Valige parim

Ühel päeval üllatas Ungarist Szegedist pärit Zoltán Szücs oma süstasõidu treenerit, öeldes talle, et ei lähe Saksamaale võistlema.

„Võistlus oli mu ristimisega samal päeval ja seega ma ütlesin ei,” selgitas Zoltán.

17-aastasena oli Zoltán võitnud palju süstasõidu võistlusi. See on Ungaris populaarne spordiala ja Zoltán oli sellel alal küllalt hea, et kaaluda professionaalset sportlaskarjääri. Peale selle, et Zoltán otsustas mitte osaleda ühel võistlusel, loobus ta varsti süstasõidust täielikult. Tal oli oma ajaga paremat peale hakata.

Süstasõit oli Zoltánile head mõju avaldanud. Aastatepikkuse treeningu jooksul oli ta õppinud enesekontrolli, kuulekust ja töökust. Samuti oli Zoltán õppinud vältima aineid ja harjumusi, mis võisid kahjustada tema sporditulemusi. See polnud kerge elu, vaid väga üksildane, ja professionaalne karjäär oleks isegi veel rohkem aega nõudnud. Professionaalid treenivad 12 tundi päevas ja peavad pühapäeviti võistlustel käima.

„Süstasõit võttis suurema osa mu ajast,” ütles Zoltán. „Ma olin fanaatiline. Sellepärast jätsin ma palju asju oma elust välja.”

Sel põhjusel otsustas Zoltán, et ei suuda pühenduda nii evangeeliumile kui ka süstaga sõitmisele. 2004. aastal ütles ta oma treenerile, et jätab süstasõidu sinnapaika.

Varem samal aastal hakkasid misjonärid õpetama Zoltáni ema. Zoltán õpetustest osa ei võtnud. Ta oli vastumeelselt nõus oma ema ristimisele minema. Kuid tema südant puudutas miski, mida ta kirikuhoonesse sisenedes tundis. Zoltán nõustus misjonäridega kohtuma osaliselt sellepärast, et ta suutis nendega samastuda.

„Misjonärid pakkusid mulle huvi, sest nad olid tavalised inimesed, kuid elasid kõrgemate standardite järgi,” selgitas ta.

Kuna Zoltán juba elas sportlasena kõrgemate standardite järgi, oli ta valmis väärtuslikke evangeeliumi õpetusi vastu võtma. Kaks kuud hiljem sai ta ristitud.

Alguses arvas ta, et võib süstasõiduga edasi tegeleda ja lihtsalt pühapäeviti mitte võistelda. Aga kuna ta on sedasorti inimene, kes millelegi pühendudes tahab seda hästi teha, otsustas ta süstasõidust täielikult loobuda.

Ta proovis kord peale ristimist tegeleda süstasõidu kui hobiga. Sellepeale palus treener tema abi teiste õpetamisel ja reiside korraldamisel, kuna Zoltán ise ei oleks võistlustest osa võtnud. Kuid Zoltán ei soovinud pühenduda süstasõidule ega ühelegi teisele tegevusele, mis võiks jüngriks olemist takistada.

Nii jättis Zoltán oma aeru sinnapaika ja pühendas ennast Kirikus teenimisele. Sarnase otsuse tegi ka president Howard W. Hunter (1907–1995), kui ta abiellus. President Hunter oli meisterlik muusik, kes mängis kümneid muusikariistu. Ta mängis õhtuti orkestris, aga teiste orkestriliikmete elustiil oli vastuolus evangeeliumi standarditega. Nii otsustas president Hunter oma pillid ära panna ja võttis need välja ainult vahetevahel, et oma perele laulmise ajal saadet mängida.¹

Zoltán igatseb süstasõitu, kuid ta mõistab, et tema armastus selle spordi vastu oli küllalt tugev, et võistelda ja ehk isegi saada võitu tema armastusest Issanda vastu, kui ta selle spordiga edasi oleks tegelenud.

Sama põhimõte käib iga tegevuse kohta, mis ei lase meil saada selliseks, nagu Jumal soovib. Meist igaühe jaoks on parem elada ilma teatud asjadeta, isegi kui need asjad on head, kui nende nimel oma igavene elu ohtu seada.

„Kirikust sai minu elu,” ütles Zoltán. „Süstasõidust loobumise muutis kergemaks teadmine, et kui ma soovin kirikus aktiivne olla, ei saa süstasõit eales olla mu elu kese, vaid ainult hobi. Selle asemel tegin ma Taevaisast oma elu keskpunkti.”

Zoltán hakkas õppima evangeeliumit sama innuga, mida ta oli üles näidanud muude tegevuste puhul. Ta seadis eesmärgiks teenida põhimisjonil. Ta soovis jääda oma kodumaale ja õpetada teisi.

Ta teenis Ungaris ja töötab nüüd keskkoolis inglise keele õpetajana. Ta seab jätkuvalt oma eesmärke evangeeliumi järgi. „On asju, millest me peame loobuma, sest need tulevad meie ja Jumala vahele,” ütleb ta. „Kerge on lahti öelda halvast, kui teame, et peaksime sellest loobuma. Tihti ei mõista me, et peame loobuma millestki heast millegi parema nimel. Me arvame, et kuna see ei ole halb, võime sellest kinni hoida ja samas Jumala plaani järgida.” Kuid Zoltán teab, et peame loobuma heast, kui see ei lase meil järgida plaani, mis Jumalal on meie jaoks.