Me tunnistame Jeesusest Kristusest

Jeesus oli tõepoolest Vana Testamendi suur Jehoova, kes lahkus oma Isa kõrgest kuninglikust õukonnast ja alandus tulema maa peale kõige alandlikemates oludes sündinud lapsena. Tema sünnist teatas sajandeid varem Jesaja, kes kuulutas prohvetlikult: „Sest meile sünnib Laps, meile antakse Poeg, kelle õlgadel on valitsus ja kellele pannakse nimeks: Imeline Nõuandja, Vägev Jumal, Igavene Isa, Rahuvürst!” (Jesaja 9:5)

See Jeesus Kristus, kellest me pühalikult tunnistame, on Ilmutaja Johannese kuulutuse kohaselt „ustav tunnistaja, esmasündinu surnute seast ja maailma kuningate valitseja”. Ta on „meid … armastanud ja meid … vabastanud meie pattudest oma verega, ja on meid teinud kuningriigiks, preestreiks Jumalale ja oma Isale, temale olgu au ja vägi ajastute ajastuteni!” (Ilmutuse 1:5–6)

Ta oli ja on Kõigeväelise Poeg. Ta oli ainus täiuslik inimene, kes on kunagi maa peal elanud. Ta tegi haiged terveks ja pani lombakad kõndima, pimedad nägema, kurdid kuulma. Ta äratas üles surnud. Ja ometi lasi Ta võtta oma elu lepituse tegemise käigus, mille mõõtmed on suuremad kui meie mõistmine suudab haarata.

Luukas kirjutab, et see piin oli nii suur, et „tema higi oli nagu verepisarad, mis langesid maa peale” (Luuka 22:44), millise füüsilise tõendusmaterjali kohta antakse tunnistust ka Mormoni Raamatus ning Õpetuses ja Lepingutes (vt Moosia 3:7; ÕL 19:18). Ketsemanis ja sealt vaid mõnesaja meetri kaugusele jäänud Kolgatal aset leidnud kannatusteks olid nii füüsilised kui vaimsed „kiusatused,… valu, nälg, janu ja kurnatus, isegi rohkem kui inimene suudab kannatada”, ütles kuningas Benjamin, „ilma et ta sureks” (Moosia 3:7).

Ketsemani surmaheitlusele järgnes Tema vahistamine, Ta ülekuulamised, Tema süüdimõistmine, seejärel Ta sõnulseletamatult piinarikas surm ristil, millele järgnes Tema matmine Joosepi hauda ja võidukas esiletulemine ülestõusmise läbi. Temast, Petlemma alandlikust lapsukesest, kes kaks aastatuhandet tagasi käis Püha Maa tolmustel teedel, sai Kõikvõimas Issand, Kuningate Kuningas, Kõigile Päästmise Andja. Keegi ei suuda täiel määral mõista Tema hiilgavat elu, Ta majesteetlikku surma, Tema kõikehaaravat andi inimkonnale. Me kuulutame üheselt mõistetavalt koos väepealikuga, kes ütles Tema surres: „Tõesti, see inimene oli Jumala Poeg!” (Markuse 15:39)

Selline on Vana Maailma testamendi, Piibli tunnistus. Ja on veel teinegi hääl, Uue Maailma testamendi, Mormoni Raamatu hääl. Selles tutvustas Isa oma ülestõusnud Poega, kuulutades: „Vaadake mu Armastatud Poega, kellest mul on hea meel, kelles ma olen austanud oma nime” (3 Nefi 11:7). See jumalik tutvustus on alguseks loole meie Päästja teenimistööst mõnede Tema „teiste lammaste” (vt Johannese 10:16) seas pärast seda, kui Ta oli Jeruusalemmast taevasse läinud. Mormoni Raamatu sõnumiks on kogu selle ulatuses Jeesuse Kristuse jumalikkus ja igavesed õnnistused, mis võivad saada osaks kõikidele Jumala poegadele ja tütardele Tema lunastava armastuse kaudu. Ühe Mormoni Raamatu prohveti sõnadesse panduna:

„Sest me töötame hoolikalt, et kirjutada, veenmaks meie lapsi ja ka meie vendi uskuma Kristusesse ja saama lepitatud Jumalaga; sest me teame, et pärast kõike seda, mida me suudame teha, oleme me päästetud armu läbi.

Ja me räägime Kristusest, me rõõmustame Kristuses, me jutlustame Kristusest, me kuulutame ette Kristusest ja me kirjutame vastavalt oma prohvetlikele kuulutustele, et meie lapsed võiksid teada, mis allikast nad võiksid otsida andestust oma pattudele” (2 Nefi 25:23, 26).

Sellele kõigele on lisatud veel kaasaja prohvetite kuulutus: „Ja nüüd, pärast paljusid tunnistusi, mis temast antud on, see on tunnistus, viimane kõikidest, mis meie temast anname: et Ta elab!” (ÕL 76:22) Õpetuses ja Lepingutes tunnistab Ta üheselt mõistetavalt oma enda jumalikust rollist: „Mina olen Alfa ja Oomega, Issand Kristus; jah, just mina see olen, algus ja lõpp, maailma Lunastaja” (ÕL 19:1).

Temas näeme me mitte ainult oma Õpetajat ja Head Karjast, aga ka oma suurt Eeskuju, kes kutsub meid: „Kui tahad olla täiuslik, siis… tule ning järgi mind!” (Matteuse 19:21).

Tema on Ta nime kandva Kiriku, Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku nurgakivi. Inimestele ei ole antud ühtegi muud nime, mille kaudu meid saaks päästa (vt Apostlite teod 4:12). Tema on meie päästmise autor, igavese elu andja (vt Heebrealastele 5:9). Temaga võrdväärset pole. Pole kunagi olnudki. Ei saagi kunagi olema. Tänagem Jumalat Tema Armastatud Poja anni eest, kes andis oma elu, et meie võiksime elada ja kes on meie usu ja Tema Kiriku vankumatu nurgakivi.

Me ei tea kõike, mis meil ees seisab. Me elame kindlusetus maailmas. Mõnede jaoks saab olema suuri kordaminekuid. Teiste jaoks pettumusi. Mõnede jaoks palju õnne ja rõõmu, head tervist ja meeldivat elu. Teiste jaoks ehk haigusi ja teatud määral kurvastamist. Me ei tea seda. Üht me aga teame. Just nagu põhjatäht taevas, nii seisab maailma Lunastaja, Jumala Poeg, veendunult ja kindlalt kui meie surematu elu ankur, ükskõik mis meid tulevikus ees ka ei oota. Tema on meie päästmise kalju, meie tugevus, meie trööst, meie usu fookus.

Me vaatame Tema poole päikesepaistes ja varjus ning Ta on olemas, et meid kinnitada ja meile naeratada.

Tema on meie kummardamise keskpunkt. Tema on elava Jumala Poeg, Isa Esmasündinu, Ainusündinu lihas. Tema on „surnuist üles äratatud,… esmase[na] nende seast, kes on läinud hingama” (1 korintlastele 15:20). Tema on Issand, kes tuleb taas „valitsema oma rahva üle maa peal” (ÕL 76:63; vt ka Miika 4:7; Ilmutuse 11:15).

Maa peal pole ealeski olnud kedagi nii suurt. Mitte keegi pole toonud võrreldavat ohvrit või võimaldanud võrreldavat õnnistust. Tema on maailma Päästja ja Lunastaja. Ma usun Temasse. Ma kuulutan Tema jumalikkust üheselt mõistetavalt ja kõhkluseta. Ma armastan Teda. Ma lausun Jeesuse Kristuse nime aupaklikult ja imetlusega. Tema on meie Kuningas, meie Issand, meie Õpetaja, elav Kristus, kes seisab oma Isa paremal käel. Ta elab! Tema, elava Jumala elav Poeg, elab, hiilgava ja imelisena.