Jumalik tänulikkuse and

See on olnud imeline istung. Kui mind Kiriku presidendiks kutsuti, ütlesin ma, et „võtan endale ühe kohustuse – minust saab Tabernaakli Koori nõustaja.” Olen oma koori üle väga uhke!

Kord ütles ema mulle: „Tommy, olen uhke kõige üle, mida sa oled teinud. Kuid pean sulle midagi ütlema. Sa poleks pidanud klaveriõpinguid katki jätma.”

Istusin klaveri taha ja mängisin emale: „Läki koos, läki koos, sünnipäevapeole.“¹ Suudlesin teda laubale ja tema kallistas mind.

Ma mõtlen tema peale. Mõtlen oma isale. Mõtlen kõikidele üldjuhtidele, kes mind on mõjutanud, ja teistele, nende seas kõigile 85 lesknaisele, kellele viisin külakostiks kana ahjupanekuks, vahel natuke raha taskusse.

Ühte neist külastasin ma ühel hilisõhtul. Oli kesköö, kui ma hooldekodusse läksin. Valvetöötaja ütles: „Ta kindlasti magab juba, aga ta käskis mul ta kindlasti üles ajada ja ütles: „Ma tean, et ta tuleb!””

Võtsin tal käest ja ta ütles mu nime. Ta oli täiesti ärkvel. Ta surus mu käe oma huulte vastu ja ütles: „Teadsin, et sa tuled!” Kuidas oleksin ma võinud minemata jätta?

Samal viisil liigutab mind kaunis muusika.

Armsad vennad ja õed! Oleme kuulnud inspireeritud sõnumeid tõest, lootusest ja armastusest. Oleme mõelnud Tema peale, kes lepitas meie patud, kes näitas meile, kuidas elada ja palvetada, ning kelle tegudest oli näha, milliseid õnnistusi toob teenimine. Ta on meie Issand ja Päästja, Jeesus Kristus.

Luuka evangeeliumi seitsmeteistkümnendast peatükist loeme Tema kohta järgmist:

„Ja sündis, kui ta oli teel Jeruusalemma, et ta läks Samaaria ja Galilea vahelt läbi.

Ja kui ta saabus ühte alevisse, tulid temale vastu kümme pidalitõbist meest ja jäid eemale seisma,

ja nad tõstsid häält ning ütlesid: „Jeesus, õpetaja, halasta meie peale!”

Neid nähes ütles ta neile: „Minge ja näidake endid preestritele!” Ja kui nad läksid, said nad puhtaks.

Aga üks nende seast, nähes enese terveks saanud olevat, läks tagasi ja andis Jumalale suure häälega au

ja heitis tema jalge ette silmili maha ja tänas teda. Ja see oli samaarlane.

Aga Jeesus kostis ning ütles: „Eks kümme ole saanud puhtaks? Ent kus on need üheksa?

Kas muid ei ole leitud, kes oleksid tulnud tagasi Jumalale au andma, kui aga see muulane?”

Ja ta ütles temale: „Tõuse üles ja mine; su usk on sind aidanud!””²

Jumalik sekkumine päästis need pidalitõbised julmast, aeglasest surmast, andes neile elus uue võimaluse. Tänuavaldaja pälvis Õpetaja õnnistuse, üheksa tänamatut Tema meelehärmi.

Vennad ja õed! Kas meil on meeles tänada saadud õnnistuste eest? Siiras tänu aitab meil saadud õnnistusi märgata ning avab ka taevauksed ja aitab meil tunda Jumala armastust.

President Gordon B. Hinckley on öelnud: „Kui teie elus on tänulikkus, puudub sealt ülbus, mure ja isekus. Te elate tänu vaimus, mida on kena vaadata, ja see õnnistab teie elu.”³

Piiblis, Matteuse evangeeliumis on teinegi lugu tänulikkusest, sedapuhku Päästjast endast. Kui Ta kolm päeva kõrbes rändas, käis rohkem kui 4 000 inimest Tema kannul. Ta tundis neile kaasa, sest nad olid kõik need kolm päeva söömata. Jüngritel tekkis aga küsimus: „Kust me võtame kõrves nii palju leibu, et nii hulga rahva kõhud täita?” Nagu paljud meist, nii nägid ka jüngrid üksnes seda, mis on puudu.

„Ja Jeesus ütles neile: „Mitu leiba teil on?” [Jüngrid] vastasid: „Seitse, ja pisut kalukesi.”

Siis [Jeesus] käskis rahva maha istuda.

Ja ta võttis need seitse leiba ja kalad, tänas, murdis ning andis jüngrite kätte, ja jüngrid andsid rahvale.”

Panite tähele, et Päästja tänas selle eest, mis neil olemas oli, – ja ime järgnes. „Ja kõik sõid, ja nende kõhud said täis; ja nad korjasid kokku ülejäänud palukesi seitse korvitäit.”⁴

Meil kõigil on olnud aegu, mil keskendume pigem puuduvale kui oma õnnistustele. Kreeka filosoof Epiktetos on öelnud: „Tark on see, kes ei kurvasta selle üle, mida tal pole, vaid rõõmustab selle üle, mis tal on.”⁵

Tänulikkus on jumalik põhimõte. Issand kuulutas prohvet Joseph Smithile antud nägemuse kaudu:

„Sa pead tänama Issandat, oma Jumalat, kõigis asjus. …

Ja millegi muuga ei pahanda inimene Jumalat ehk mitte kellegi teise peale ei sütti tema raev kui nende peale, kes ei tunnusta tema kätt kõiges.”⁶

Mormoni Raamatus kästakse meil „[elada] tänulikkuses iga päev mitmete halastuste ja õnnistuste eest, mida [Jumal] teile annab”.⁷

Milline meie olukord ka poleks, on igaühel meist palju, mille eest tänulik olla, kui me vaid peatuksime ja õnnistuste üle järele mõtleksime.

Praegune aeg on maa peal olemiseks imeline. Olgugi et tänapäeva maailmas on palju valesti, on ka palju sellist, mis on õige ja hea. On abielusid, mis peavad vastu, vanemaid, kes armastavad oma lapsi ja ohverdavad nende eest, on sõbrad, kes meist hoolivad ja meid aitavad, õpetajad, kes õpetavad. Meie elu õnnistatakse lugematutel viisidel.

Me tõstame enda ja ka teiste tuju, kui ei jää peatuma negatiivsetel mõtetel ja anname südames maad tänulikkusele. Kui tänamatus kuuluks tõsiste pattude hulka, leiaks tänulikkus oma koha üllaimate vooruste seas. On öeldud, et „tänulikkus pole ainuüksi ülim voorus, vaid kõikide teiste vooruste ema”.⁸

Kuidas anda oma südames maad tänulikkusele? Sellele küsimusele andis vastuse Kiriku kuues president Joseph F. Smith. Ta ütles: „Tänulik näeb maailmas nii paljut, mille eest tänulik olla, ja tema puhul kaalub hea üles kurja. Armastus saab jagu kadedusest ja valgus ajab ta elust välja pimeduse.” Ta jätkas: „Uhkus hävitab tänumeele ja seab isekuse selle asemele. Me oleme palju rõõmsamad tänuliku ja armastava hinge juuresolekul ja peaksime elama palvemeelselt, et kujundada hoolega tänulikku hoiakut Jumala ja inimese vastu!”⁹

President Smithi sõnul on palvemeelne elu tänulikkuse võti.

Kas materiaalne vara teeb meid õnnelikuks ja tänulikuks? Vahest hetkeks. Seda aga, mis on sügava ja kestva õnne ja tänu tagatiseks, raha eest osta ei saa. Need on meie pere, evangeelium, head sõbrad, meie tervis ja oskused, ümbritsevate inimeste armastus. Kahjuks peame neid asju enesestmõistetavaks.

Inglise kirjanik Aldous Huxley on kirjutanud: „Enamik inimesi suudab peaaegu lõputult asju enesestmõistetavana võtta.”¹⁰

Sageli võtame enesestmõistetavana just neid inimesi, kes meie tänu kõige enam väärivad. Ärme oota, kuni oleme tänuga liiga hiljaks jäänud! Üks naine, kes rääkis armsatest inimestest, kellest ta oli ilma jäänud, väljendas oma kahetsust järgmiste sõnadega: „Meenutan neid õnnelikke aegu ja soovin sageli, et saaksin avaldada surnutele tänu, mida nad oma eluajal väärisid ja nii harva said.”¹¹

Armsate inimeste kaotamine paneb peaaegu paratamatult südames kahetsust tundma. Tehkem inimestena kõik võimalik, et selliseid tundeid oleks võimalikult vähe, väljendades armsatele inimestele sageli tänu ja armastust. Iial ei või teada, millal selleks juba liiga hilja on.

Meie süda on seega tänulik, kui täname Taevast Isa Tema õnnistuste eest ja meie ümber olijaid kõige selle eest, mida nemad meie ellu toovad. Selleks on vajalikud teadlikud jõupingutused – vähemalt seni, kuni tänulik suhtumine on selgeks ja omaks saanud. Sageli tunneme tänulikkust ja kavatsemegi tänada, kuid unustame või ei leia selleks õiget hetke. On öeldud, et „kui tänutunne enda teada jätta, sarnaneb see kingitusega, mis küll pakitakse, kuid mida üle ei anta”.¹²

Kui meie elus tuleb ette raskusi ja probleeme, on meil sageli raske keskenduda oma õnnistustele. Vaadates asju sügavuti ja tähelepanelikumalt, suudame siiski tunnetada ja märgata, kui palju meile tegelikult antud on.

Räägin teile loo ühest perekonnast, kes keset tõsiseid probleeme õnnistusi leidis. Lugesin seda lugu aastaid tagasi ja olen seda sisu tõttu alles hoidnud. Loo autor on Gordon Green ja see avaldati ühes Ameerika ajakirjas rohkem kui viiskümmend aastat tagasi.

Gordon jutustab, kuidas ta kasvas üles ühes Kanada talus ja kuidas ta õdede-vendadega koolist koju kiirustas, samas kui teised lapsed palli mängisid ja ujuma läksid. Nende isa oskas aidata neil mõista, et nende töö on ka midagi väärt. Seda eriti pärast lõikusaega, kui pere tähistas tänupüha, sest tol päeval tegi isa neile suure kingituse. Ta vaatas üle kõik, mis neil oli.

Tänupüha hommikul viis isa nad keldrisse, kus olid kastid täis õunu, salved täis peete, porgandid liivas ja virnade viisi kartulikotte. Lisaks veel riiulite viisi herneid, maisi, aedubasid, moose, maasikakompotte ja muid hoidiseid. Ta lasi lastel kõik hoolikalt üle lugeda. Seejärel läksid nad küüni ja arvutasid välja, mitu tonni on seal heina ja mitu vakka vilja on aidas. Nad lugesid kokku lehmad, sead, kanad, kalkunid ja haned. Isa ütles, et tahab näha, milline nende seis on, kuid nad teadsid, et tegelikult tahtis ta tol pidupäeval neile mõista anda, kui rikkalikult on Jumal neid õnnistanud ja kõikide töötundide eest tasunud. Kui nad siis lõpuks ema valmistatud pidusööki nautima istusid, olid õnnistused kõigile näha.

Gordon märkis aga, et tänupüha, millest tal olid kõige tänulikumad mälestused, oli just tol aastal, kui tundus, et neil polegi millegi eest tänulik olla.

Aasta algas hästi: neil oli heina, mitmesugust seemet, neli pesakonda põrsaid ja isal oli veidi raha kõrvale pandud, et saaks osta ühel päeval heinalaaduri – toreda masina, millest enamik talupidajaid vaid unistas. Samal aastal pandi nende linna ka elekter – siiski mitte nende tallu, sest nad ei saanud seda endale lubada.

Ühel õhtul, kui Gordoni emal oli käsil suur pesupesemine, võttis isa ise pesulaua taga koha sisse ning palus oma naisel puhata ja oma kudumistööga tegeleda. Isa ütles: „Sul kulub pesupesemisele rohkem aega kui magamisele. Kas peaksime oma plaani muutma ja elektri muretsema?” Olgugi et see mõte tekitas emas elevust, valas ta paar pisarat, sest heinalaadur jääks siis ostmata.

Nõnda ehitati sel aastal nende talu teele elektriliin. Nad muretsesid pesumasina ja kuigi see polnud midagi erilist, pesi see terve päev ise pesu. Igas laes säras elektripirn. Enam ei pidanud lampidesse õli valama, tahti lõikama, tahmaseid lambiklaase puhastama. Lambid kolisid vaikselt pööningule.

Elektri tulemine tallu oli peaaegu viimane hea asi, mis nendega tol aastal juhtus. Just siis, kui taimed tärkama hakkasid, algasid sajud. Kui vihm lõpuks lakkas, polnud ühtegi taime järel. Nad külvasid uuesti, kuid taas peksis vihm taimed maha. Kartulid läksid maas mädanema. Nad müüsid maha paar lehma ja kõik sead ning muid kariloomi, kelle oleks tahtnud alles jätta. Nad said nende eest väga madalat hinda, sest sama tuli teha ka kõikidel teistel. Kogu nende saak sel aastal oli vaid maalapitäis kaalikaid, mis mingil kombel tormile vastu pidasid.

Taas jõudis kätte tänupüha. Ema ütles: „Ehk oleks parem see käesoleval aastal ära unustada. Meil pole isegi hane.”

Tänupüha hommikul tuli Gordoni isa koju isajänesega ja palus naisel see ahju panna. Naine asus pahaselt tegutsema, vihjates, et selle vana vintske eluka küpsetamine võtab kaua aega. Kui jänes lõpuks koos ilmale vastu pidanud kaalikatega lauale tõsteti, keeldusid lapsed söömast. Gordoni ema nuttis ja siis tegi isa midagi imelikku. Ta läks üles pööningule, võttis sealt õlilambi, tõi selle lauale ja pani põlema. Ta käskis lastel elektrilambid välja lülitada. Kui jälle ainult see lamp põles, suutsid nad vaevu uskuda, et enne oli nii pime olnud. Nad panid imeks, kuidas olid varem ilma särava elektrivalguseta üldse midagi näinud.

Toit sai õnnistuse ja kõik sõid. Kui õhtusöök oli lõppenud, jäid kõik vaikselt istuma. Gordon kirjutas:

„Vana lambi hämaras valguses hakkasime taas selgelt nägema.

Meil oli kena söömaaeg. Jänes maitses nagu kalkun ja kaalikad olid hõrgumad kui kunagi varem. …

… Vaatamata kõigele puuduvale oli kodu meie jaoks väga rikas.”¹³

Mu vennad ja õed, tänulikkuse väljendamine on lahke ja auväärt tegu. Tänulikkuse näitamine on helde ja üllas. Kui elada nii, et tänulikkus on kogu aeg südames, on see ligilähedane taevale.

Ma palun tänast sõnumit lõpetades, et me lisaks kõigele muule, mille eest oleme tänulikud, näitaksime alati tänulikkust oma Issandale ja Päästjale, Jeesusele Kristusele. Tema hiilgav evangeelium annab vastused elu tähtsaimatele küsimustele: Kust me tulime? Miks me oleme siin? Kuhu lähevad meie vaimud, kui me ära sureme? See evangeelium toob neile, kes elavad pimeduses, jumaliku tõe valguse.

Jeesus õpetas meile, kuidas palvetada. Ta õpetas meile, kuidas elada. Ta õpetas meile, kuidas surra. Tema elu on armastuse pärand. Ta tegi terveks haige, kergendas rõhutu olukorda ja päästis patuse.

Lõpuks jäi Ta üksinda. Mõned apostlid kahtlesid, üks andis Ta ära. Rooma sõdurid pistsid Talle oda külje sisse. Märatsev rahvahulk võttis Temalt elu. Ja ometi kaiguvad Kolgata mäelt Tema kaastundlikud sõnad: „Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad!”¹⁴

Kes oli see „valude mees ja haigustega tuttav”?¹⁵ „Kes on see aukuningas,”¹⁶ isandate Isand? Ta on meie Õpetaja. Ta on meie Päästja. Ta on Jumala Poeg. Ta on meie õndsuse Alustaja. Ta viipab: „Tulge minu järele!”¹⁷ Ta õpetab: „Mine ja tee sina nõndasamuti!”¹⁸ Ta palub: „Pidage minu käsusõnu!”¹⁹

Käigem Tema järel! Tehkem Tema eeskuju järgi! Kuuletugem Tema sõnadele! Seda tehes kingime Talle jumaliku tänulikkuse anni.

Ma palvetan siiralt ja südamlikult, et näitaksime oma isiklikus elus üles imelist tänulikkuse voorust. Olgu see meil hinges ikka ja igavesti. Jeesuse Kristuse, meie Päästja pühal nimel, aamen.