Vend, ma olen pühendunud

Kaks venda seisid sinise järve kristallselge vee kohale eenduva väikese kalju tipus. See oli populaarne sukeldumiskoht. Vennad olid sageli rääkinud sealt vette hüppamisest – nad olid näinud teisi nii tegevat.

Kuigi mõlemad soovisid hüpata, ei tahtnud kumbki esimene olla. Kalju ei olnud eriti kõrge, kuid kahele väiksele poisile tundus ennast ettepoole kallutades kaugus veepiirist järjest pikenevat, seega kadus nende julgus kiiresti.

Lõpuks astus üks vendadest ühe jalaga kaljuservale ja oli valmis hüppama. Samal hetkel sosistas teine vend: „Äkki peaksime ootama järgmise suveni?“

Kuid esimesel vennal oli juba hoog sees. „Vend, ma olen pühendunud!“ hüüdis ta.

Ta sulpsatas vette ja ilmus kiirelt pinnale võiduhüüd huulil. Teine vend järgnes jalamaid. Hiljem naersid nad esimesena hüpanud venna viimaste sõnade üle enne vette sulpsatamist: „Vend, ma olen pühendunud!“

Pühendumine sarnaneb mõnevõrra vette sukeldumisega. Sa kas oled pühendunud või mitte. Sa kas liigud edasi või seisad liikumatult paigal. Vahepealset varianti pole! Meil kõigil tuleb ette otsustamishetki, mis mõjutavad kogu meie ülejäänud elu. Kiriku liikmetena peame endilt küsima: „Kas sukeldun või seisan vaid serva peal? Kas hüppan vette või katsun vaid varbaga, kui soe vesi on?“

Mõned patud tulenevad sellest, et me teeme valesid asju, teised sellest, et me ei tegutse. Vaid põgusalt evangeeliumile pühendudes võime tunda pettumust ja süüd ning olla õnnetud. See ei peaks nii olema, sest me oleme lepingurahvas. Me teeme Issandaga lepinguid ristimisel ja Issanda kotta minnes. Mehed teevad Issandaga lepingu, kui neid preesterlusse pühitsetakse. Miski pole tähtsam kui täita Issandaga tehtud lepingut. Pidagem meeles Raaheli ja Lea vastust Jaakobile Vanas Testamendis. See oli lihtne ja selge ning näitas nende pühendumust: „… tee kõik, mis Jumal sulle on ütelnud!“ (1Ms 31:16)

Need, kes on pühendunud vaid osaliselt, võivad loota vaid osale tunnistuse rahu ja rõõmu toovatest õnnistustest. Neile võivad taevaluugid olla vaid natuke avatud. Kas pole tobe mõelda, et ma pühendun praegu sellele 50 protsenti, kuid Kristuse teisel tulemisel pühendun 100 protsenti?

Pühendumusest Issandaga tehtud lepingutele tunneme meie pöördumise vilja. Pühendumine meie Päästjale ja Tema kirikule kasvatab meie iseloomu ja tugevdab meie vaimu nii, et kui kohtume Kristusega, kallistab Ta meid, ja ütleb: „See on hea, sa hea ja ustav sulane!“ (Mt 25:21)

Kavatsuste ja tegude vahel on vahe. Need, kes pelgalt kavatsevad pühenduda, võivad leida igal ajal vabandusi. Need, kes tõeliselt pühenduvad, kohtuvad oma probleemidega sirgeseljaliselt ja ütlevad endile: „Jah, see oleks hea põhjus asi edasi lükata, kuid ma olen teinud lepingu ja sellepärast ma teen, mida olen lubanud.“ Nad uurivad pühakirju ja otsivad tõsiselt Taevase Isa abi. Nad võtavad vastu Kiriku kutsed ja annavad endast parima. Nad käivad koosolekutel. Nad teevad kodu- või külastusõpetust.

Saksa vanasõna ütleb: „Lubadused on nagu täiskuu. Kui neid kohe ei täideta, kahanevad need iga päevaga.“ Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku liikmetena oleme andnud lubaduse kõndida Tema teed Tema jüngritena. Me oleme lubanud järgida meie Päästja eeskuju. Kujutage ette, kuidas maailma õnnistatakse ja kuidas see muutub paremaks, kui kõik Issanda kiriku liikmed elavad vastavalt oma tõelisele potentsiaalile, olles kõigest hingest pöördunud ja pühendunud Jumala kuningriigi ehitamisele.

Mingis mõttes seisab igaüks meist otsust langetades vee kohal kõrguval kaljul. Minu palve on, et meil jätkuks usku liikuda edasi, julgust olla üle oma hirmudest ja kahtlustest ning öelda iseendile: „Ma olen pühendunud!“