Otsides head

Endale uut kodu otsides vestles noor viimse aja pühadest abielupaar võimalike tulevaste naabritega ümbruskonnast ja piirkonna koolidest.

Üks naine, kellega nad rääkisid, ütles kooli kohta, kus tema lapsed käisid: „See on tõesti väga hea kool! Direktor on imetore ja hea mees, õpetajad kõrge kvalifikatsiooniga, lahked ja sõbralikud. Mul on väga hea meel, et meie lapsed käivad sellises suurepärases koolis! Teile hakkab siin kindlasti meeldima!“

Teine naine ütles oma laste kooli kohta: „See on kohutav kool! Direktor on endassesulgunud, õpetajad pole professionaalsed, käituvad jämedalt ja ebasõbralikult. Kui mul oleks raha, koliksin jalamaid siit minema!“

Huvitav oli see, et mõlemad naised rääkisid samast koolist, samast direktorist ja samadest õpetajatest.

Kas olete märganud, et inimesed leiavad tavaliselt seda, mida nad otsivad? Hoolikalt otsides leiame peaaegu kõigis ja kõiges nii head kui halba. Kiriku rajamisest saati on inimesed teinud seda ka Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirikuga. Need, kes otsivad head, leiavad eest lahked ja kaastundlikud inimesed – inimesed, kes armastavad Issandat ja soovivad Teda teenida ning oma ligimeste elu õnnistada. Kuid tõsi on ka see, et need, kes otsivad halba, leiavad kindlasti asju, mis pole alati ideaalsed.

Kahjuks juhtub mõnikord nii isegi Kirikus. Need, kes otsivad põhjust kritiseerimiseks, on ammendamatute võimetega, leidlikud ja visad. Nad ei suuda loobuda vimmast. Nad räägivad teisi taga ja otsivad neis vigu. Nad hoiavad aastakümneid alal halbu tundeid, kasutades igat võimalust, et teistele haiget teha ja neid alandada. See ei rõõmusta Issandat, „sest kus on kadedust ja riiakust, seal on korratust ja igat halba asja“ (Jk 3:16).

President George Q. Cannon (1827–1901) tundis hästi president Brigham Youngi (1801–1877), kellega ta oli aastaid koos töötanud. Nad mõlemad olid Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi liikemad ja vend Cannon oli president Youngi nõuandja Esimeses Presidentkonnas. Pärast president Youngi surma kirjutas president Cannon oma päevikusse: „Ma ei kritiseerinud Brigham Youngi kunagi ega leidnud tema juhtimisstiilis, nõuannetes ja õpetustes ühtegi viga, ei arvustanud teda oma südames ning veel vähem oma sõnades ja tegudes. Nüüd tunnen sellest rõõmu. Kandsin endas alati hoiakut: Kui ma kritiseerin vend Brighamit ja otsin temas vigu, siis kui kaugele peaksin minema, kui seda alustan, siis millal peaksin lõpetama?“ Ma ei tahtnud sellele teele astuda. Ma teadsin, et usust taganemine sai alguse kritiseerivale ja vigu otsivale vaimule järeleandmisest. Teised, kel oli rohkem jõudu ja tarkust ning kes olid minust kogenumad, võisid teha paljusid asju ja vältida halbu tagajärgi, kuid mina ei suutnud.“¹

Kiriku liikmetena peaksime pöörama president Cannoni jõulisele nõuandele suurt tähelepanu. Jumalasõna hoiatab, et Kristuse järgijad peavad olema „puh[tad], … rahulik[ud], leplik[ud, sõnakuulelik[ud], täis halastust ja head vilja, kahtluseta, teeskluseta. Sest nende heaks, kes peavad rahu, külvatakse õiguse vilja“ (Jk 3:17, 18).

Meil tuleb teha valik. Me võime otsida teistes halba, kuid me võime ka säilitada rahu ja olla teiste suhtes mõistvad, õiglased ja andestavad. Just viimast sooviksime näha ka suhtumises meisse. See on meie valik, sest mida me otsime, seda me kindlasti ka leiame.