Kas meie näeme Kristust?

Ühel õhtul luges vanaisa oma 4-aastasele lapselapsele õhtujuttu. Tüdruku pilk rändas lakke ja ta hüüdis: „Vanaisa, vaata, tähed!“ Vana mees naeratas hellalt ja ütles: „Kullake, me oleme toas. Siin ei ole tähti.“ Laps vastas veendunult: „Siin on tähed! Vaata!“

Vanaisa tõstis pilgu ja märkas üllatudes, et lagi oli üleni kaetud metalse sädelusega. See oli enamasti nähtamatu, aga kui valgus langes teatud nurga all, võis näha hulgaliselt tähti. Nende nägemiseks oli vaja lapse pilku, kuid tähed olid täiesti olemas. Sellest hetkest peale nägi vanaisa tuppa tulles ja lakke vaadates seda, mida ta varemalt polnud osanud näha.

Lähenemas on taas kaunis jõuluaeg koos muusika, jõulutulede, pidude ja kingitustega. Kuid kõikidest inimestest, peaksime meie – Päästja nime kandva kiriku liikmed, vaatama fassaadi taha ning nägema nende pühade juurde kuuluvat ülevat tõde ja ilu.

Ma mõtisklen selle üle, kui palju oli Petlemmas neid, kes teadsid, et Päästja oli sündinud just seal, nende lähedal? Jumala Poeg, kauaoodatud lubatud Messias oli nende keskel!

Kas mäletate, mida ingel karjastele ütles? „Sest teile on täna Taaveti linnas sündinud Õnnistegija, kes on Issand Kristus!“ Ja nemad ütlesid üksteisele: „Läki nüüd Petlemma ja vaadakem seda asja, mis on sündinud“ (Lk 2:11,15).

Nagu muistsed karjased, peaksime meiegi oma südames ütlema: „Vaadakem seda asja, mis on sündinud.“ Meie südames peab olema soov seda teha. Vaadakem Iisraeli Püha hällis, templis, mäel ja ristil. Austagem ja kiitkem Jumalat selle suure rõõmusõnumi eest, nagu tegid seda muistsed karjased.

Mõnikord on kõige raskem näha neid asju, mis on kogu aeg olnud otse meie silme all. Nii nagu vanaisa ei näinud laes tähti, ei näe meiegi mõnikord seda, mis ometi on silmnähtav.

Meie, kes me oleme kuulnud rõõmusõnumit Jumala Poja tulemisest, meie, kes me oleme võtnud endi peale Tema nime ja teinud Temaga lepingu, et kõnnime Tema jüngritena Tema rada – meil peab õnnestuma avada oma süda ja meeled ning näha Teda tõesti.

Jõulud on mitmes mõttes eriline aeg. See on aeg heldemeelseteks lahkuse ja vennaliku armastuse tegudeks. See on aeg, mil rohkem mõtiskleda meie endi elu üle ja paljude õnnistuste üle, mida meile on antud. See on andestamise ja andekspalumise aeg. See on aeg, mil tunda rõõmu muusikast, tuledest, pidudest ja kingitustest. Kuid pühade sära ei tohiks ähmastada meie vaatevälja ega takistada meil tõeliselt näha Rahuvürsti kogu Tema majesteetlikkuses.

Muutkem selle aasta jõulupühad rõõmu ja ülistamise ajaks, ajaks, mil teadvustame imet, et meie Kõigevägevam Jumal saatis oma ainusündinud Poja, Jeesuse Kristuse maailma lunastama!