2013
Aitame lastel valmistuda ristimiseks
Aprill 2013


Aitame lastel valmistuda ristimiseks

Lapsepõlv on rõõmus aeg, sest paljusid asju tehakse esimest korda. Esimene jalgrattasõit, kooliminek või uue toidu maitsmine on vaid mõned põnevad asjad, mis kujundavad lapse elu. Täiskasvanutena on meil võimalus lastele sellel avastuste teel abiks olla. Kiriku täiskasvanud liikmetena on meil võimalus aidata lastel kasvada ka evangeeliumis (vt ÕL 68:25). Mida saame teha selleks, et lapse ristimisest – esimesest lepingust, mille ta meie armastava Taevase Isaga teeb – kujuneks kena ja tähendusrikas sündmus?

President Boyd K. Packer on õpetanud: „Selle Kiriku peamiseks eesmärgiks on õpetada noori, kõigepealt kodus ja siis kirikus.”1

Järgmistes näidetes räägivad vanemad, kuidas nemad on oma lapsi pühadeks talitusteks ning ristimis- ja kinnitamislepinguteks ette valmistanud.

Me alustasime varakult

Nelja lapse ema Lori ütleb: „Iga lapse seitsmeaastaseks saamine on tähistamist väärt.” Koos mehega on nad õpetanud oma lastele ristimisest sellest päevast peale, mil lapsed sündisid. Siiski, kui laps saab seitsmeseks, alustab pere erilist ettevalmistamist. Iga kuu on üks pereõhtu pühendatud ristimisega seotud teemale, näiteks lepingutele või Jeesuse eeskujule.

Lori räägib, et lapse kaheksanda sünnipäeva kuu õpetused on eriti tähendusrikkad. Ta näitab lastele riideid, milles nad said oma nime ja õnnistuse, ning räägib päevast, mil see talitus aset leidis.

„See on õige aeg keskenduda templilepingutest tulenevatele õnnistustele,” märgib Lori. „Me õpetame alati, et otsus saada ristitud on esimene samm templiõnnistuste saamiseks valmistumisel.”

Me kaasame kogu pere

Nelja lapse ema Monica soovitab võimalusel kaasata vanemad lapsed nooremate õdede ja vendade ettevalmistamisse. Ta ütleb: „Asjale annab kaalu juurde, kui nad kuulevad teismelist venda või õde tunnistamas või oma kogemusest rääkimas.” Lori lisab, et mõnikord paluvad nad ristimiseks valmistuvatel lastel õpetada endast väiksematele, mida nad on õppinud.

Me kasutame seda misjonitööks

Kui Danieli tütar sai kaheksaseks, teadis ta, et tüdruk soovib kutsuda oma ristimisele ka need sõbrad, kes ei ole Kiriku liikmed. Pere otsustas kutsuda Allisoni ristimisele sõpru nii koolist kui naabrusest. Neil paluti võtta ristimisele kaasa oma lemmiksalm Piiblist. Pärast ristimist märkis Allison oma uutes pühakirjades need kohad ära ja kirjutas sõprade nimed juurde.

„Kuna meie oleme ta pere, siis olime loomulikult sel päeval kõik rakkes. Kuid pärastpoole lasime tal ka üksnes sõpradega aega veeta ja neile oma tunnetest rääkida,” meenutab Daniel. „Südantsoojendav oli näha, kuidas meie laps oli eeskujuks.”

Me harjutame piiskopiga vestlemist

Kimberly, kelle lapsed jõuavad varsti ristimisikka, mäletab, kuidas ta kaheksa-aastaselt läks piiskopi kabinetti oma ristimisvestlusele. „Ma olin nii pabinas!” meenutab Kimberly.

Nüüd püüab ta abiks olla, et tema lapsed paanikasse ei satuks. Nad räägivad koos mehega oma lastele vestlusest piiskopiga. Nad küsivad lastelt ristimisega seotud küsimusi, täpselt nii, nagu tehakse päris vestlusel. Sellised vestlused ei tutvusta lastele mitte üksnes seda, kuidas vestlust tehakse, vaid need julgustavad lapsi järele mõtlema, mida ristimisleping nende jaoks tähendab.

Meil on imeline võimalus

Vanemad toovad kohe välja selle, et nad pole oma laste ristimiseks ja kinnitamiseks ettevalmistamisel teinud midagi ülemäärast. Kirjeldades aastate jooksul tehtud õppetunde, kasutasid nad siiski selliseid sõnu nagu „põhjalik” ja „järjepidev”. „Kandsime hoolt selle eest, et meie lapsed mõistaksid, et see on nende elus tähtis samm, et see on tähtis asi,” ütleb Kimberly. „Pidasime alati meeles, et meie oleme need, kes lapsi ette valmistavad. Me ei jäänud lootma üksnes Algühingu õpetajate tööle.”

Meile on antud imeline võimalus aidata meie armsatel lastel valmistuda ristimiseks ja kinnitamiseks. Tehes seda palvemeelselt, on Issand koos meiega, et esimese lepingu tegemise kogemusest võiks saada vägev vundament tulevaseks vaimseks kasvuks.

Viide

  1. Boyd K. Packer. Teach the Children. – Liahona, mai 2000, lk 16.

John Luke’i, Craig Dimondi ja Cody Belli fotoillustratsioonid