Maailm vajab teerajajaid ka täna

Paljude jaoks ei alanud 1847. aasta teerajajate rännak mitte Nauvoos, Kirtlandis, Far Westis ega New Yorgis, vaid pigem kaugel Inglismaal, Šotimaal, Skandinaavias või Saksamaal. Pisikesed lapsed ei suutnud kuidagi mõista suurt usku, mis ajendas nende vanemaid jätma maha perekonna, sõbrad, mugavuse ja turvalisuse.

Mõni väikseke võis ehk küsida: „Emme, miks me kodu maha jätame? Kuhu me lähme?”

„Tule kaasa, kullake, me lähme Siionisse, meie Jumala linna.”

Turvalist kodu lahutas lubatud Siionist raevukas, salakaval ning vägev Atlandi ookean. Kes suudaks sõnadesse panna seda hirmu, mis nende ohtlike ülesõitude ajal inimsüdant haaras? Need pühad, keda innustas Vaimu tasane sosin ja keda toetas lihtne, ent püsiv usk, panid usalduse Jumalale ning asusid rännuteele.

Viimaks Nauvoosse jõudnuna pidid nad aga peagi taas teele asuma ning raskustega rinda pistma. Kogu teed Nauvoost Salt Lake Citysse ääristavad kalmud, mida tähistavad vaid pujud ja kivid. See oli hind, mille mõned teerajajad maksid. Nende kehad küll maeti, kuid nende nimed elavad igavesti.

Väsinud härjad lonkisid, vankrirattad kriuksusid, vaprad mehed rügasid, sõjatrummid põrisesid ja koiotid ulgusid. Kuid usust jõudu saanud teerajajad rühkisid häda sunnil aina edasi. Tihtipeale laulsid nad:

Need teerajajad pidasid meeles Issanda sõnu: „Minu rahvast tuleb proovile panna kõikides asjades, et nad oleksid ette valmistatud vastu võtma seda hiilgust, mis mul nende jaoks on, nimelt Siioni hiilgust.”²

Aja kulg ähmastab meie mälestusi ja kahandab tänulikkust nende eest, kes kõndisid mööda vaevalist teed, märkides nimetuid haudu oma pisaratega. Kuidas on lood tänaste katsumustega? Kas enam pole konarlikke teid, mida mööda käia, järske mägesid või kuristikke, mida ületada, teid, mida rajada, või jõgesid, millest läbi kahlata? Või on meil ka praegu vajadus teerajaja vaimu järele, mis juhiks eemale ähvardavatest ohtudest ja viiks meid turvalisse Siionisse?

Teisele maailmasõjale järgnenud kümnendite vältel on moraalinormid üha langenud. Kuritegevus suureneb, sündsustunne väheneb. Paljud ringlevad tohutus hukatuslikus nõiaringis, otsides hetkelist naudingut ning tuues sellele ohvriks igaviku rõõmud. Selle pandiks loobutakse hingerahust.

Me unustame, kuidas kreeklased ja roomlased barbaarses maailmas uhkelt võidutsesid ning kuidas nende triumf lõppes – laiskus ja nõrkus viisid hävinguni. Lõpuks soovisid nad vabadusest enam turvalisust ja mugavat elu, kuid nad jäid ilma kõigest – nii mugavustest ja turvalisusest kui ka vabadusest.

Ärge andke järele Saatana meelitustele, vaid seiske kindlalt tõe eest. Hinge igatsusi ei täida lakkamatu rõõmu- ja elamusjanu, mida püütakse rahuldada pahelisel teel. Pahelisus ei sünnita vooruslikkust. Viha ei läida armastust. Argus ei anna julgust. Kahtlus ei innusta usku.

Mõne jaoks on raske taluda rumalate pilkeid ja halvustust, kui nad naeruvääristavad vooruslikkust, ausust ja kuulekust Jumala käskudele. Kuid maailm on alati põhimõttekindlust maha teinud. Kui Noal kästi ehitada laev, siis vaatasid rumalad pilvitusse taevasse ning mõnitasid teda ja irvitasid ta üle seni, kuni hakkas sadama.

Kas meil on vaja ikka ja jälle selliseid valusaid õppetunde saada? Ajad muutuvad, kuid tõde jääb. Kui me ei suuda mineviku õppetundidest õppust võtta, siis oleme sunnitud neid kordama ning kogema sama südamevalu, kannatusi ja hingepiina. Kas meil pole tarkust kuuletuda Temale, kes teab lõppu algusest peale – meie Issandat, kes on loonud päästmisplaani – selle asemel et järgida madu, kes põlgas päästmisplaani ilu?

Sõnaraamatu definitsiooni järgi on teerajaja „keegi, kes läheb teiste eel, et valmistada ette või rajada teed neile, kes ta järel tulevad”.³ Kas ka meie võiksime olla julged ja sihikindlad nagu eelneva põlvkonna teerajajad? Kas ka teie ja mina võiksime olla sõna otseses mõttes teerajajad?

Ma tean, et võime. Oo kuidas maailm vajab praegu teerajajaid!