Võidujooks eluga

Kallid vennad ja õed! Soovin kõneleda teile täna hommikul igavestest tõdedest – neist, mis meie elu rikastavad ja meid turvaliselt koju saadavad.

Inimestel on kõikjal kiire. Reaktiivmootoriga lennukid kihutavad hinnalise inimlastiga üle laiade mandrite ja tohutute ookeanide, et saaks käia ärikoosolekutel, täita kohustusi, nautida puhkust või külastada sugulasi. Sõiduteedel – sealhulgas kiirteedel, läbisõiduteedel ja maanteedel – sõidab näiliselt lõputu vooluna hulgal erinevatel põhjustel miljoneid autosid, milles on veel enam miljoneid inimesi, kes oma igapäevatoimetusi ajama kiirustavad.

Kas leiame selles kiiretempolises elus mõne hetke, et mõtiskleda – just nimelt ajatute tõdede üle?

Igaveste tõdedega võrreldes on enamik igapäevaelu küsimusi ja muresid tegelikult üpris tühised. Mida me õhtuks sööme? Mis värvi elutuba värvida? Kas panna Joonas jalgpallitrenni? Need ja arvukad teised sarnased küsimused kaotavad oma tähtsuse, kui tekib hädaolukord, kui meile armsad inimesed saavad haiget või vigastada, kui keegi jääb äkitselt haigeks, kui eluküünal on kustumas ja pimedus ähvardab. Sellised asjad koondavad mõtted ja meil on kerge vahet teha, mis on tõepoolest tähtis ja mis lihtsalt tühine.

Ajasin hiljuti juttu naisega, kes on võidelnud rohkem kui kaks aastat eluohtliku haigusega. Ta märkis, et enne haigestumist täitis ta oma päevi selliste tegevustega nagu maja koristamine, kuni see oli täiuslikult puhas, ning sinna ilusa mööbli muretsemine. Ta käis kaks korda nädalas juuksuris ning kulutas iga kuu raha ja aega oma garderoobi täiendades. Lapselapsi kutsus ta külla vahel harva, kuna muretses alati, et pisikesed hooletud käed võivad tema arvates kallid asjad katki teha või muul viisil ära rikkuda.

Ja siis kuulis ta šokeerivat uudist, et tema surelik elu on ohus ning et ta aeg siin võib olla vägagi piiratud. Ta ütles, et tolsamal hetkel, kui ta arsti käest diagnoosi kuulis, teadis ta otsekohe, et veedab kogu järelejäänud aja pere ja sõpradega ning evangeeliumile keskendudes, sest see kõik on tema jaoks kõige kallim.

Selline selgusehetk tabab mingil hetkel meid kõiki, olgugi et mitte alati nii dramaatilise olukorra tõttu. Me näeme selgelt, mis meie elus tegelikult oluline on ja kuidas peaksime elama.

Päästja ütles:

„Ärge koguge endile aardeid maa peale, kus koi ja rooste neid rikuvad ja kuhu vargad sisse murravad ja varastavad!

Vaid koguge endile varandust taevasse, kus koi ega rooste ei riku ja kus vargad sisse ei murra ega varasta.

Sest kus su varandus on, seal on ka su süda.”¹

Sügavalt järele mõeldes või tõsise vajaduse tekkides pöördub inimhing taeva poole, püüdes saada vastust elus kõige tähtsamatele küsimustele: Kust me tuleme? Miks me siin oleme? Kuhu me läheme pärast seda elu?

Vastuseid nendele küsimustele ei leia õpikute kaante vahelt või internetist otsides. Need küsimused ulatuvad kaugemale surelikkusest. Need hõlmavad igavikku.

Kust me tuleme? Kui mitte kuuldavale toonud, siis vähemasti mõelnud on sellele küsimusele iga inimolend.

Apostel Paulus ütles ateenlastele Areopaagil, et me „oleme Jumala sugu”.² Kuna teame, et meie füüsiline keha on meie surelike vanemate sugu, tuleb meil Pauluse avalduse sisu põhjalikult uurida. Issand on kuulutanud, et „vaim ja keha moodustavad inimese hinge”.³ Seega on vaim Jumala sugu. Tema, kes kirjutas heebrealastele, viitab Jumalale kui „vaimude Isale”.⁴ Kõikide inimeste vaimud on sõna otseses mõttes Talle „sündinud pojad ja tütred”.⁵

Märkame, et inspireeritud luuletajad on kirjutanud meile sel teemal mõtisklemiseks liigutavaid sõnumeid ja pannud kirja ülevaid mõtteid. Järgmine tõde pärineb William Wordsworthi sulest:

Lapsevanemad mõtlevad oma kohustusele õpetada, inspireerida, juhatada, suunata ja eeskujuks olla. Ja kui lapsevanemad selle üle mõtisklevad, küsivad lapsed – ja eriti noored – sügava küsimuse: miks me siin oleme? Tavaliselt küsitakse seda vaikselt oma hinges ja sõnadega: miks ma siin olen?

Kui tänulikud me peaksime olema, et tark Looja valmistas maa ja jättis meid siia pannes varasema elu unustuseloori taha, et võiksime võtta osa prooviajast, võimalusest end tõestada, et olla kõige selle väärilised, mida Jumal meie jaoks valmistanud on.

See on selge, et üks peamisi põhjusi, miks me maa peal oleme, on saada endale lihast ja luust keha. Lisaks sellele on meile antud valikuvabaduse and. Meil on eriline võimalus tuhandel kombel ise valida. Siin õpime karmi kogemustekupja käe all. Eristame head halvast. Teeme vahet mõrul ja magusal. Avastame, et meie tegudel on tagajärjed.

Kuuletudes Jumala käskudele, võime pääseda „majja”, millest rääkis Jeesus, kui kuulutas: „Minu Isa majas on palju eluasemeid. … Ma lähen teile aset valmistama, … et teiegi oleksite, kus mina olen.”⁷

Kuigi tuleme surelikkusesse „meie järel hiilguspilverodu”, läheb elu üha edasi. Lapsepõlvele järgneb nooruspõlv ja hoomamatult jõuab kätte täisiga. Elurajal edasi minnes õpime omast kogemusest taevast abi paluma.

Meie Isa Jumal ja meie Issand Jeesus Kristus on tähistanud tee täiuslikkuseni. Nad kutsuvad meid järgima igavesi tõdesid ja saama täiuslikuks, nii nagu Nemad on täiuslikud.⁸

Apostel Paulus kõrvutas elu võidujooksuga. Ta õhutas heebrealasi: „Pangem maha … meid nii hõlpsasti takerdav patt ning jookskem kannatlikkusega meile määratud võidujooksmist.”⁹

Kogu oma innukuse juures ärgem jätkem kahe silma vahele Koguja tarka nõu: „Jooks ei olene kärmeist ega sõda sangareist!”¹⁰ Tegelikult kuulub auhind sellele, kes peab vastu lõpuni.

Mõtiskledes eluga võidujooksmisele, meenub mulle üks teine lapsepõlve päevil aset leidnud võiduajamine. Võtsime sõpradega taskunoad ja valmistasime pehmest pajupuust väikseid mängulaevu. Pärast kolmnurkse puuvillasest kangast purje paigaleasetamist lasi igaüks meist oma tahumata aluse võiduajamiseks Utahʼ osariigis asuva üpris keeriselise vooluga Provo jõe vetesse. Jooksime mööda jõekallast ja jälgisime, kuidas pisikesed laevad kiirevoolulises vees vahel raevukalt hüplesid ja seilasid taas häirimatult, kui vesi sügavamaks muutus.

Ühe konkreetse võiduajamise käigus märkasime, et üks laev läks kõikide teiste ees kindlaks määratud finišijoone suunas juhtima. Äkitselt kandis vool selle liiga suure keerise lähedale, laev vajus külili ja seejärel kummuli. See muudkui tiirles keerises ega suutnud jõevooluga kaasa minna. Lõpuks peatus see rahutult prügi ja pahna keskel roheliste vetikate haardes.

Lapsepõlve mängulaevadel polnud tasakaalustavat kiilu, suunavat tüüri ega jõuallikat. Neil ei jäänud muud üle kui sõita vähima vastupanu teed mööda allavoolu.

Vastupidiselt mängulaevadele võime meie end oma rännakul juhtida lasta jumalikel omadustel. Me ei tule surelikkusesse selleks, et eluvoolus edasi ulpida, vaid meile on antud vägi mõelda, arutleda ja midagi saavutada.

Meie Taevane Isa ei lasknud meid igavesele reisile, varustamata meid vahenditega, mille abil Temalt juhatust saada, selleks et turvaliselt tagasi jõuda. Ma räägin palvest. Räägin ka selle vaikse tasase hääle sosistustest ega jäta kahe silma vahele pühakirju, kus on kirjas Issanda sõnad ja prohvetite sõnad, mis on antud selleks, et aidata meil edukalt üle finišijoone jõuda.

Mingil sureliku missiooni perioodil ilmnevad vankuvad sammud, naeratuse raugemine, haigusevalu ehk teisisõnu suve lõpp, sügise pealetung, talvekülm ja kogemus, mida nimetame surmaks.

Iga mõtlev inimene on esitanud endale muistse Iiobi sõnastuses kõige paremini kõlanud küsimuse: „Kui mees sureb, kas ta ärkab jälle ellu?”¹¹ Kuidas me ka ei püüaks seda küsimust peast välja heita, tuleb see üha tagasi. Surm saab osaks kogu inimkonnale. See saab osaks eakatele, kelle jalad kõndides vanguvad. Selle kutset kuulevad need, kes on jõudnud vaevalt elurännaku keskele. Mõnikord vaigistab see väikeste laste naeru.

Aga elu pärast surma? Kas kõik lõppeb surmaga? Robert Blatchford ründas oma raamatus God and My Neighbor innukalt selliseid üldsuse poolt omaks võetud kristlikke tõekspidamisi, nagu Jumal, Kristus, palve ja eriti surematus. Ta väitis julgelt, et meie elu lõppeb surmaga, ja et keegi ei suuda tõestada vastupidist. Siis aga leidis aset midagi üllatavat. Tema kahtlustemüür purunes äkitselt pihuks ja põrmuks. Ta oli kaitsetu. Ta hakkas aeglaselt tunnetama tagasiteed usu juurde, mida oli naeruvääristanud ja mille oli hüljanud. Mis oli põhjustanud nii põhjaliku muutuse tema vaadetes? Ta naine suri. Mees läks murtud südamega ruumi, kus asusid naise surelikud jäänused. Ta silmitses naise nägu, mida ta nii väga armastas. Väljudes ütles ta sõbrale: „Oleks nagu tema ja ei ole ka. Kõik on muutunud. Miski, mis varem olemas oli, on nüüd ära võetud. Ta pole seesama. Mis peale hinge veel lahkuda võiks?”

Ta kirjutas hiljem: „Surm pole selline, nagu mõned inimesed ette kujutavad. See on nagu teise tuppa minek. Sealt leiame … need kallid naised, mehed ja armsad lapsed, keda oleme armastanud ja kaotanud.”¹²

Mu vennad ja õed! Meie teame, et kõik ei lõppe surmaga. Elavad prohvetid on seda tõde läbi aja õpetanud. Vastuse leiab ka meie pühakirjadest. Konkreetset vastust ja järgmisi lohutussõnu loeme Mormoni Raamatust:

„Nüüd, mis puutub hinge seisundisse surma ja ülestõusmise vahel – Vaata, ingel on mulle teatavaks teinud, et kõikide inimeste vaimud, niipea kui nad on lahkunud sellest surelikust kehast, jah, kõikide inimeste vaimud, on nad siis head või halvad, võetakse koju selle Jumala juurde, kes andis neile elu.

Ja siis sünnib, et nende vaimud, kes on õigemeelsed, võetakse vastu õnne seisundisse, mida kutsutakse paradiisiks, puhkeseisundiks, rahuseisundiks, kus nad puhkavad kõigist oma vaevadest ja kõigist muretsemistest ja kurvastamistest.”¹³

Kui Päästja oli risti löödud ja Tema keha oli kolm päeva hauas lebanud, läks vaim tagasi. Kivi oli eemale veeretatud ja ülestõusnud Lunastaja tuli välja riietatuna surematusse lihast ja luust kehasse.

Vastus Iiobi küsimusele „Kui mees sureb, kas ta ärkab jälle ellu?” saadi, kui Maarja koos teistega hauale läks ja nägi seal kahte meest säravates riietes, kes ütlesid neile: „Miks te elavat otsite surnute juurest? Tema ei ole siin, vaid on üles tõusnud!”¹⁴

Kuna Kristus sai hauast võitu, tõuseme kõik üles. See tähendab hinge lunastamist. Paulus kirjutas: „On taevalikke ihusid ja maisi ihusid; aga teissugune on taevalike auhiilgus ja teissugune maiste auhiilgus.”¹⁵

Meie püüdleme taevaliku ehk selestilise hiilguse poole. Me soovime elada Jumala juures. Me tahame kuuluda igavesse perekonda. Sellised õnnistused tuleb välja teenida eluaegse ponnistamise, otsimise, meeleparanduse ja seejärel eesmärgini jõudmisega.

Kust me tuleme? Miks me siin oleme? Kuhu me läheme pärast seda elu? Need üleüldised küsimused ei pea enam vastuseta jääma. Ma tunnistan hinge põhjast ja kõige alandlikkusega, et see, millest olen kõnelenud, on tõsi.

Meie Taevane Isa on rõõmus nende üle, kes Tema käske peavad. Samas tunneb Ta muret kadunud lapse, pikaldase teismelise, tõrksa nooruki ja hoolimatu lapsevanema pärast. Issand ütleb neile ja tegelikult kõigile hellalt: „Tulge tagasi. Tulge üles. Tulge sisse. Tulge koju. Tulge minu juurde.”

Nädala pärast tähistame me Ülestõusmispühi. Meie mõtted pöörduvad Päästja elule, Tema surmale ja Ta ülestõusmisele. Ma tunnistan teile Tema erilise tunnistajana, et Ta elab ja ootab meid võidukatena tagasi. Ma palvetan alandlikult meie võiduka naasmise eest Jeesuse Kristuse, meie Päästja ja meie Lunastaja pühal nimel. Aamen.