Templi lummuses

Enne Teise Seitsmekümnete Kvoorumi liikmeks kutsumist teenisin oma naisega mõned aastad Brasiilias Campinase ja São Paulo templites. Mõlemas templis teenides olin sageli hämmastunud, et templist mööduvad inimesed olid sellest nii lummatud, et peatusid, astusid sisse ja esitasid templi kohta küsimusi.

Andsime sisenejatele teada, et ilma õige ettevalmistuseta ei saa nad templi teistesse ruumidesse minna. Seejärel rääkisime templi eesmärgist, mõnest evangeeliumi peamisest õpetusest ja kutsusime neid kohtuma misjonäridega. Paljude heade inimeste jaoks on tempel tohutuks misjonitöö vahendiks, sest tekitab südantliigutavaid tundeid.

Mina ja mu naine Elizabeth oleme kogenud selliste tunnete väge. Ligi 40 aastat tagasi hakkas üks hea sõber, kolleeg ja Kiriku liige meiega ühe vestluse ajal rääkima evangeeliumist. Ta saatis meile mitmel korral misjonärid külla. Meile meeldisid misjonärid ja me nõustusime vestlustega, kuid polnud tegelikult huvitatud sellest, mida nad õpetasid.

Kõik muutus 1978. aasta oktoobris, mil mu kolleeg kutsus hulga oma sõpru, sealhulgas ka meid, São Paulo templi lahtiste uste päevale. Ta üüris omal kulul mitu bussi, et sõbrad saaksid sõita koos temaga 80 kilomeetri kaugusele templisse.

Ristimisruumi sisenedes tundis Elizabeth midagi, mida polnud varem tundnud. Hiljem mõistis ta, et see oli Püha Vaim. See tunne täitis ta südame suure rõõmuga. Sellest hetkest teadis ta, et Kirik on õige ja et ta tahab just selle Kirikuga ühineda.

Samasugused tunded valdasid ka mind, kui olime ekskursiooni lõpus jõudnud pitseerimisruumi, kus meile õpetati igavestest perekondadest. See õpetus liigutas mind. Olin oma kutsealal edukas, kuid tundsin juba tükk aega oma hinges tühjust. Ma ei teadnud, millega seda tühimikku täita, kuid tajusin, et see on kuidagi seotud perekonnaga. Pitseerimisruumis olles hakkasid asjad minu mõttes ja südames oma kohale asetuma.

Mõne päeva pärast võtsid misjonärid taas meiega ühendust. Seekord olime nende sõnumist väga huvitatud.

Vanemad julgustasid meid tõe kohta innukalt palvetama. Otsustasin, et see on ainus viis, kuidas ma võiksin palvetada. Teadsin, et ma ei saa Kirikuga ilma tõelise tunnistuseta liituda. Mõte pöörduda Taevaisa poole, et saada Temalt kinnitus, tekitas minus ärevust, kuid samas olin kindel, et Ta vastab mulle. Rääkisin Talle oma südamesoovidest ja palusin kinnitada, et Kirikuga liitumine on õige samm.

Järgmisel pühapäeval istus mu sõber, kes oli meid templisse kutsunud, pühapäevakoolis minu taha. Ta kallutas end minu poole ja kõnetas mind. Tema sõnad andsid vastuse just sellele, millest olin palvetanud. Polnud kahtlust, et Taevane Isa rääkis minuga tema kaudu. Olin tol ajal karmi olemisega mees, kuid mu süda sulas ja ma puhkesin nutma. Kui sõber oli jutu lõpetanud, küsis ta, kas tahame naisega saada ristitud. Olime nõus.

Meid ristiti ja kinnitati 31. oktoobril 1978, vähem kui kuu pärast São Paulo templis saadud kogemust. Järgmisel päeval osalesime São Paulo templi teisel pühitsemiskoosolekul. Aasta pärast olime uuesti templis, et saada perena oma kahe pojaga kokku pitseeritud. Kõigil kolmel korral kogesime midagi kaunist ja meeldejäävat. Olen aastate jooksul regulaarselt templis käies jätkuvalt kogenud neidsamu tundeid.

Kakskümmend kaheksa aastat pärast meie ristimist olime naisega taas São Paulo templis. Mind oli äsja kutsutud templi presidendiks. Meie jaoks oli imeline kogemus kõndida taas kord ringi Issanda kojas ja tunda neidsamu sooje tundeid, mis olid olnud meie pöördumise tõukeks.

Tempel teeb mind ja mu naist jätkuvalt õnnelikuks. Kui näeme templisse sisenemas noorpaari, kes tahab saada igavese perena kokku pitseeritud, tunneme suurt lootust.

Paljud inimesed kogu maailmas on valmis kuulma evangeeliumi sõnumit. Nad tunnevad samasugust janu, nagu tundsin mina rohkem kui 30 aastat tagasi. Tempel ja sealsed talitused on tulvil väge, et seda janu kustutada ja tühimik täita.