Ma vannun …

Mu ema pilk murdis mu südame. Šokk. Kohkumus. Pettumus. Need tunded vaheldusid üksteise järel tema näos. Lõpuks võis sealt lugeda reedetust.

Hoolimata sellest, et ta oli püüdnud mind 15 aastat õpetada Taevast Isa nii sõnas kui ka teos austama, seisin ma ometi seal, olles just toonud kuuldavale ühe eriti solvava sõna.

Ma ei tahtnud vanduda. Enne seda aastat ei olnud ma kunagi inetusi rääkinud. Kuid sel suvel olin töötanud Utah’ kalastus- ja metsloomapüügi osakonnas, kus mulle jäi külge teiste minuga koos töötavate poiste harjumus seda teha.

Meie põhiline ülesanne oli lõigata riigiteede äärest maha takjaid. Me olime kohe ühel nõul, et takjas on üks eriti paheline umbrohi. See kasvab kõikjal tohutu suureks ja tõrjub välja enamiku teisi taimi. Selle nupud jäävad kõige lähedal asuva külge.

Labidad käes, võitlesime nendega kogu suve, kuni olime täiesti läbi ja meie kõnepruuk muutus inetuks. Esialgu pidasin oma kaaslaste kõnepruuki ebaviisakaks. Seejärel ma leppisin sellega. Kuid viimaks võtsin ma selle omaks. Suve lõpuks olid vandesõnad nagu takjad koera karvades, mis ei tahtnud kuidagi mu sõnadest lahti lasta.

Kuid mu ema reaktsioon mu keelevääratuse peale veenis mind, et ma pean muutuma.

See polnud lihtne. Vandumine ei ole pelk sõnade valik. See on ka mõtlemisviis. Vestlused, mida me oma ellu lubame, sõnad, mida me loeme, ja pildid, mida me vaatame, kujundavad meie mõtteid. Mõistsin peagi, et kui tahan muuta sõnu, mida ma kasutan, pidin muutma seda, mida ma oma ellu lasen.

Õnneks käisin ma aktiivselt kirikus ja seminaris. Vandumine oli õilsamad mõtted välja tõrjunud, kuid viibides keskkonnas, kus mõeldi paremaid mõtteid, said need taas juurduda. Ma keskendusin igapäevasele pühakirjade lugemisele ja palvetamisele. Ma hoidusin filmidest ja telesaadetest, mis oleksid halbu mõtteid tekitanud.

Viimaks märkasin, et mu kõnepruuk paraneb. Aasta lõpuks olin vandumise kombest lahti saanud.

Selle kogemuse kaudu õppisin väga palju sõnade väe kohta. Sõnad võivad luua või hävitada. Need võivad haiget teha või tervendada. Need võivad inimesi porri paisata või hoopis istutada lootuse ja armastuse seemneid.

Minu arvates on väga huvitav, et ka Päästjale, kes on taeva ja maa Looja, viidatakse kui Sõnale (vt Jh 1:1–4; ÕL 93:6–11).

Olen õppinud, et vandumine võib olla nii positiivne kui ka negatiivne. Me vannume, et räägime tõtt näiteks kohtus. Ristitud saades me tõotame ehk vannume, et peame Jumala käske. Samamoodi anname pühasid lubadusi pidada oma templilepinguid, et saada Taevase Isa suurimaid õnnistusi.

Kokkuvõtlikult öelduna saame me rohkem Sõna sarnaseks, kui meie sõnad austavad Teda ja peegeldavad Tema hiilgust.