Katkenud kõne

1997. aasta märtsis, kui elasime koos abikaasaga Venemaa linnas Rostov-on-Donis, saime ristitud Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirikusse.

Kui ma uurisin Kiriku õpetusi, sain ma vastuse paljudele oma küsimustele. Oli huvitav õppida päästmisplaanist, sealhulgas ristimisest surnute eest. Olin üllatunud, kui kuulsin, et võime saada ristitud oma surnud esivanemate eest.

Aasta pärast meie ristimist kutsus misjonijuhataja meid valmistuma templisse minekuks. Ühe osana meie ettevalmistusest hakkasime uurima oma sugupuud. Ühel päeval, kui mõtisklesin selle töö üle, helises telefon. Helistajaks oli minu ämm. Ma palusin tal mulle saata minu mehe perekonna surnud esivanemate nimekiri. Ta oli üllatunud ja rääkis mulle, et ristimine surnute eest ei ole Kristuse õpetus, vaid mormoonide väljamõeldis. Ma ei olnud kindel, mida talle vastata, sest polnud tuttav seda õpetust toetavate pühakirjakohtadega.

Kui ma mõtisklesin, mida talle vastata, katkes meie kõne. Hetke jooksul ei mõistnud ma, mis oli juhtunud, aga siis panin toru hargile ja läksin magamistuppa. Ma võtsin kätte Uue Testamendi, põlvitasin palves ja palusin Taevaisa, et Ta näitaks mulle, kust ma võiksin vastuse leida.

Pärast palvet avasin ma Piibli. Ma tundsin, nagu oleks keegi mulle öelnud, et ma loeksin avatud lehel 29. salmi. Piibel oli lahti 1. Korintlaste 15. peatüki kohal, mis räägib surnute ristimisest.

Ma tundsin suurt rõõmu ja üllatust, et Taevane Isa oli selsamal hetkel minu palvele vastanud. See tunne oli imeline.

Ma olin sügavas mõttes selle kogemuse üle, kui ühtäkki telefon taas helises. See oli minu ämm, kes küsis, miks kõne oli katkenud. Ma vastasin, et ei tea, miks kõne katkes, ja palusin tal avada Piibel ja lugeda 1. Korintlastele 15:29.

Mõni päev hiljem oli minu laual surnud esivanemate nimekiri. Mu ämm oli lugenud seda pühakirjakohta ja uskus nüüd, et Päästja oli apostel Pauluse kaudu õpetanud surnute ristimisest.

Jumal on lubanud suuri õnnistusi neile, kes teevad seda lunastustööd. Ma tean, et see on õige.