Kui ma ühel päeval seminaritunniks valmistusin, käis mul peast läbi ilus ja selge mõttevälgatus. Kui järgmise päeva õppetundi kordasin, nägin silme ees ühe koolikaaslase nägu ja tundsin tugevalt, et peaksin jagama temaga oma tunnistust.

Olgugi et mõttevälgatus oli olnud erakordselt selge, lõin ma kartma. Kartsin, et mu sõber ei taha mind kuulata, sest mulle tundus, et ta pole tüdruk, kes oleks huvitatud Kirikuga liitumisest.

 Mulle meenus õde Mary N. Cooki kõne Noorte Naiste üldjuhatusest. Õde Cook kutsus meid üles kõvasti tööd tegema ja vaprad olema.1 Tahtsin ka ise selline olla ja kirjutasin sellele tüdrukule kirja, kus tunnistasin Kiriku õigsusest ja oma armastusest Mormoni Raamatu vastu. Järgmisel päeval pistsin Mormoni Raamatu koos oma kirjaga talle kotti.

 Minu üllatuseks oli mu sõber evangeeliumile väga avatud. Sellest päevast peale hakkas ta mulle jutustama, mida oli Mormoni Raamatut uurides õppinud. Mõne nädala pärast tutvustasin teda misjonäridele. Ta sai peaaegu kohe Pühalt Vaimult kinnituse, et õpitu on õige. Nutsime misjonäridega, kui ta meile oma tunnetest rääkis. Mu sõber sai peagi ristitud ja temas toimunud muutused hämmastasid ka tema vanemaid.

 Olen nii õnnelik, et suutsin oma ebakindlusest jagu saada ja aidata evangeeliumi tema ellu tuua.

Näita viited

Viited

  1. 1.

    Mary N. Cook. Ära iial anna alla! – www.jeesusekristusekirik.ee; 180. kevadine üldkonverents.