2013
Miks ja mida tuleb üles tunnistada piiskopile või koguduse juhatajale?
2013, oktoober


Miks ja mida tuleb üles tunnistada piiskopile või koguduse juhatajale?

Kujutis
Vanem C. Scott Grow

Üks tähtis osa piiskopi tööst on aidata sul meelt parandada. Su südametunnistus ütleb sulle, millal peaksid temaga rääkima.

Vahest paneb sind mõtlema, miks pead sa tõsised patud piiskopile või koguduse juhatajale üles tunnistama. Sa võid endalt küsida: „Kas meeleparandus ei olegi siis minu ja Issanda vaheline isiklik teema? Kui ma olen vale käitumise lõpetanud ning selle Jumalale üles tunnistanud, siis miks ma pean piiskopiga vestlema?”

Kujutis
A young woman seated across the desk from her bishop.

Fotoillustratsioon: Christina Smith

Miks just piiskop ja mitte keegi teine?

Paljud noored tunnevad end mugavamalt, kui saavad oma vead tunnistada üles oma vanematele või noorte juhtidele. Kuigi vanemad ja juhid saavad sulle head nõu anda ja toeks olla, on Issand määranud piiskopi olema Iisraeli kohtumõistjaks (vt ÕL 107:72, 74). Temal lasub kohustus teha kindlaks, kas tema koguduse liikmed on väärilised. Piiskopil on tänu ametisse pühitsemisele ja õigemeelsele elule õigus saada Pühalt Vaimult ilmutusi oma koguduse liikmete – sealhulgas sinu – kohta.

Piiskop saab sul aidata meelt parandada nii, nagu su vanemad ja teised juhid seda teha ei saa. Kui oled korda saatnud tõsise patu, tuleb tal võib-olla sinu õigusi Kirikus piirata. Näiteks võib ta osana meeleparanduse protsessist paluda sul mõnda aega mitte sakramenti võtta või preesterluse kohustusi täita. Ta aitab sind ning otsustab, millal oled jälle vääriline, et nendest pühadest toimingutest osa saada.

Su piiskop annab sulle nõu, mida teha, et tugevdada võimet kiusatustele vastu seista. Ta võib innustada sind uurima mõnda õpetust, näiteks meeleparandust, ning seejärel paluda sul rääkida, mida sa õppisid. Ta võib sind iga nädal vestlema kutsuda, et teada saada, kuidas sul kiusatust tekitavatest olukordadest eemale hoidmine läheb.

Millal peaksin temaga vestlema?

Sa võid mõelda: „See kõik kõlab hästi, aga kuidas ma tean, kas see, mida ma tegin, on piisavalt tõsine, et sellest piiskopiga vestelda?” Lühike vastus sellele on järgmine: „Su südametunnistus annab sulle sellest teada.” Kui tunned südametunnistuse piinu, siis tegutse kohe (vt Al 34:31–34).

Kuningas Benjamin õpetas meeleparanduse kohta: „Ja lõpuks, ma ei saa teile üles lugeda kõiki asju, millega te võite pattu teha, sest viise ja mooduseid selleks on mitmesuguseid, koguni selleni välja, et ma ei jõua neid üles lugeda” (Mo 4:29). Selle asemel et loetleda täpselt, milliseid asju peaksid piiskopile üles tunnistama, lubage, ma toon välja mõned põhimõtted, mis aitavad sul ise otsustada.

Mida peaksin üles tunnistama?

Ma tean, et oled püüdnud olla kuulekas, kuid võib-olla oled teinud ka vigu – isegi mõned tõsised vead. Enamik vigu lahendatakse isiklikult palvetades ja siiralt meelt parandades. Mõned vead, eriti need, mis puudutavad sündsusetust, tuleb enne Issandalt andestuse saamist tunnistada üles ka piiskopile.

Kui mõtled vigadele, mida oled teinud, võid tunda end süüdi, rahutu, õnnetu või isegi masendununa. Kui koged selliseid tundeid, siis peaksid tõenäoliselt vestlema nendest vigadest oma piiskopiga.

Ära püüa end välja vabandada või oma vigu õigustada. Sa võid mõelda: „Mul oleks liiga piinlik piiskopile tunnistada, mida ma olen teinud. Ta arvab, et ma olen palju parem inimene. Ta on kindlasti šokeeritud, kui teada saab, mida ma tegin. Ma ei meeldi siis enam talle.”

Ma luban, et ta ei mõista sind hukka. Issanda teenijana on ta sind kuulates lahke ja mõistev. Seejärel aitab ta sul meelt parandada. Ta on Issanda halastav sõnumitooja, kes aitab sul Jeesuse Kristuse lepituse kaudu puhtaks saada.

Issand on öelnud: „Vaata, see, kes on parandanud meelt oma pattudest, sellele on andeks antud ja mina, Issand, ei pea neid enam meeles.

Sellest te võite teada, kas inimene parandab meelt oma pattudest − vaata, ta tunnistab need üles ja hülgab need” (ÕL 58:42–43).

Kui sa oma patud üles tunnistad ja hülgad, siis annab Issand sulle andeks ning kui saabub aeg kohtumõistmiseks, siis ei pea sa nende pattude eest vastust andma.

Mis saab siis, kui ma neid üles ei tunnista?

Mõnikord lõpetab inimene halva tegemise, kuid ei tunnista seda oma piiskopile üles, kuigi see oleks vajalik. Selle tagajärjel kannab ta jätkuvalt üksinda oma patukoormat, selle asemel et lasta Päästjal see koorem ära võtta.

Ma toon näite. Mõni aasta tagasi vestlesin ühel õhtul täiskasvanud liikmetega, et nende templisoovitust pikendada. Vestlema oli tulnud üks keskealine naisterahvas. Ta oli abiellunud templis ning olnud kogu elu Kirikus aktiivne.

Ma tunnetasin, et ta hinge vaevab kurbus. Vestluse käigus tekkisid mul Vaimust inspireeritud mõtted. Ma sõnasin talle: „Õde, mulle tundub, et sa oled teismeeas korda saatnud tõsise üleastumise ega ole seda preesterluse juhile üles tunnistanud. Kas sa tahaksid mulle sellest rääkida?”

Ta hakkas kohe nutma. Ta tunnistas, et see oli tõesti nii ja et tal oli kõik see aeg nii häbi, et ta ei suutnud sellest piiskopile rääkida. Kui ta mulle tehtu üles tunnistas, tegi ta seda piisavalt põhjalikult, et võisin kindel olla tema väärilisuses.

See ülestunnistus preesterluse hoidjale tähistas pigem tema meeleparanduse lõppu kui algust. Ta oli murekoormat rohkem kui 30 aastat endaga põhjendamatult kaasas kandnud.

Tänu meeleparanduse viimasele sammule pühiti tema süü minema. Aeg-ajalt kohtusin ma temaga pärast selleõhtust vestlust. Ta nägu säras ning ta oli õnnelik.

Ma tahan, et te teaksite, et ma ei mäleta ta nime. Issand võib sellised mälestused piiskoppide mälust kustutada. Kuid mul on meeles see, et tänu preesterluse hoidjale üles tunnistamisele vabanes keskealine naisterahvas süütundest, mida ta oli kaugelt liiga kaua endaga kaasas kandnud.

Palun ärge teie seda viga tehke. Kui tunnete süüd, kuid ei ole kindel, kas peaksite piiskopiga rääkima, siis minge ja vestelge temaga. Lubage tal ennast aidata. Ärge võtke seda riski, et kannate kogu elu kaasas ülearust koormat, mis teid õnnetuks teeb. Piiskopile üles tunnistades ja meelt parandades eemaldab Issand selle koorma teie hingelt (Js 1:18).

Miks ma pean meelt parandama?

Kujutis
A young woman seated across the desk from her bishop.

Jeesus Kristus maksis lepitusohvri kaudu kogu inimkonna pattude eest. Ta kutsub teid üles meelt parandama, et vältida patuga kaasnevat muret ja kannatust. „Paranda meelt, … et sinu kannatused ei oleks kibedad – sa ei tea, kui kibedad, sa ei tea, kui teravad, jah, sa ei tea, kui rasked kanda.

Sest vaata, mina, Jumal, olen neid asju kannatanud kõikide eest, et nemad, kui nad meelt parandavad, ei peaks kannatama;

aga kui nad meelt ei paranda, peavad nad kannatama just nagu mina. …

Mispärast, ma käsin sul taas meelt parandada … ja üles tunnistada oma patud, et sa ei peaks kannatama selliste karistuste all, millest ma olen rääkinud” (ÕL 19:15–17, 20).

Ma tunnistan, et Jeesus Kristus juba kannatas meie pattude eest. Te võite meelt parandades andeks saada. Ärge püüdke ise oma pattude eest tasuda. Ükski teie kannatus ei saa teid lunastada. Te võite saada andeks ainult lepituse kaudu.

Seepärast rakendage usku Jeesuse Kristuse lepitusse. Ma tunnistan Jeesuse Kristuse nimel, et meeleparanduse kaudu, mille juurde kuulub vajadusel ka ülestunnistamine piiskopile, võite te saada puhtaks. Lisaks sellele võite te Päästja armu ja väe kaudu saada jõudu, et edaspidi kiusatustele vastu seista. Siis saate te meelerahu ja võite olla õnnelikud selles elus ning pärida igavese elu tulevases maailmas.