Ebalevale misjonärile

Üks mu lemmiktsitaate, mida omistatakse sageli Pühale Franciscusele Assisist, kõlab: „Jutlustage evangeeliumi igal ajal ja kui vaja, võtke appi sõnad.”¹ Seda võib mõista nõnda, et vägevaimad jutlused on sageli sõnatud.

Kui oleme ausameelsed ja elame vankumatult oma käitumisnormide järgi, pannakse meid tähele. Kui meist kiirgub rõõmu ja õnne, märgatakse meid veelgi enam.

Kõik tahavad olla õnnelikud. Kui meist, Kiriku liikmetest, kiirgub evangeeliumi valgust, näevad inimesed, et oleme õnnelikud, tunnetavad, et Jumala armastus on meiega ja täidab meid pilgeni. Nad tahavad teada, miks see nii on. Nad tahavad teada, milles seisneb meie saladus.

See paneb nad esitama meile selliseid küsimusi nagu: „Millest see tuleb, et sa nii õnnelik oled?” või „Kuidas sa suudad alati kõigesse nii positiivselt suhtuda?” Vastamine neile küsimustele annab meile parima võimaluse alustada juttu Jeesuse Kristuse taastatud evangeeliumist.

Usust rääkimine – eriti sõprade ja armsate inimeste ringis – võib tunduda raske ja ebamugavana. See ei pea nii olema. Vaimsetest kogemustest rääkimine või argivestluse käigus Kiriku üritustest ja sündmustest kõnelemine ei pruugi olla sugugi raske ega ebamugav, kui olla söakas ja kasutada tervet mõistust.

Minu naine Harriet on selles osas suurepärane eeskuju. Kui elasime Saksamaal, leidis ta viisi, kuidas sõprade ja tuttavatega juttu puhudes peatuda ka Kirikuga seotud teemadel. Kui keegi temalt nädalalõpu kohta küsis, ütles ta: „Saime pühapäeval Kirikus muljetavaldava kogemuse osaliseks. Üks 16-aastane noor mees pidas 200-liikmelisele kogudusele ilusa kõne puhtast eluviisist.” Või: „Kuulsin 90-aastasest prouast, kes on kudunud üle 500 teki ja andnud need Kiriku humanitaarabi programmi tarbeks, et jagada need välja abivajajatele, kus maailma nurgas nad ka ei viibiks.”

Selle informatsiooni peale tahtsid inimesed sageli veelgi rohkem teada saada. Nad esitasid küsimusi. See andis võimaluse viia jutt evangeeliumile sundimatult, enesekindlalt ja pealetükkimatult.

Tänu Internetile ja sotsiaalmeediale on neist asjadest kõnelemine muutunud kergemaks kui kunagi varem. Meil peab jätkuma vaid julgust.

Paraku on väga kerge vastumeelsust tekitada. See johtub sellest, et kipume vaidlema, naeruvääristama, hukka mõistma. Kui me kaasvestleja peale vihastame, oleme tema vastu ebaviisakas või teeme talle haiget, tahab ta kõike muud kui meie kohta rohkem teada saada. Me ei tea, kui palju inimesi on Kirikust lahkunud või pole sellega kunagi liitunud, sest keegi on neid oma sõnadega haavanud või solvanud.

Tänapäeva maailmas napib peenetundelisust. Interneti anonüümsus annab võimaluse varasemast kergemini öelda midagi mürgist või räpast. Kas meie, leebe Kristuse lootusrikkad jüngrid, ei peaks järgima kõrgemat, hoolivamat käitumisnormi? Pühakirjades õpetatakse: „Teie kõne olgu alati armu sees, soolaga soolatud, et te teaksite, kuidas teil tuleb igaühele kosta.” (Kl 4:6)

Mulle meeldib mõte, et meie sõnad on selged nagu päikseline taevas ja armu täis. Kujutage ette, millised oleksid meie pered, kogudused, millised oleksid rahvad ja koguni maailm, kui suudaksime selle lihtsa põhimõtte omaks võtta?

Vahel võtame endale liiga suure au või süüdistame end liigselt, kui asi puudutab teiste nõustumist või mittenõustumist evangeeliumiga. Tähtis on pidada meeles, et Issand ei oota, et me kedagi usule pööraksime.

Usule pöördutakse mitte meie sõnade, vaid Püha Vaimu taevase toe kaudu. Vahel läheb vaja vaid ühte lihtsat lauset meie tunnistuse või kogetu kohta, et süda hakkaks leebuma või uks avanema, mis võimaldab ka teistel Vaimu õhutuste kaudu osa saada ülevatest tõdedest.

President Brigham Young (1801–1877) ütles, et teadis, et evangeelium on õige, kui nägi „meest, kellel puudus igasugune kõneosavus ja anne rahva ees kõneleda, kes ei osanud muud, kui öelda: „Tean Püha Vaimu väel, et Mormoni Raamat on õige, et Joseph Smith on Issanda prohvet.”” President Young sõnas, et seda alandlikku tunnistust kuuldes „valgustas sellest inimesest õhkuv Püha Vaim minu arusaamist, ning valgus, hiilgus ja surematus olid minu ees”.²

Vennad ja õed! Olgu teil usku! Issand saab teie sõnu võimendada ja muuta need vägevaks. Jumal ei palu teil usule pöörata, vaid suu avada. Usule pööramine pole teie ülesanne — see kuulub inimesele, kes kuuleb, ja Pühale Vaimule.

Mu kallid sõbrad! Meil on täna rohkem võimalusi, kui kunagi varem, oma suu avada ja jagada teistega Jeesuse Kristuse evangeeliumi rõõmusõnumeid. Selles suures töös saab osaleda igaüks — ka ebalev misjonär. Igaüks meist võib leida viisi, kuidas kasutada omaenda andeid ja huvisid, et toetada seda suurt tööd ning täita maailm valguse ja tõega. Selle töö juures leiame rõõmu, mis saab osaks neile, kes on ustavad ja piisavalt vaprad „seisma kui Jumala tunnistajad igal ajal” (Mo 18:9).