Alati poolel teel, alati teekonna keskpaigas

Kui ma kõnelen meie noorte misjonäridega, ütlen ma neile sageli, et nad on oma misjonitööga poole peal. On nad saabunud eelmisel päeval või lahkumas järgmisel, tuletan ma neile meelde, et nad mõtleksid sellele, et on oma tööga alati poole peal.

Uued misjonärid võivad tunda, et neil napib tulemusrikkaks tegevuseks kogemusi ning nad lükkavad oma söakad ja julged sõnad või teod edasi. Kogenud misjonärid, kes on oma misjonit lõpetamas, tunnevad ehk kurbust misjoni lõpulejõudmise pärast, on tegutsemisel pikaldasemad, sest mõtlevad juba sellele, mida hakkavad tegema pärast misjonit.

Olgu tingimused millised tahes ja teenigu nad kus tahes, tõde on see, et Issanda misjonärid külvavad päev päeva järel lugematul hulgal heade sõnumite seemneid. Kui Issanda ustavad teenrid peavad pidevalt meeles, et nad on oma misjoniga poole peal, annab see neile juurde julgust ja jõudu. See ei käi üksnes põhimisjonäride, vaid meie kõigi kohta.

Selline vaatenurga muutus on midagi enamat kui meelepete. Olla alati poolel teel, selles peitub ülev tõde. Kui vaatame oma asukohta kaardil, on meil kiusatus öelda, et see siin ongi algus. Kui aga vaadata lähemalt, siis kus me parasjagu ka ei viibiks, oleme me mingi suurema ala keskpaigas.

See kehtib nii ruumi kui ka aja kohta. Me võime tunda, et oleme oma elu alguses või lõpus, aga kui vaatame igaviku vaatevinklist – kui mõistame, et meie vaim on eksisteerinud ajaliselt kauem, kui me mõõta suudame ning tänu Jeesuse Kristuse ohverdusele ja lepitusele elab meie hing igavesti – suudame me mõista, et oleme tõepoolest poolel teel.

Hiljaaegu tabasin end mõtlemas, et pean üle vaatama oma vanemate hauakivi. Aeg oli teinud hauaplatsil oma töö ja ma tundsin, et oma laitmatult elatud elu eest väärivad mu vanemad uut hauakivi. Kui vaatasin kivisse raiutud sünni- ja surmakuupäevi ning tillukest sidekriipsu nende vahel, tõi see tähtsusetu kriipsuke, mis näitas ära mu vanemate eluea pikkuse, ootamatult mu meelde ja südamesse rohkelt mälestusi. Iga viimane kui üks neist kallitest mälestustest peegeldab üht hetke minu vanemate ja minu enda elutee keskpaigas.

Sõltumata vanusest ja asukohast, mis ka ette ei tuleks, oleme me alati poolel teel – teekonna keskpaigas. Enamgi veel – poolel teel oleme me igavesti.

Jah, kogu meie elu jooksul saab olema algus- ja lõpppunkte, kuid need on vaid teetähised meie igavese elu keskpaigas. Olgu me alguses või lõpus, noored või vanad, Issand saab meid kasutada oma eesmärkide elluviimisel, kui jätame kõrvale kõik teenimist piiravad mõtted ja laseme kujundada Temal oma elu.

Laulusalm ütleb: „See on päev, mille Jehoova on teinud: ilutsegem ja rõõmustugem temast!” (Ps 118:24) Amulek tuletab meile meelde, et „see elu on inimestele ettevalmistusaeg Jumalaga kohtumiseks; jah, vaata, selle elu päev on inimestele päev oma töö tegemiseks.” (Al 34:32; rõhutus lisatud) „Igavik koosneb praegustest hetkedest,” märgib luuletaja.¹

Olla ikka ja alati teekonna keskpaigas – see tähendab, et mäng ei saa iial läbi, lootus ei kao iial ning lüüasaamine pole kunagi lõplik. Hoolimata kohast ja olukorrast, milles viibime, laiub meie ees igavik, täis algusi ja lõppe.

Me oleme alati poolel teel, teekonna keskpaigas.