Kuidas saaksin olla edukas misjonär?

Mõistmine, et mul ei ole piisavalt usku, muutis mind alandlikuks. Ma selgitasin välja, millises valdkonnas võiksin usku tugevdada, ning sain aru, et kui kõik ei olnud läinud plaanipäraselt, heitsin meelt. „Jutlusta minu evangeeliumi” ütleb: „Heidutatus nõrgendab su usku. Kui su ootused kahanevad, siis väheneb sinu tõhusus, su soov nõrgeneb ja sul on üha raskem järgida Vaimu.”² Ma mõistsin, et olin lasknud tagasilöökidel oma usku nõrgendada.

Ma hakkasin palvetama, et mu süda muutuks ning et mul oleks rohkem usku. Ma toetusin ka lubadusele, mis on kirjas Mormoni 9:21: „Vaata, ma ütlen teile, et kes iganes usub Kristusesse ega kahtle, sellele antakse, mida iganes ta Isalt palub Kristuse nimel; ja see lubadus on antud kõigile, koguni maa äärteni välja.” See lubadus innustas mind palvetama veelgi andunumalt, et võiksime kogeda imesid, millest me kaaslasega puudust tundsime, kuid ma lisasin alati: „Sinu tahtmine sündigu.” Need palved aitasid mul suurema usuga leppida kõigi plaanimuutuste ja tagasilöökidega, sest teadsin, et Taevane Isa vastab alati usupalvetele – olgugi et need vastused ei tule alati oodatud viisil. Ma suutsin märgata, kuidas Issand meid päeva jooksul juhatas.

Usu tugevdamise kallal töötades leidsin, et raamatust „Jutlusta minu evangeeliumi” pärit lause peab paika, kui see positiivseks pöörata: „Kui sa suurendad oma ootusi, siis muutud tõhusamaks, innukamaks ja suudad paremini Vaimu järgida.” Kui suutsin märgata ja hinnata päeva jooksul aset leidvaid imesid, olin ma misjonitöö ja misjonil teenimise suhtes palju optimistlikum.

Issand hakkas mulle näitama, et Ta laseb meie heaks iga päev imesid sündida, kuid ma ei suutnud neid märgata enne, kui püüdsin siiralt tänulik olla. Tänulikkuse väljendamine on midagi enamat kui viisakus või hea komme. Kui Issandale ja teistele tänu väljendasin, anti mulle väge. Ma panin tähele, et olen elevil – ja mitte kade –, kui teisi misjonäre saatis edu (vt Al 29:14, 16). Ma suutsin keskenduda sellele, mis mul oli ja mis läks hästi, mitte sellele, mida mul ei olnud ja mis läks valesti.

Õppisin, et tänulikkus on vastumürk enda võrdlemisele teistega. Need ajad, mil ma ei tundnud end eduka misjonärina, tulid tavaliselt siis, kui ütlesin endale: „Mul ei lähe nii hästi kui teistel. Nad on selles minust paremad.” Ma õppisin samuti, et Issand annab meile õigemeelseid eeskujusid, mida järgida, Saatan aga püüab meid panna end nendega võrdlema ja võtma nemad omale edukuse mõõdupuuks. Kuid „Jutlusta minu evangeeliumi” ütleb selgesõnaliselt: „Hoidu kõrvutamast end teiste misjonäridega ja ära võrdle oma nähtavaid töötulemusi nende omadega.”³ Lõpuks aitas tänulikkus mul vältida ka uhkust ning tuletas mulle meelde, et Issand ise vastutab oma töö eest. Ma poleks pidanud olema kade, kuna mu kaasmisjonäridel näis paremini minevat.⁴

Enne kui mu arusaam muutus, keskendusin ainult teatud tüüpi õnnistustele ning jätsin tähelepanuta muud moodused, kuidas Issand meie palvetele vastas ja meie misjonitööd õnnistas. Peagi hakkas Issand meie piirkonna misjonitööd imeliselt ja ootamatult õnnistama. Me leidsime inimesi, kes olid nõus meie sõnumi vastu võtma, kuid olin selleks ajaks õppinud, et ma ei peaks mõõtma oma edu teiste inimeste valikute järgi.

President Gordon B. Hinckley (1910–2008) kõneles ühe misjonijuhataja nõuandest misjonitöö kohta: „Anna endast parim, oma parimast parim. Palveta ning tee kõvasti tööd ning jäta lõikus Issanda hooleks.”⁵ „Jutlusta minu evangeeliumi” õpetab edukate misjonäride kohta midagi sarnast: „[Anna] endast [parim], et tuua hingi Kristuse juurde, ning [püüa] innuga õppida ja end parandada.”⁶

Niikaua, kui olin valmis meelt parandama ning sain Issandale tunnistada, et annan endast parima, võisin olla kindel, et olen edukas misjonär – hoolimata sellest, kas inimesed võtsid meie sõnumi vastu või mitte. Paljuski sai minu edu misjonärina mõõta mu valmisoleku järgi meelt parandada ning otsustavuse järgi tööd jätkata.

Mu päevikus on sellest ajaperioodist üles tähendatud hulga imesid. Kui püüdsin olla ustavam ja tänulikum, siis nägin asju õigest perspektiivist ega heitnud meelt ning tundsin tööd tehes külluslikumalt Vaimu. Sain teada, et see, mida „Jutlusta minu evangeeliumi” õpetab, on õige: „Kui sa oled andnud endast parima, võid sa ikkagi kogeda pettumusi, aga sa ei pettu iseendas. Sa võid olla kindel Issanda rahulolus, kui tunned, kuidas Vaim sinu vahendusel tegutseb.”⁷ Ja kui ma tundsin, et Issand on minuga rahul, siis võisin ükskõik millise katsumusega hakkama saada.