Jeesuse Kristuse missioon ja teenimistöö
Artikli aluseks on pühaliku koosoleku kõne Brigham Youngi ülikoolis 18. augustil 1998. Täispika ingliskeelse kõne lugemiseks vt speeches.byu.edu.
Meie imetlust Jeesuse vastu väljendab kõige paremini Tema eeskuju järgimine.
Olles üheks „Kristuse nime eriliseks tunnistajaks kogu maailmas” (ÕL 107:23), usun, et Temast õpetades ja tunnistades teenin kõige tõhusamalt. Kõigepealt küsin ma sama küsimuse, mille Ta esitas kord variseridele: „Mis teie arvate Kristusest, kelle poeg ta on?” (Mt 22:42)
Mõtlen sageli nendele küsimustele, kohtudes valitsusjuhtide ja erinevate usujuhtidega. Mõned kinnitavad, et „Jeesus oli suur õpetaja”. Teised ütlevad: „Ta oli prohvet.” Kolmandad pole Temast midagi kuulnud. Me ei peaks olema üllatunud. Tegelikult teab taastatud evangeeliumi tõdesid suhteliselt vähe inimesi. Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku liikmed moodustavad ennast kristlasteks nimetavate inimeste hulgas vaid väikese osa.
Nefi nägi sajandeid tagasi meie olukorda tänapäeval:
„Ja sündis, et ma nägin Jumala Talle kirikut, ja selle liikmeid oli vähe ..; ometi ma nägin, et Talle kirik, kes olid Jumala pühad, oli samuti kogu maa pinnal ja nende võim maa pinnal oli väike ..
Ja sündis, et mina, Nefi, nägin Jumala Talle väge, et see laskus Talle kiriku pühade peale ja Issanda lepingurahva peale, kes olid hajutatud kogu maa pinnal, ja nad olid relvastatud õigemeelsuse ja Jumala väega suures auhiilguses” (1Ne 14:12, 14).
See õigemeelsus, see vägi ja see hiilgus, tõepoolest, kõik meie rohked õnnistused tulenevad teadmisest, kuulekusest ja tänulikkusest ning armastusest Issanda Jeesuse Kristuse vastu.
Päästja viis võrdlemisi lühikese sureliku elu jooksul täide kaks peamist eesmärki. Üheks oli Tema „töö ja [Tema] hiilgus – tuua inimesele surematus ja igavene elu!” (Ms 1:39). Teise kohta ütles Ta lihtsalt: „Ma olen teile annud eeskuju, et ka teie nõnda teeksite, nagu mina teile olen teinud.” (Jh 13:15)
Esimest tuntakse lepitusena. See oli Tema võrratu missioon surelikus elus. Ülestõusnud Issand kuulutas oma missioonist muistse Ameerika elanikele:
„Mina tulin maailma, et teha oma Isa tahet, sest minu Isa saatis mind.
Ja minu Isa saatis mind, et mind saaks tõsta üles ristile; ja pärast seda, kui mind tõsteti üles ristile, et ma saaksin siis tõmmata kõik inimesed enda juurde” (3Ne 27:13–14).
Jutlust jätkates rääkis Ta oma teisest eesmärgist – olla eeskujuks. „Te teate, mida teil tuleb .. teha, sest neid tegusid, mida te olete näinud mind tegemas, tuleb ka teil teha” (3Ne 27:21).
Ma nimetan esimest eesmärki Tema missiooniks. Tema teist eesmärki meeldib mul käsitleda Tema teenimistööna. Vaadakem uuesti üle Tema elu kaks komponenti – Tema missioon ja Tema teenimistöö.
Jeesuse Kristuse missioon – lepitus
Tema missiooniks oli lepitus. See missioon oli üksnes Temal. Sureliku ema ja surematu Isa järglasena oli Ta ainus, kes sai vabatahtlikult jätta oma elu, et see jälle tagasi saada (vt Jh 10:14–18). Tema lepituse hiilgavad tulemused olid lõpmatud ja igavesed. Ta võttis surmalt astla ja muutis surma mõju ajutiseks (vt 1Kr 15:54–55). Tema kohustus teha meie jaoks võimalikuks lepitus oli teada juba isegi enne loomist ja langemist. See polnud vajalik mitte üksnes kogu inimkonna ülestõusmiseks ja surematuseks, vaid see võimaldas meil tänu Päästja loodud võimalusele saada andeks ka meie patud. Seega tegi Tema lepitus võimalikuks meie ühinemise Tema ja meie igavese perega. Seda me nimetamegi igaveseks eluks. See on Jumala suurim and inimesele (vt ÕL 14:7).
Keegi teine poleks saanud lepitust teoks teha. Mitte keegi teine, isegi mitte kõige rikkam ja mõjuvõimsam inimene ei saaks päästa ühtki hinge, ka mitte iseenda oma (vt Mt 19:24–32). Kelleltki teiselt ei nõuta, et ta valaks verd mõne teise inimese igavese pääste nimel. Jeesus tegi seda „ühekordse[lt] ja alatiseks” (Hb 10:10).
Kuigi lepitus viidi lõpule Uue Testamendi ajal, kuulutasid Vana Testamendi sündmused sageli ette selle tähtsust. Aadamal ja Eeval kästi ohverdada „Ainusündinud Poja ohverdamise võrdkuju” (Ms 5:7). Kuidas? Verevalamise teel. Nad kinnitasid oma kogemusega pühakirjakohta, kus öeldakse, et „liha hing on veres” (3Ms 17:11).
Arstid teavad, et hädad algavad niipea, kui veri enam organit ei varusta. Kui jala verevarustus on rikutud, võib tagajärjeks olla gangreen. Kui aju ei saa verd, võib tagajärjeks olla insult. Kui veri ei liigu enam normaalselt mööda pärgarterit, võib tekkida südamerabandus. Ja kui verejooksu ei saada kontrolli alla, järgneb surm.
Aadam, Eeva ja järgnevad põlvkonnad õppisid, et iga kord, kui nad valasid looma verd, võeti loomalt elu. Kuid iga loom ei sobinud ohverdustalituseks. Selleks pidi olema karja esmasündinud veatu loom (vt näiteks 2Ms 12:5). Need nõuded sümboliseerisid veatu Jumala Talle lõpuks toimuvat ohverdust.
Aadamale ja Eevale anti käsk: „Mispärast, sul tuleb teha kõike, mida sa teed, Poja nimel, ja sul tuleb meelt parandada ning hüüda Jumala poole Poja nimel igavesti” (Ms 5:8). Sellest päevast kuni aegade keskpaigani oli loomade ohverdamine Jumala Poja lõpuks toimuva lepituse võrdkuju ja kujutis.
Kui lepitus teoks sai, täitus selle suure ja viimase ohverdusega Moosese seadus (vt Al 34:13–14) ja lõpetati loomade ohverdamine, millega õpetati, et „liha hing on veres” (3Ms 17:11). Jeesus selgitas, kuidas muistse ohverduse elemendid võeti lepituses kokku ja kuidas neid mälestatakse sümboolselt sakramendiga. Pange taas tähele, kuidas viidatakse elule, lihale ja verele:
„Siis Jeesus ütles neile: „Tõesti, tõesti ma ütlen teile, et kui te ei söö Inimese Poja liha ega joo tema verd, siis ei ole elu teis enestes!
Kes sööb minu liha ja joob minu verd, sel on igavene elu; ja mina äratan tema üles viimsel päeval.”” (Jh 6:53–54)
Tänu Jeesuse Kristuse lepitusele lunastatakse kogu inimkond, nimelt nii paljud, kes tahavad. Päästja verevalamine kogu inimkonna eest ei alanud mitte ristil, vaid Ketsemani aias. Seal võttis Ta enda peale kõigi nende patukoorma, kes kunagi on elanud. Selle raske koorma all veritses Ta igast poorist (vt ÕL 19:18). Lepituse agoonia viidi lõpule Kolgata ristil.
Prohvet Joseph Smith sõnastas lepituse tähtsuse. Ta ütles: „Meie usu peamisteks põhimõteteks on apostlite ja prohvetite tunnistus Jeesusest Kristusest, et Ta suri, maeti ja tõusis taas kolmandal päeval ning läks üles taevasse. Kõik muu meie usku puutuv on vaid sellele lisaks.”1
Selle volituse ja sügava tänulikkusega õpetan ja tunnistan Temast ka mina.
Jeesuse Kristuse teenimistöö – eeskuju
Issanda teine kaugeleulatuv eesmärk surelikkuses oli teenida, et olla meile eeskujuks. Tema eeskujulik elu väljendus surelikkuses toimunud teenimistöös. See hõlmas Tema õpetusi, tähendamissõnu ja jutlusi. See hõlmas imesid, mida Ta tegi, armastavat heldust ja kannatlikkust inimlaste vastu (vt 1Ne 19:9). See hõlmas Tema preesterluse volituse kaastundlikku kasutamist. See hõlmas Tema õigemeelset meelepaha, kui Ta mõistis hukka patu (vt Rm 8:3) ja kui Ta viskas kummuli rahavahetajate lauad (vt Mt 21:12). See hõlmas Tema südamevalu. Teda pilgati, Talle anti rooska ja Ta salati maha (vt Mo 15:5), üks jüngritest isegi reetis Ta ja teine salgas Ta ära (vt Jh 18:2–3, 25–27).
Ükskõik kui imelised olid Tema teod, ei olnud need siis ega ole ka praegu üksnes Talle iseloomulikud. Jeesuse eeskuju võib järgida piiramatu hulk inimesi. Tema prohvetid ja apostlid ning teised Tema poolt volitatud teenijad tegid samasuguseid tegusid. Paljud on kannatanud Tema pärast tagakiusamist (vt Mt 5:10; 3Ne 12:10). Te teate ka kaasajal vendi ja õdesid, kes on tõsiselt püüdnud järgida Issanda eeskuju, isegi kui nad on pidanud sellepärast kohutavat hinda maksma.
Just nii see peabki olema. Ta loodab meie peale. Issand palus meil järgida Tema eeskuju. Tema palve oli kristallselge:
-
„Missugused mehed te peaksite olema? .. Just nagu mina olen” (3Ne 27:27; vt ka 3Ne 12:48).
-
„Tulge minu järele ja ma teen teid inimeste püüdjaiks” (Mt 4:19).
-
„Sest ma olen teile annud eeskuju, et ka teie nõnda teeksite” (Jh 13:15; vt ka Jh 14:6).
Need ja teised sarnased pühakirjakohad ei ole pandud kirja soovitustena. Need on jumalikud käsud! Me peame järgima Tema eeskuju!
Aitamaks kaasa meie soovile Teda järgida võime vaadelda Tema elu viit aspekti, mida saame järgida.
Armastus
Kui ma küsiksin teilt, milliseid Tema elule iseloomulikke jooni te kõigepealt välja tooksite, arvan ma, et te nimetate armastust. Selle juurde kuulub ka Tema kaastunne, lahkus, ligimesearmastus, pühendumine, andestamine, halastus, õiglus ja nii edasi. Jeesus armastas oma Isa ja ema (vt Jh 19:25–27). Ta armastas oma peret ja pühasid (vt Jh 13:1; 2Ts 2:16). Ta armastas patustajaid, kuid ei mõistnud õigeks nende patte (vt Mt 9:2; ÕL 24:2). Ta õpetas meile, kuidas saame Talle näidata oma armastust. Ta ütles: „Kui te mind armastate, siis pidage minu käsusõnu!” (Jh 14:15) Seejärel lisas Ta rõhutamaks, et Tema armastus pole tingimusteta: „Kui te peate minu käsusõna, siis te jääte minu armastusse, nõnda nagu mina olen pidanud oma Isa käsusõnu ja jään tema armastusse” (Jh 15:10; vt ka ÕL 95:12; 124:87).
Meie Päästja armastus avaldus samuti Tema teenimise kaudu. Ta teenis oma Isa ja inimesi, kellega koos Ta elas ja töötas. Me peame järgima Tema eeskuju mõlemal juhul. Me peame teenima Jumalat, „käi[ma] kõigil tema teedel ja [teda] armasta[ma]” (5Ms 10:12; vt ka 11:13; Jos 22:5; ÕL 20:31; 59:5). Ja me peame armastama oma ligimesi neid teenides (vt Gl 5:13; Mo 4:15–16). Alustame oma perekonnast. Sügav armastus, mis seob vanemaid nende lastega, põhineb sellel, et nad teenisid oma lapsi siis, kui nad oma vanematest täielikult sõltusid. Hiljem võib kohusetundlikel lastel avaneda võimalus näidata üles samasugust armastust, teenides oma vananevaid vanemaid.
Talitused
Päästja eeskujuliku elu teine aspekt oli pühade talituste rõhutamine. Sureliku teenimise ajal näitas Päästja, kui tähtsad on päästmiseks vajalikud talitused. Ristija Johannes ristis Ta Jordani jões. Isegi Johannes küsis: „Miks?”
Jeesus selgitas: „Olgu nüüd nii; sest nõnda on meie kohus täita kõike õigust” (Mt 3:15; rõhutus lisatud). Tähtis polnud üksnes talitus, vaid oluline oli ka Jeesuse ja Johannese seatud eeskuju.
Hiljem seadis Issand sisse sakramenditalituse. Ta selgitas sakramendi sümboleid ja valmistas need pühad sümbolid oma jüngritele (vt Mt 26:26–28; Mk 14:22–24; Lk 24:30).
Ka meie Taevane Isa andis selle talitusega seoses juhtnööre. Ta ütles: „[Te] peate .. uuesti sündima taevariiki veest ja Vaimust ning saama puhastatud verega, nimelt minu Ainusündinu verega; et te võiksite saada pühitsetud kõigest patust ning nautida igavese elu sõnu selles maailmas ja igavest elu tulevases maailmas, nimelt surematut hiilgust.” (Ms 6:59)
Issanda surmale järgnenud teenimise ajal ilmutati ülenduse kõrgemad talitused (ÕL 124:40–42). Nende talituste jaoks on Ta rajanud pühad templid. Tänapäeval tehakse pesemist ja võidmist ning antakse templiand neile, kes on selleks põhjalikult valmistunud (vt ÕL 105:12, 18, 33; 110:9; 124:39). Templis on võimalik saada pitseeritud oma mehe või naisega, esivanemate ja järeltulijatega (vt ÕL 132:19). Meie Õpetaja on seaduse ja korra Jumal (vt ÕL 132:18). Tema keskendumine talitustele on meile oluliseks eeskujuks.
Palve
Issanda eeskujuliku teenimise kolmas aspekt on palve. Jeesus palvetas oma Isa poole taevas. Ta õpetas ka meile, kuidas palvetada. Me peame palvetama Jumala, Igavese Isa poole Tema Poja Jeesuse Kristuse nimel Püha Vaimu väe kaudu (vt Mt 6:9–13; 3Ne 13:9–13; JST, Mt 6:9–15). Mulle meeldib Jeesuse suur eestpalve, mis on üles tähendatud Johannese 17. peatükis. Selles palves suhtleb Poeg sundimatult Isaga, paludes oma armsate jüngrite eest. See on näide tõhusast ja härdast palvest.
Teadmised
Issanda eeskuju neljas aspekt on Tema jumalike teadmiste kasutamine. Nagu varem mainitud, tunnistavad paljud mittekristlased, et Jeesus oli suurepärane õpetaja. Tõepoolest, seda Ta oli. Kuid mis muudab Tema õpetused nii eriliseks? Kas Ta oli kogenud matemaatika, rakendus- või loodusteaduste õpetaja? Selle ja muude maailmade loojana (vt Ms 1:33) oleks Ta võinud seda kindlasti olla. Ja pühakirjade loojana oleks Ta võinud õpetada väga hästi nende ülesehitust.
Tunnus, mis eristab Tema õpetusi kõikidest teistest õpetustest, on see, et Ta õpetas igavikulise tähtsusega tõdesid. Üksnes Tema sai ilmutada meie elu eesmärgi. Üksnes Tema kaudu saame õppida meie surelikkusele eelnevast elust ja meie surmajärgsest potentsiaalist.
Ükskord rääkis Meisterõpetaja kahtlevatele kuulajatele, et neil on Temast kolm tunnistajat:
-
Ristija Johannes,
-
Jeesuse teod,
-
Jumala, Igavese Isa sõnad (vt Jh 5:33–37).
Seejärel rääkis ta neljandast tunnistajast: „Uuri[ge] pühi kirju, sest te arvate enestel neis olevat igavese elu, ja need on, mis tunnistavad minust.” (Jh 5:39)
Sõna arvate võib siinkohal tunduda kohatuna. Kuid on selge, mida Jeesus tahtis edasi anda. Ta teadis, et paljud Tema kuulajad arvasid tegelikult, et igavene elu on pühakirjades. Kuid nad eksisid! Pühakirjad üksi ei suuda anda igavest elu. Muidugi on pühakirjades vägi, kuid see vägi tuleb Jeesuselt endalt. Tema on Sõna − Logos. Igavese elu vägi on Temas, kes „alguses oli Sõna ja Sõna oli Jumala juures ja Sõna oli Jumal” (Jh 1:1; vt ka 2Ne 31:20; 32:3). Seejärel noomis Jeesus Temas kahtlejaid nende kangekaelsuse pärast: „Ja te ei taha tulla minu juure, et te saaksite [igavese] elu.” (Jh 5:40)
Õpetaja võiks meid oma võrratute teadmistega üle külvata, aga Ta ei tee seda. Ta austab meie valikuvabadust. Ta jätab meile avastamisrõõmu. Ta innustab meid tegema meeleparandust meie endi vigadest. Ta laseb meil tunda vabadust, mille aluseks on meie vabatahtlik kuulekus Tema jumalikele seadustele. Jah, see kuidas Ta kasutab oma teadmisi, on meile suureks eeskujuks.
Vastupidamine
Issanda teenimistöö viies aspekt on Tema pühendumus lõpuni vastu pidada. Ta ei hiilinud oma ülesandest kunagi kõrvale. Kuigi Ta kannatas rohkem, kui me suudame mõista, ei andnud Ta alla. Üha raskemaks muutuvatest katsumustest hoolimata viis Ta oma ülesande lõpule: Ta lepitas kogu inimkonna patud. Tema viimased sõnad ristil olid: „See on lõpetatud!” (Jh 19:30)
Rakendamine oma ellu
Me võime rakendada Tema teenimistöö viit aspekti ka oma elus. Tema järgimine on kindlasti parimaks tõendiks sellest, kuidas me Jeesust ülistame.
Hakates tajuma, kes on Jeesus ja mida Ta on meie heaks teinud, võime mõningal määral mõista esimese suure käsu loogikat: „Ja sina armasta Issandat, oma Jumalat, kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma meelest ja kõigest oma väest” (Mk 12:30). Ehk teisisõnu, kõik, mida me mõtleme, teeme ja ütleme, peaks peegeldama meie armastust Tema ja Tema Isa vastu.
Küsige endilt: „Kas on kedagi, keda ma armastan rohkem kui Issandat?” Võrrelge oma vastust Issanda seatud standarditega.
-
„Kes isa või ema enam armastab kui mind, see ei ole mind väärt.”
-
„Kes poega või tütart enam armastab kui mind, see ei ole mind väärt” (Mt 10:37).
Olgu armastus pere ja sõprade vastu kui tahes suur, kui see rajaneb Jeesuse Kristuse armastusel, on see palju sügavam. Vanemlik armastus laste vastu on tänu Temale nii selles elus kui pärast seda elu palju tähendusrikkam. Kõik armastusega seotud suhted muutuvad tänu Temale paremaks. Meie Taevase Isa ja Jeesuse Kristuse armastus annab valgust, inspiratsiooni ja motivatsiooni armastada rohkem ka teisi.
Talitused keskenduvad igavikulistele väärtustele. Vanemad peaksid mõtlema, millist talitust on igal nende lapsel järgmisena vaja. Koduõpetajad peaksid mõtlema talitustele, mida vajaks iga pere, keda nad teenivad.
Päästja palve tuletab meile meelde, et isiklik palve, perepalve ja palvemeelne teenimine Kiriku kutsetes peaksid saama meie elu osaks. Isa tahte teadmine ja selle järgimine annab suurt vaimset tugevust ja enesekindlust (vt ÕL 121:45). Me tahame olla Issanda poolel.
Teades „asjadest, nagu need tõepoolest on, ja asjadest, nagu need tõepoolest saavad olema” (Jb 4:13), on meil võimalik tegutseda vastavalt õigetele põhimõtetele ja õigele õpetusele. See teadmine muudab meie käitumist paremaks. Teod, mis muidu võivad olla tingitud isekusest ja meeleliigutusest, asenduvad õigetest põhjustest ajendatud tegudega.
Kohustus pidada vastu lõpuni tähendab, et me ei palu end vabastada kutsest teenida. See tähendab, et me püüdleme kindlalt väärilise eesmärgi poole. See tähendab, et me ei anna kunagi alla oma lähedaste suhtes, kes on läinud ekslema. Ja see tähendab, et peame alati kalliks oma igavest perekonda isegi raske haiguse päevadel ja puude või surma korral.
Ma palvetan kogu südamest, et Issanda ümberkujundav mõju tooks meie elus esile tähendusrikka muutuse. Tema missioon ja Tema teenimistöö võivad õnnistada meid nüüd ja igavesti.
James Tissoti pilt Jeesus läheb õhtul Betaaniasse.
James TISSOT´ PILT Naine, vaata, see on sinu poeg! (Stabat Mater), © Brooklyn Museum, Brooklyn, New York; Ameerika Ühendriigid. Carl Heinrich Blochi pilt Ketsemani aias.
James TISSOT’ pilt Mäejutlus. Heinrich Hofmanni pilt Kristus ja rikas noormees, avaldatud C. Harrison Conroy Co. loal.
James Tissot´ pilt Kogu linn oli kokku tulnud.