Jumal kutsub, rahvas toetab

Kirikus kutsutakse meid sageli toetama inimesi kutsetes teenimisel. Aastate eest näitas mulle üks 18-aastane üliõpilane ilmekalt, mida tähendab Jumala teenijate toetamine. Tema alandlik eeskuju on mulle õnnistuseks tänaseni.

See noormees oli just alustanud oma esimest ülikooliaastat. Ta oli saanud ristitud aasta enne seda, kui ta lahkus kodust, et alustada õpinguid ühes suures ülikoolis. Mina teenisin seal tema piiskopina.

Kui kooliaasta algas, oli mul temaga kabinetis lühike jutuajamine. Ma ei mäleta sellest esimesest jutuajamisest palju, ainult seda, et ta rääkis oma väljakutsetest uues kohas, kuid meie teist jutuajamist ei unusta ma kunagi.

Ta palus minuga kohtumist mu kabinetis. Olin üllatunud, kui ta küsis: „Kas võiksime teha koos palve ja kas mina võiksin selle öelda?” Ma pidin ütlema, et olin juba palvetanud nagu ilmselt temagi, kuid nõustusin.

Ta alustas palvet tunnistusega teadmisest, et piiskop on Jumalast kutsutud. Ta palus, et Jumal ütleks mulle, mida ta peaks tegema ühes suurte vaimsete tagajärgedega küsimuses. See noor mees väljendas Jumala ees oma veendumust, et piiskop juba teadis tema vajadusi ja ta saab nendes asjus vajalikku nõu.

Kui ta rääkis, tulid minu silme ette konkreetsed ohud, millega ta võib silmitsi seista. Nõuanne talle oli lihtne, kuid antud suures selguses – palveta alati, pea kinni käskudest ja ära karda.

See noormees, olnud aasta Kiriku liige, õpetas eeskujuga, mida Jumal saab teha juhiga, keda toetavad usus ja palvetes need, keda ta on kutsutud juhtima. See noormees näitas mulle üldise heakskiidu seaduse väge Kirikus (vt ÕL 26:2). Kuigi Issand kutsub oma teenijaid ilmutuse kaudu, võivad nad tegutseda alles pärast seda, kui neid toetavad need, keda nad on kutsutud teenima.

Oma toetava häälega anname pühaliku lubaduse. Me lubame palvetada Issanda teenijate eest, et Ta juhiks ja tugevdaks neid (vt ÕL 93:51). Me tõotame, et otsime ja tahame tunda Jumalalt saadud inspiratsiooni nende nõuannetes ja kõiges, kui nad oma kutses tegutsevad (vt ÕL 1:38).

Seda lubadust peame oma südames sageli uuesti üle kordama. Teie pühapäevakooli õpetaja püüab õpetada Vaimuga, kuid nõndasamuti nagu teie, võib ta klassi ees vigu teha. Teie aga saate otsustada kuulata ja jälgida neid hetki, mil te tunnete Jumala inspiratsiooni. Õige pea märkate vähem vigu ja rohkem tunnistust sellest, et Jumal seda õpetajat toetab.

Kui me tõstame käe kellegi toetuseks, siis pühendume töötama selle nimel, milleks Issand selle inimese on kutsunud. Kui meie lapsed olid väikesed, kutsuti mu naine õpetama meie koguduse väikeseid lapsi. Ma mitte üksnes ei tõstnud kätt tema toetuseks, vaid palvetasin tema eest ja palusin luba teda aidata. Õppisin hindama naiste tegevust ja Issanda armastust laste vastu ning see õnnistab mu perekonda ja elu tänaseni.

Ma rääkisin hiljuti selle noormehega, kes toetas oma piiskoppi aastate eest. Ma kuulsin, et Issand ja inimesed olid toetanud teda tema kutsetes, kui ta teenis misjonärina, vaiajuhatajana ja isana. Ta ütles meie vestluse lõpus: „Ma palvetan endiselt Teie eest iga päev.”

Me võime otsustada palvetada iga päev kellegi eest, kelle Jumal on kutsunud meid teenima. Me võime tänada kedagi, kes on õnnistanud meid oma teenimisega. Kui keegi, keda oleme kutses toetanud, otsib vabatahtlikke, võime ennast appi pakkuda.¹

Neid, kes toetavad Jumala teenijaid Tema kuningriigis, hoiab Tema võrreldamatu vägi. Seda õnnistust vajame me kõik.