Elu ja surm

Lugu Skandinaaviast pärit viimse aja pühast isast, kelle nimi pole teada, kelle väike poeg suri reisil New Yorgist Utah´sse 1866. aastal.

„Sõbra abiga kaevati väike haud, kuhu asetati surnukeha. Laps oli surnud nakkushaigusesse. Polnud leinajaid, polnud matusetalitust, puudusid lilled, vaimulikud laulud ja matusekõne. Kuid enne lahkumist ütles leinav isa oma emakeeles, taani keeles, hauapühitsuspalve, mis kõlas nii: ..

„Taevane Isa, Sina andsid mulle selle väikese aarde – selle armsa poisikese − ja nüüd oled Sa ta ära kutsunud. Kas Sa hoiaksid teda, et tema säilmed võiksid lebada siin segamatult kuni ülestõusmise koidikuni? Sündigu Sinu tahtmine. Aamen.”

Maast tõustes ütles ta hüvastijätuks:

„Jumalaga, mu armas väike Hans – mu kallis pojake.” Seejärel pöördus ta langetatud päi ja valutava südamega, kuid kindlal sammul laagrisse tagasi.”¹

President Joseph Smith (1805–1844) on öelnud:

„Kui lohutav on teada leinajatel, kes on pidanud jätma selles elus hüvasti oma mehe, naise, isa, ema, lapse või armsa sugulasega, et kuigi nende maine tabernaakel on maha maetud ja hävib, ärkavad nad taas ellu igavesti leegitsevas surematus hiilguses, mitte selleks, et taas kurvastada, kannatada või surra, vaid selleks, et olla Jumala pärijad koos Jeesuse Kristusega.”²

Joseph Watson Young (1828–1873), Brigham Youngi vennapoeg, kes rändas 1853. aastal Inglismaalt Ameerika Ühendriikidesse, on öelnud:

„Kurb oli loovutada kaasinimene vaiksel hilisel öötunnil merele, tunnistajaks vaid mõned üksikud inimesed .. Laeval ei olnud tema sugulasi ja keegi peale kaasteenijate ei leinanud teda taga. Need on kõige helgemad inimkonna lootused, mis võidakse purustada ainsa hetkega. See noor mees oli jätnud maha kõik, et minna Siionisse. Tema süda pulbitses tulevikulootustest. Ta ei mõelnud hetkekski, et ta peab loovutama oma maise keha merevoogudele. Siiski ei surnud ta lootuseta. Ta oli Jumalaga rahujalal. Tal oli kindel teadmine hiilgavast õigete ülestõusmise hommikust.”³

President Brigham Young (1801–1877) on öelnud:

„Milline tume org ja vari on see, mida me kutsume surmaks! Kui kummaline on lahkuda praegusest olemise seisundist meie sureliku keha mõttes tühjuse seisundisse. Surmaorg on pimedamast pimedam! Kui salapärane on see tee, ja me peame käima seda üksi. Ma tahaksin öelda teile, mu sõbrad ja vennad, kui me suudaksime näha asju, nii nagu need on, ja kui me neid näeksime ja mõistaksime, siis see tume vari ja org oleksid nii tähtsusetud, et me peaksime ümber pöörduma ja vaatama selle peale ning pärast selle ületamist mõtlema, miks on see kogu meie olemasolu suurim eelis, sest ma olen liikunud kurbuse, leina, häda, ebaõnne, valu, ahastuse ja pettumuse seisundist sellisesse seisundisse, kus ma võin tunda täiel määral rõõmu elust, niivõrd kui see on võimalik ilma kehata.”⁴

Dan Jones (1811–1862), pöördunu Walesist, kes purjetas 1849. aastal koos proua Williamsi ja teiste Kiriku liikmetega Ameerika Ühendriikidesse, on öelnud:

„Walesist Tregaroni lähedalt Ynysybontist pärit proua Williamsi olukord halveneb kiiresti ja paistab, et ta ei ela enam kaua .. Ta ütles, et suurimaks auks, mis talle eales oli osaks saanud, oli saada Jumala Poja tõelise kiriku liikmeks. Ta ei tundnud rinnus hirmu teise elu ees ja tema usk andis talle nüüd jõudu rohkem kui eales varem .. Ta andis oma poegadele pühalikku nõu jätkata ustavalt kuni surmani, et neile saaks koos temaga osaks parem ülestõusmine .. Tema mõistus oli kogu aeg selge. Veerand viis hommikul lahkus tema vaim rahus, jättes tema huulile naeratuse.”⁵

President John Taylor (1808–1887) on öelnud:

„Kui lohutav on teada neil, kes on leinas kalli sõbra kaotuse pärast, et me saame nendega taas suhelda. Kui julgustav on kõigil, kes elavad ilmutatud tõe põhimõtteid järgides, eriti vast neile, kes on elus hästi hakkama saanud, kes on palju kannatanud ja lõpuni vastu pidanud, teada, et ei lähe enam kaua, kuni me tõuseme hauast ja saame taas elavaks ja surematu hinge, et nautida taaskohtumist oma vanade ja heade sõpradega, kui me ei pea enam kannatama surma, et lõpetada töö, mille Isa on meile teha andnud.”⁶

Andrew Jenson (1850–1941), Taani immigrant, kes rändas vankriga 1866. aastal Ameerika Ühendriikides Nebraskast Andrew H. Scotti rühmaga Utah’sse, on öelnud:

„Me kõik nutsime või tahtsime nutta, olles tunnistajaks, kuidas [meie kaasteeliste] põrmud asetati kõnnumaal emakese maa rüppe, sest mõte sellest, et sel viisil oma lähedased matnud sõbrad ja sugulased pidid kohe edasi tõttama, lootmata oma surnute puhkepaiku veel kunagi külastada, oli tõepoolest kurb ja seda oli raske taluda .. Kuid nende hauad leitakse üles, kui Gaabriel puhub esimese ülestõusmise hommikul pasunat. Need kadunukesed olid teel Siioni poole, kui nende kehad maha maeti. Issand kutsus nad koju enne sihtpunkti jõudmist. Neile ei olnud antud näha maises elus Siionit, kuid neile saab tulevikus osaks hiilgus ja rõõm. Nad surid, püüdes kuuletuda Jumalale ja pidades Tema käske. Õnnistatud on need, kes surevad [Issandas].”⁷

President Wilford Woodruff (1807–1898) on öelnud:

„Kristuse evangeeliumita on surmast põhjustatud lahusolek üheks kõige kurvemaks asjaks, millele mõelda, kuid niipea kui me võtame vastu evangeeliumi ja õpime ülestõusmise põhimõttest, kaob suurel määrel ära surmast põhjustatud kurbus, lein ja kannatus .. Kui valgustatud meelega inimesele räägitakse surnute ülestõusmisest, saab tema vaim aluse, millele toetuda. Selline on tänapäeval viimse aja pühade seisukoht. Selles asjas ei ole me pimeduses, me teame seda. Jumal on seda meile ilmutanud ja me mõistame surnute ülestõusmise põhimõtet ja et evangeelium toob endaga elu ja surematuse.”⁸

William Driver (1837–1920), teerajaja, kes rändas 1866. aastal Inglismaalt Ameerika Ühendriikidesse New Yorki, on öelnud:

„Willie, mu kallis laps, oli olnud kogu öö väga haige. Hommikul kell pool kaheksa vabanes ta oma kannatustest. Jumal õnnistagu tema armast hinge. Kuidas ta küll kannatas! Ta suri, kuna härra Poulteri käru läks Inglismaal Surreys Wandsworthi rajoonis St. Ann’s Hilli tänaval katki. Oh, ma olen nii kurb selle suure kannatuse pärast. Issand, aita mul oma väe abil leppida Sinu tahtega ja innusta mind teenima Sind veelgi vapramalt ja ustavamalt, et ma elaksin nii, et valmistuda temaga kohtumiseks õnnelikumas ja paremas ilmas koos tema kalli õe Elizabeth Maryanniga, ja luba mul olla õiglaste ülestõusmise juures, et nendega kohtuda.”⁹

President Lorenzo Snow (1814–1901) on öelnud:

„Järgmises elus on meie kehad ülendatud ning vabad haigustest ja surmast. Miski ei ole nii kaunis kui ülestõusnud ja ülendatud inimene. Ei ole midagi armsamat kui olla selles seisundis koos oma naise, laste ja sõpradega.”¹⁰