Usust ajendatud

Ma ei unusta kunagi, kuidas kõndisin Ameerika Ühendriikides Nebraska osariigis Winter Quartersis, kus aastaid tagasi elasid teerajajad. Pidasin seda ala pühaks, justkui oleksin külastanud vabaõhutemplit.

Mu silmist voolasid pisarad, mis hägustasid nägemist. Ma nägin küll kuju, aga ei saanud aru, mida see kujutab. Kui pisarad ära pühkisin, nägin meest ja naist, kelle nägudel peegeldus lein. Lähemalt vaadates nägin nende jalge ees hauas lebavat imiku kuju.

See vaatepilt tekitas minus erinevaid tundeid: kurbust, viha, tänu ja rõõmu. Ühest küljest soovisin leevendada seda valu, mida need pühad tundsid, kuid samas olin ka tänulik ohverduse eest, mille nad evangeeliumi nimel tõid.

Winter Quartersis kogetu aitas mul mõista, et Taevane Isa annab oma lastele evangeeliumi ning võimaluse valida, mida nad sellega teha soovivad. Selle beebi vanemad oleksid võinud ka lihtsamat teed minna. Prohveti järgimise ja evangeeliumi järgi elamise nimel pidid need teerajajad edasi rühkima ja isegi oma lapse matma. Kuid nad otsustasid evangeeliumi vastu võtta ja väljakutsetega silmitsi seista. Ma õppisin, et nende pühade pühendumine evangeeliumile ja otsus edasi rühkida olid ajendatud usust ja lootusest – lootusest helgemale tulevikule ja usust, et Issand tunneb neid ja võib leevendada nende valu.