Noored

Ma suutsin oma kurbusest jagu saada

Juan Zhu

Autor on pärit Taiwanilt.

Prindi Jaga

    Kui mu sõber vend Chen ja tema naine meie koguduses ristiti, olin ülevoolavalt õnnelik. Aasta pärast ristimist pitseeriti nad templis kokku oma pojaga, kes oli surnud enne, kui nad Kirikuga liitusid. Oli imetlusväärne, kuidas evangeelium Chene muutis!

    Järgmisel aastal hukkus vend Chen autoõnnetuses. Pärast õnnetust oli tema surm mul pidevalt meeles ja painas mind unenägudes. Ma ärkasin pisarais ja küsisin aina: „Miks? Miks lasi Issand sellel juhtuda? Miks pidi seda toredat perekonda tabama niisugune kohutav õnnetus?“ Ühel päeval, kui ma nende küsimustega oma pead vaevasin, võtsin kätte ühe käsiraamatu ja leidsin sealt president Spencer W. Kimballi (1895–1985) sõnad:

    „Kui näeme surelikkuses ühte ja ainust eksisteerimise vormi, näivad valu, mure, ebaõnnestumised ja lühike elu kohutavatena. Kui aga vaatame elule kui millelegi igavesele, mis ulatub surelikkusele eelnenud elust igavesse surmajärgsesse ellu, näeme toimuvat õigest vaatenurgast…

    Kas ei heitle me kiusatustega mitte selleks, et panna proovile oma vastupidavust, kas ei võitle me haigustega selleks, et õppida olema kannatlik, kas ei sure me selleks, et võiksime saada surematuna osa hiilgusest?“1

    Süüvinud nende sõnade tähendusse, unustasin kurbuse ja suunasin pilgu tulevikku, mis meile on lubatud ja võib meile osaks saada. Nägin oma vaimusilmas, kuidas vend Chen õnnelikult oma perega taas kokku saab. See vaatepilt tõi mulle rahu. Ma tean, et Taevane Isa annab meile katsumuste puhuks tarkust ja julgust.

    Näita viited

    Viited

    1. 1.

      Teachings of Presidents of the Church: President Spencer W. Kimball, 2006, lk 15.