Tema ei ole siin, vaid on üles tõusnud!

Tänaseks on Kapernaumast, järveäärsest linnast, kus lõviosa Päästja teenimistööst Galileas aset leidis, alles ainult varemed. Ta jutlustas siinses kogudusekojas, õpetas mere ääres ja tegi inimesi terveks nende kodudes.

Jesajast pärit tekst: „Issanda Jehoova Vaim on minu peal, sest Jehoova on mind võidnud; Ta on mind läkitanud viima rõõmusõnumit alandlikele, parandama neid, kel murtud süda, kuulutama vabastust vangidele ja avama pimedate silmi” (Js 61:1; vt ka Lk 4:18) oli Jeesusele Tema teenimistöö alguses selgeks sõnumiks Jumala plaani kohta oma pojad ja tütred päästa.

Siiski olid Jeesuse jutlused Galileas kõigest sissejuhatuseks. Inimesepoega oli alati ees oodanud õudust tekitav kohtumine Kolgata künkal.

Kui Ta pärast viimast õhtusöömaaega Ketsemani aias vahistati ja jüngrid Ta maha jätsid, kui Tema peale sülitati, Tema üle kohut peeti ja Teda alandati, vaarus Ta oma suure risti all Pealae aseme suunas. Tema võidukäigule järgnes reetmine, piinamine ja surm ristil.

Nagu öeldakse laulus „The Holy City” (Püha linn):

Meie eest andis Taevane Isa oma Poja. Meie eest andis vanem Vend oma elu.

Õpetaja oleks võinud viimasel hetkel ümber mõelda. Kuid Ta ei teinud seda. Ta laskus allapoole kõiki asju, et päästa kõik: inimkond, maa ja kogu elu, mis sellel kunagi olnud on.

Kristlikus maailmas pole minu jaoks millelgi suuremat tähtsust kui sõnadel, mille ingel lausus nutta tihkuvale Maarja Magdaleenale ja teisele Maarjale, kui nad olid teel hauale oma Issanda keha eest hoolitsema: „Miks te elavat otsite surnute juurest? Tema ei ole siin, vaid on üles tõusnud!” (Lk 24:5–6).

Sellega tehti teatavaks kõikide nende päästmine, kes on juba elanud ja surnud, kes elavad praegu ja ühel päeval surevad ning keda nii sünd kui surm alles ees ootavad.

Kuna Kristus sai hauast võitu, tõuseme kõik üles. See tähendab hinge lunastamist. Paulus on kirjutanud:

„On taevalikke ihusid ja maiseid ihusid; aga teistsugune on taevalike auhiilgus ja teistsugune maiste auhiilgus.

Isesugune on päikese hiilgus ja isesugune kuu hiilgus ja isesugune tähtede hiilgus; sest tähe ja tähe hiilgusel on oma vahe.

Nõnda on ka surnute ülestõusmine” (1Kr 15:40–42).

Meie püüdleme taevaliku ehk selestilise hiilguse poole. Me soovime elada Jumala juures. Me tahame kuuluda igavesse perekonda.

Ma tunnistan Temast, kes päästis meist igaühe lõputust surmast, tunnistan, et Ta on tõe õpetaja ja enamgi veel. Ta on täiusliku elu eeskuju ja enamgi veel. Ta on suurepärane ravitseja ja enamgi veel. Ta on sõna otseses mõttes maailma Päästja, Jumala Poeg, Rahuvürst, Iisraeli Püha, nimelt ülestõusnud Issand, kes kuulutas: „Mina olen esimene ja viimane; mina olen see, kes elab, mina olen see, kes surmati; mina olen teie eestkostja Isa ees” (ÕL 110:4).

„Mis rõõmu sellest lausest saan: „Mu Lunastaja elab, tean!””²

See on minu tunnistus.