Kuidas saada rahutoojaks
Tempel, misjonid ja teenimine aitasid Rogeril ja tema perel liikuda igaveseks pereks saamise suunas.
Roger Randrianarison teadis, et tema pere elus on midagi puudu.
„Ma palusin Jumalat, et Ta aitaks mul leida midagi, mis juhataks minu peret,” rääkis ta. „Mul oli soov juhatada oma peret milleski heas, milleski, mis viiks õigele rajale.”
Ta oli mures, kuidas kasvatada oma kolme last – poegi Randrianandryt ja Sedinirinat ja tütart Nirinat. Ta oli kurb, et tema kergesti ärrituv meelelaad oli tekitanud probleeme tema perele. Ta tahtis olla parem lapsevanem.
„Ma otsustasin, et mina pean olema see, kes muutub, kuna nägin, milliseks olin saanud,” ütles ta.
Roger oli kaotanud oma ehitusfirma mõni aasta varem ja töötas taksojuhina Antananarivos Madagaskaril. Ühel päeval võttis ta peale kaks misjonäriõde.
„Kui nad olid autosse istunud, küsisid nad minu nime ja kas mul on pere,” jutustas ta. „Nad küsisid, kas ma tean, kes on Jumal, ja kas ma palvetan Jumala poole.”
Misjonärid laulsid oma sõidu ajal koos Rogeriga laule ja kutsusid teda Kirikusse. Ta püüdis paar korda minna, kuid ei suutnud koosoleku aegu oma graafikuga sobitada ja kaotas misjonäridega kontakti.
Umbes viis kuud hiljem töötas Roger ühel päeval kodus, kui kuulis kahte misjonäri oma aia taga kellegagi rääkimas. Roger teadis, et nad tulevad temaga rääkima. Ta tundis, et peaks vastama jaatavalt kõigile küsimustele, mida nad temalt küsivad.
Pärast enese tutvustamist küsisid misjonärid, kas ta teadis Jumalast. Jah. Kas ta soovis Jumala poole palvetada? Jah. Kas ta soovis misjonäridega rääkida? Jah. Millal? Nüüdsama. Misjonärid lubasid 20 minuti pärast tagasi tulla. Kui nad tagasi tulid, oli nendega kaasas naabruses elav liige.
Misjonärid õpetasid Rogerit mitu korda kuu aja jooksul tema kodus. Kiriku kohta kuuldu pärast ei soovinud tema teised pereliikmed misjonäre kuulata. Pärast kuu aega evangeeliumi õppimist läks Roger koos misjonäridega kirikusse. Vastuvõtt, mida ta seal koges, jättis talle sügava mulje. „Liikmed võtsid mind vastu, just nagu tunneks nad mind juba kaua aega,” ütles ta.
Roger läks kirikust koju ja rääkis oma perele, et saab kuu aja pärast ristitud ja nemad võisid ise vabalt valida, kas Kirikuga liituda või mitte. Nad palusid tal oodata, et nad võiksid temaga ühineda. Nad hakkasid vestlustest osa võtma ja olid meeldivalt üllatunud.
Esimest korda Kirikus käimine jättis Rogeri vanemale pojale Randrianandryle kestva mulje. „Kui ma esimest korda Kirikusse tulin, olin ma väga üllatunud, kuna inimesed olid nii alandlikud,” ütles ta. „Esiteks, nad olid riietunud kirikus käimisele kohaselt. Sellest teadsin ma, et nad olid seal kindlal eesmärgil, mitte vaid selleks, et teiste inimeste ees eputada.”
Randrianarisonide pere sai ristitud 20. veebruaril 2003. Nirina oli siis 8, Sedinirina 17 ja Randrianandry 19. Pere lõpetas pühapäeval töötamise ja seadis prioriteediks evangeeliumi järgi elamise.
Muutused
„Pärast ristitud saamist nägin ma meie kodus palju muutusi,” rääkis Arelina, Rogeri naine. „Sellest sai vaimne kodu, ja evangeeliumi järgi elamisest tuli nii palju õnnistusi, nii ajalikke kui ka vaimseid.”
Ajalikust vaatenurgast tänab Roger Teavaisa, et Ta aitas tal oma äri uuesti üles ehitada. Pärast kahte aastat taksojuhina töötamist, püüdes teha kõik, mis sai, et oma peret toita, hakati talle ehitustööd pakkuma. „Ma usun, et Jumal õnnistab mind alati, kui ma otsustan Teda järgida,” ütles ta.
Kuid tema pojad ütlevad, et suurim muutus, mida nad on märganud, on nende isa temperament. Nüüd kirjeldavad nad teda kui alandlikkuse ja lahkuse eeskuju. Roger ütles, et evangeelium veenis teda, et ta peab muutuma. Pärast õppima asumist on Roger püüdnud täita oma elu heade asjadega.
„Tänu evangeeliumi õpetustele ei kaota ma kunagi enesevalitsust,” ütleb ta. „Vahel tuleb küll ette provokatsioone, kuid mu südames, meeles ja vaimus on evangeelium. See aitab mul rahulikuks jääda.”
Kui tekivad pingelised olukorrad, on just Roger see, kes pereliikmeid rahustab ja neile meelde tuletab, et nad käituksid nii nagu Päästja.
„Mu isa muutus alandlikuks ja hoolitseb nüüd armastuses meie pere eest,” ütles Sedinirina. „Kui ma vaatan seda muutust temas, olen väga tänulik Taevasele Isale evangeeliumi ja Kiriku liikmeks olemise eest.”
Igavene pere
2006. aastal, üldise templiskäijate toetamise fondi abiga, läksid Roger ja Arelina Lõuna-Aafrikasse Johannesburgi, et saada pitseeritud templis.
Aastatel 2009 kuni 2011 teenisid Sedinirina ja Randrianandry misjonil Lõuna-Aafrikas – Sedinirina Kaplinnas ja Randrianandry Johannesburgis. Üheks nende teenimise põhjuseks oli aidata teistel peredel muutuda, just nagu nende pere oli muutunud.
„Selline ime võib juhtuda ja see juhtus, kuna meie koju tulid misjonärid,” ütles Randrianandry. „Mul oli soov aidata samamoodi ühte peret kusagil.”
See otsus tõi Randrianarisoni perele veel ühe õnnistuse. Oli üheksapäevane ajavahemik, kui nii Sedinirina kui ka Randrianandry olid mõlemad Johannesburgi Misjonäride Koolituskeskuses. Roger lendas koos Arelina ja nende tütre Nirinaga Lõuna-Aafrikasse, et kogu nende pere võiks saada templis kokku pitseeritud. Nirina, kes oli tol ajal 14-aastane, ütles, et on raske kirjeldada seda kogemust ja oma tundeid.
„See tugevdas minu usku ja aitas mul tunda ennast Jumalale lähemal.”
Praegu püüavad nende pere liikmed tõsta ja tugevdada kõiki enda ümber. Roger teenib oma koguduse piiskopina. Arelina tegeleb Algühingus programmiga „Usk Jumalasse”. Sedinirina on vaia abiasjur. Randrianandry on koguduse abiasjur. Nirina on koguduse muusikajuhataja.
Evangeelium on olnud Randrianarisonide kodus vastuseks palvetele. See on parandanud vanad haavad, toonud nad üksteisele lähemale ja andnud neile võimaluse olla igavesti koos. See on õpetanud Rogerit armastama. „Pereelu,” ütles ta, „on elu täis armastust.”
Misjonäride taksoga sõidutamine pani aluse Roger Randrianarisoni jüngrirajale.
Randrianarisoni pere fotod: Matthew D. Flitton
Evangeeliumi perekeskis õppimine on aidanud Randrianarisonide perel lähedasemaks saada.
Reis Lõuna-Aafrikasse, et saada pitseeritud Johannesburgi templis, tugevdas Randrianarisonide peret.
Ülal: David William Newmani foto © IRI; all: © Laura Parkeri foto