Ja mida ma veel ütleksin?” küsib heebrealastele kirjutanu.

„Kes ‥ sulgesid lõukoerte lõuad,

kustutasid tule väe, pääsesid ära mõõgatera eest, ‥ said vägevaks sõjas, ajasid pakku ‥ sõjahulgad.

[Nägid] oma [surnuid] ülestõusmise läbi, [samas kui] teised lasksid ennast piinata, ‥

said kogeda pilget ja rooska, ‥ ahelaid ja vangitorni.

Neid on kividega visatud, piinatud, lõhki saetud, mõõgaga surmatud; nad on lambanahas ja kitsenahas käinud ühest kohast teise, puuduses, viletsuses [ja] kurja kannatades,

nemad, kelle väärt maailm ei olnud, ‥ eksisid ümber kõrbetes ja mägedel ja koobastes ja maa-aukudes.”4

Taeva inglid kindlasti nutsid, kui panid kirja, kui palju läks maksma jüngriks olemine maailmas, mis on sageli Jumala käskude suhtes vaenulik. Päästja ise valas pisaraid nende pärast, kes olid sadade aastate jooksul Tema teenistuses hüljatud ja tapetud. Ja nüüd hüljati ja kavatseti tappa ka Teda.

„Jeruusalem, Jeruusalem,” hüüdis Jeesus, „kes tapad prohvetid ja viskad kividega surnuks need, kes sinu juure on läkitatud! Kui mitu korda ma olen tahtnud su lapsi koguda, otsekui kana kogub oma pojukesi tiibade alla, ja teie ei ole tahtnud!

Vaata, teie koda jäetakse teil maha!”5

Ja selles peitub sõnum igale Kiriku noorele mehele ja noorele naisele. Võibolla mõtlete, kas see on seda väärt, et gümnaasiumis vapralt moraalsuse eest seista või minna misjonile üksnes selleks, et teie kõige kallimaid tõekspidamisi teotataks, või võidelda paljude asjade vastu ühiskonnas, mis mõnikord usklikku elu naeruvääristab. Jah, see on seda väärt, sest teine variant on „mahajäetud kojad” – mahajäetud inimesed, mahajäetud pered, mahajäetud naabruskonnad ja mahajäetud rahvad.

Nõnda on meil kanda nende koorem, kes on kutsutud jagama messiaanlikku sõnumit. Lisaks õpetamisele, innustamisele ja inimeste tagantkiitmisele, mis on jüngriks olemise meeldiv osa, kutsutakse samu sõnumitoojaid aeg-ajalt muretsema, hoiatama ja vahel lihtsalt pisaraid valama, mis on jüngriks olemise valus pool. Nad teavad väga hästi, et tee, mis viib tõotatud maale, „mis piima ja mett voolab”,6 möödub paratamatult Siinai mäest, kus voolab seda, mida „sa pead” ja mida „sa ei tohi”.7

Kahjuks pole taevalike käskude toojad nüüdisajal sageli populaarsemad, kui nad olid muiste, nagu vähemalt kaks sülje ja kartulipudruga üle külvatud õdemisjonäri võivad nüüd tunnistada. Viha on inetu sõna, kuid ometi on tänapäeval neid, kes ütlevad koos pahelise Ahabiga: „Mina vihkan [prohvet Miikat], sest ta ei kuuluta mulle head, vaid alati halba.”8 Selline viha prohveti aususe vastu läks Abinadile maksma tema elu. Ta ütles kuningas Noale: „Kuna ma olen teile tõde rääkinud, olete te minu peale vihased. ‥ Kuna ma olen rääkinud Jumala sõna, te olete langetanud otsuse, et ma olen hull”9 või kolkalik, esiisadeaegne, fanaatiline, ebasõbralik, kitsarinnaline, iganenud ja vanamoeline, kui veel midagi lisada.

Issand ise kurtis prohvet Jesajale:

„[Need lapsed] ei taha kuulda Jehoova õpetust,

[nad] ütlevad nägijaile: „Ärge nähke!” ja ennustajaile: „Ärge ennustage meile tõtt, kõnelge meile meeldivusi, ennustage pettepilte,

taganege teelt, lahkuge rajalt, jätke meid rahule Iisraeli Pühaga!””10

Mu noored sõbrad, kahjuks on meie ajastule iseloomulik, et kui inimesed üldse jumalaid tahavad, tahavad nad, et need jumalad ei nõuaks palju ja oleksid mugavad jumalad, meelitavad jumalad, kes ei pane paati õõtsuma ega sõua; jumalad, kes patsutavad pead, ajavad meid itsitama ning saadavad siis ringi jooksma ja saialilli noppima.11

See on see, kuidas inimene loob Jumalat oma näo järele! Eriti irooniline näib see, et need inimesed lausuvad vahel Jeesuse nime, otsekui Jeesus olekski selline mugav Jumal. Kas tõesti? Tema ütles, et me ei tohiks käske rikkuda ega isegi käskude rikkumisele mõtelda. Ja kui me mõtleme käskude rikkumisele, oleme juba rikkunud neid oma südames. Kas see kõlab mugava õpetusena, mis on kõrvale kerge kuulda ja populaarne külakonna kogunemistel?

Aga mis saab neist, kes tahavad patule vaid pilku heita ja seda eemalt puudutada? Jeesus ütles teravalt, et kui su silm sind pahandab, siis kisu ta välja. Kui su käsi sind pahandab, siis raiu ta maha.12 „Ma ei ole tulnud tooma rahu, vaid mõõka!”13 hoiatas Ta neid, kes arvasid, et Ta räägib vaid rahustavat juttu. Pole ime, et jutlus jutluse järel palusid kohalikud kogukonnad, „et ta nende maa-alalt ära läheks”.14 Pole ime, et imetegu imeteo järel omistati Tema väge mitte Jumalale, vaid kuradile.15 On ilmselge, et kaitserauakleebise küsimus „Mida teeks Jeesus?” ei saa alati üldmõistetava reageeringu osaliseks.

Sureliku teenimistöö haripunktis olles ütles Jeesus: „Et te armastaksite üksteist nõnda nagu mina teid olen armastanud!”16 Veendumaks, et nad mõistavad täpselt, millise armastusega on tegemist, ütles Ta: „Kui te mind armastate, siis pidage minu käsusõnu”17 ja „Kes ‥ iganes tühistab ühe ‥ vähimaist käskudest ja nõnda õpetab inimesi, [tema on vähim] Taevariigis.”18 Me vajame siin planeedil kõige enam Kristusele omast armastust osalt seetõttu, et sellega pidi alati kaasnema õigemeelsus. Seega, kui armastus oleks meie juhtmõte, nii nagu see peab olema, siis Tema, armastuse kehastuse sõna peale, tuleb meil hüljata üleastumised ja iga vähimgi õhutus üleastumisele. Jeesus mõistis selgelt, mida paljud meie nüüdisaegses kultuuriruumis näivad unustavat: käsk patu eest andeks anda (mida Ta lõpmatuseni teha võis) on hoopis midagi muud kui hoiatus patule läbi sõrmede vaatamise eest (mida Ta iial kordagi ei teinud).

Sõbrad, eriti noored, võtke süda rindu! Tõelisest õigemeelsusest hoovav puhas Kristusele omane armastus võib muuta maailma. Tunnistan, et tõeline ja elav Jeesuse Kristuse evangeelium on maa peal ja et te olete Tema tõelise ja elava Kiriku liikmed, kes püüavad seda jagada. Tunnistan sellest evangeeliumist ja sellest Kirikust, jagades erilist tunnistust taastatud evangeeliumi võtmetest, mis avavad lukust päästvate talituste väe ja toime. Olen palju kindlam nende võtmete taastamises ja nende talituste kättesaadavuses Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku kaudu kui selles, et seisan teie ees siin kõnepuldis ja teie istute sel konverentsil minu ees.

Olge tugevad! Elage ustavalt evangeeliumi järgi ka siis, kui teised teie ümber üldse selle järgi ei ela. Kaitske oma tõekspidamisi viisakalt ja kaastundlikult, kuid ärge jätke neid kaitsmata. Pika ajaloo vältel kõlanud inspireeritud hääled, kaasa arvatud need, mida sellel konverentsil kuulete, ja president Thomas S. Monsoni hääl, mida te just kuulsite, suunavad teid kristluse jüngrirajale. See rada on kitsas ja see rada on ahas ega ole paljudes kohtades kuigi avar, kuid on edukalt ja põnevusega läbitav „Kristuses püsivana, ‥ täiusliku lootuse sära ja armastusega Jumala ja kõikide inimeste vastu”.19 Vapralt seda rada käies leiate te vankumatut usku, kaitset kurjade tuulte, koguni välgunoolte eest keeristuules, ning tunnete jõudu, mis on tugev nagu meie Lunastaja kalju, ja kui teie raugematu jüngripõli on rajatud Temale, siis te ei saa langeda.20 Jeesuse Kristuse pühal nimel, aamen.

Näita viited

  1.  

    1. Jb 1:8.

  2.  

    2. 1Ne 19:9.

  3.  

    3. 1Kr 12:31; Et 12:11.

  4.  

    4. Hb 11:32–38.

  5.  

    5. Mt 23:37–38.

  6.  

    6. 2Ms 3:8.

  7.  

    7. Vt 2Ms 20:3–17.

  8.  

    8. 2Aj 18:7.

  9.  

    9. Mo 13:4.

  10.  

    10. Js 30:9–11.

  11.  

    11. Vt Henry Fairlie. The Seven Deadly Sins Today, 1978, lk 15–16.

  12.  

    12. Vt Mt 5:29–30.

  13.  

    13. Mt 10:34.

  14.  

    14. Mk 5:17.

  15.  

    15. Vt Mt 9:34.

  16.  

    16. Jh 15:12.

  17.  

    17. Jh 14:15.

  18.  

    18. Mt 5:19; rõhutus lisatud.

  19.  

    19. 2Ne 31:20.

  20.  

    20. Vt Hl 5:12.