2010
Pidage veel pisut vastu
jaanuar 2010


Esimese Presidentkonna sõnumJaanuar 2010

Pidage veel pisut vastu

Üks Kirtlandi perioodi kestva tähtsusega õppetunde on, et meie vaim vajab pidevalt toitu. Peame püsima iga päev Issanda lähedal, kui tahame üle elada raskused, millega meil kõigil tuleb kokku puutuda.

Eelmisel suvel viisime naisega meie kaksikutest lapselapsed Ohio osariiki Kirtlandi. See oli eriline ja väärtuslik võimalus nendega aega veeta, enne kui nad lahkusid misjonile.

Külaskäigu jooksul õppisime paremini mõistma prohvet Joseph Smithi ja pühasid, kes elasid Kirtlandis. Seda ajajärku Kiriku ajaloos tuntakse karmide katsumuste, aga ka ülimate õnnistuste ajana.

Kirtlandis andis Issand meie eelkäijatele mõned kõige märkimisväärsemad ilmutused ja vaimsed kingitused, mida maailm on eales kogenud. Kuuskümmend viis osa Õpetusest ja Lepingutest saadi Kirtlandis ja selle lähistel – ilmutused, mis heitsid uut valgust ja andsid uusi teadmisi sellistel teemadel nagu Teine Tulemine, hädasolijate abistamine, päästmisplaan, preesterluse volitus, Tarkuse Sõna, kümnis, tempel ja pühitsemise seadus.1

See oli enneolematu vaimse kasvamise aeg. Tõepoolest, Jumala Vaim oli nagu leegitsev tuli. Mooses, Eelija ja paljud teised taevased isikud ilmusid sel ajal, sealhulgas meie Taevane Isa ja Tema Poeg, maailma Päästja, Jeesus Kristus.2

Üks paljudest ilmutustest, mis Joseph Kirtlandis sai, oli ilmutus, mida ta nimetas „õlipuu leheks, … mis on nopitud Paradiisipuu küljest – Issanda rahusõnum meile” (sissejuhatus, ÕL 88). Selles märkimisväärses ilmutuses sisaldub üllaim kutse: „Tulge minu ligi ja mina tulen teie ligi; otsige mind usinasti ja te leiate mind“ (ÕL 88:63). Kui Kirtlandi pühad tulid Issanda ligi, siis tuli Tema tõepoolest nende ligi, valades ustavad üle taevalike õnnistustega.

Vaimu väljavalamine

Nende vaimsete ilmutuste haripunkt leidis ilmselt aset Kirtlandi templi sissepühitsemisel 27. märtsil 1836. Üks kohalviibinutest oli 28-aastane William Draper, kes kirjeldas seda päeva kui „nelipüha“. Ta kirjutas: „See oli niisugune Issanda Vaimu väljavalamise aeg, et mu sulg ei suuda seda täielikult kirjeldada ega mu keel seda väljendada. Kuid ma ütlen siinkohal, et Vaim valati välja ja ta tuli nagu võimas tormi-iil ning täitis kogu maja, nõnda et paljud kohalolijad rääkisid keeltega ning said nägemusi ja nägid ingleid ning kuulutasid prohvetite kombel, ja see oli niisuguse rõõmu aeg, mida see põlvkond polnud veel kunagi tundnud.“3

Need vaimsed ilmutused ei saanud osaks mitte ainult neile, kes viibisid templis sees, sest „naabruskonna inimesed jooksid kokku (kuuldes seest ebatavalisi helisid ja nähes templi kohal eredat valgust kui tulesammast) ning olid toimuvast hämmastuses. ”4

Lorenzo Snow (1814–1901), hilisem Kiriku president, elas sel õnnistatud ajal Kirtlandis. Ta märkis: „Oleks võinud arvata, et pärast nende imeliste ilmutuste saamist ei suuda ükski kiusatus enam pühadest võitu saada.“5

Kuid loomulikult ei vabasta suurepärased vaimsed kogemused meid vastuseisust ega katsumustest. Kõigest paar kuud pärast templi sisseõnnistamist raputas Ameerika Ühendriike ulatuslik majanduskriis ja Kirtland sai selle tagajärgi raskelt tunda. Pankasid tabas krahh ning paljud inimesed sattusid rahaliselt raskesse olukorda. Kõigele lisaks olid paljud pühad Kirtlandi saabunud väga väheste asjadega, teadmata, mida nad kohale jõudes peale hakkavad või kuidas edasi elavad.

Peagi algasid tagakiusamised ja pühade vastu tõusid terved rahvajõugud. Kiriku liikmed – isegi mõned prohvetile kõige lähemal seisnud, kellest paljud olid kohal ka templi sisseõnnistamisel – taganesid usust ja mõistsid Josephi hukka kui langenud prohveti.

Naise ja lapselastega Kirtlandi templi juures jalutades mõtisklesin selle üle, kui traagiline see oli, et mõned pühad ei suutnud jääda ustavaks isegi pärast vaimseid ilmutusi, millele nad olid tunnistajaks olnud. Kui kurb oli, et nad ei suutnud taluda uskmatute poolset naeruvääristamist ja kriitikat. Kui kurb oli, et rahaliste raskuste või muude katsumustega kokku puutudes ei suutnud nad iseendasse vaadata ja leida jõudu ustavaks jääda. Kui kahetsusväärne see on, et mingil kombel unustasid nad templi sisseõnnistamise ajal saadud imelised vaimsed kogemused.

Õppetunnid

Mida on meil õppida sellest märkimisväärsest ajajärgust Kiriku ajaloos?

Üks Kirtlandi perioodi suuri kestva tähtsusega õppetunde on see, et meie vaim vajab pidevalt toitu. Nagu president Harold B. Lee (1899–1973) õpetas: „Tunnistus pole midagi sellist, mis on sul täna ja jääb alatiseks. Tunnistus kas kasvab ja kasvab kirkaks kindlustundeks või kahaneb eimillekski, sõltuvalt sellest, kuidas me temaga ümber käime. Ma väidan, et just päev-päevalt arenev tunnistus on see, mis kaitseb meid vaenlase lõksude eest.“6 Peame püsima iga päev Issanda lähedal, kui tahame üle elada hädad, millega me kõik peame kokku puutuma.

Mõnes mõttes sarnaneb meie tänapäevane maailm 1830-ndate aastate Kirtlandiga. Ka meie elame majanduslanguse ajal. On neid, kes Kirikut ja selle liikmeid taga kiusavad ning naeruvääristavad. Isiklikud ja ühised raskused näivad nii mõnigi kord ületamatuna.

Just siis, rohkem kui kunagi varem, peame tulema Issanda ligi. Kui me nii teeme, mõistame, mida tähendab see, kui Issand tuleb meie ligi. Kui me Teda üha usinamalt otsime, siis kindlasti ka leiame Ta. Siis näeme selgelt, et Issand ei jäta maha oma Kirikut ega oma ustavaid pühasid. Meie silmad avanevad ja me näeme, kuidas Ta avab taevaluugid ning külvab meid üha rohkem üle taevase valgusega. Me leiame vaimset jõudu, et üle elada ka kõige pimedam öö.

Kuigi mõned Kirtlandi pühadest kaotasid vaimsed kogemused silmist, siis enamusega neist seda ei juhtunud. Enamik neist, sealhulgas William Draper, jäi kindlaks vaimsele teadmisele, mis Issand neile oli andnud, ja järgisid endiselt prohvetit. Sellel teel kogesid nad veel mitmeid kibedaid katsumusi, kuid ka veel suuremat sulnist vaimset kasvu, kuni lõpuks need, kes lõpuni vastu pidasid, „võeti vastu … lõputusse õnne“ (Moosia 2:41).

Te suudate vastu pidada

Kui teil kunagi tekib kiusatus kaotada julgus või usk, meenutage neid ustavaid pühasid, kes Kirtlandis kindlaks jäid. Pidage veel pisut vastu. Te suudate seda! Te kuulute erilisse põlvkonda. Te olete ette valmistatud ja hoitud, et võiksite elada meie ilusa planeedi Maa jaoks nii olulisel ajal. Te olete taevalikku päritolu ja sellepärast on teil kõik vajalikud annid, et teie elust saaks igavene edulugu.

Issand on teid õnnistanud tunnistusega tõest. Te olete tunda saanud Tema mõjutusi ja olnud tunnistajaks Tema väele. Ja kui te jätkate Tema otsimist, siis annab Ta teile jätkuvalt uusi pühasid kogemusi. Nende ja teiste vaimsete andide abil ei suuda te mitte ainult oma elu paremaks muuta, vaid ka õnnistada oma kodu, kogudust, kogukonda, linna, riiki ja rahvast oma headusega.

Mõnikord võib olla raske seda märgata, kuid pidage veel pisut vastu, sest „mida silm ei ole näinud ja kõrv ei ole kuulnud ja mis inimese südamesse ei ole tõusnud, mõistnud neid asju, mis Jumal on valmistanud neile, kes teda armastavad ja Teda ootavad“ (1 Ko 2:9; vt ka ÕL 76:10; 133:45).

Ma tunnistan, et taastatud Jeesuse Kristuse evangeelium on tõde ja see Kirik, Tema Kirik, on õige. Ma tunnistan kogu südamest ja hingest, et Jumal elab, et Jeesus Kristus on Tema Poeg ja seisab selle suure Kiriku eesotsas. Meil on taas maa peal prohvet, nimelt president Thomas S. Monson.

Püsigu meil alati meeles Kirtlandi õppetund ja pidagem veel pisut vastu – ka siis, kui asjad tunduvad kehvad. Teadke ja pidage meeles, et Issand armastab teid. Ta mäletab teid. Ja Ta toetab alati neid, kes „peavad usus vastu lõpuni“ (ÕL 20:25).

Viited

  1. Vt nt osad 45, 56, 76, 84, 89, 97 ja 104.

  2. Vt ÕL 76:23; 110:2–4, 11–13.

  3. William Draper, A Biographical Sketch of the Life and Travels and Birth and Parentage of William Draper, (1881), masinakirjas, Church History Library, 2; ortograafia kaasajastatud.

  4. History of the Church, 2. kd, lk 428.

  5. Lorenzo Snow. Discourse. – Deseret Weekly News, 8. juuni 1889, lk. 26.

  6. Teachings of Presidents of the Church: Harold B. Lee, (2000), lk. 43.