Järgige prohveteid

Teise maailmasõja lõpul teenisin ma Ameerika Ühendriikide mereväes. Minu auaste oli mereväe madalaim – olin madrus. Seejärel sai minust esimese järgu vanemmadrus ning edasi kolmanda järgu arve-allohvitser.

Teise maailmasõja järel vabastati mind teenistusest. Võtsin nõuks, et kui peaksin kunagi tagasi sõjaväkke minema, tahaksin teenida volitatud ohvitserina. Mõtlesin endamisi, et kui vähegi võimalik, siis ei mingeid sööklaid ega tekkide küürimist enam.

Pärast teenistusest vabastamist ühinesin Ameerika Ühendriikide mereväe reservarmeega. Ma käisin igal esmaspäeva õhtul drillis. Õppisin hoolega vastamaks kõigile akadeemilistele nõuetele. Läbisin kõikvõimalikud katsed: vaimsed, füüsilised ja emotsionaalsed. Viimaks saabus kiri hea uudisega: mulle oli antud Ameerika Ühendriikide mereväe reservarmees lipniku auaste.

Näitasin kirja oma naisele Francesele ja hõiskasin: „Ma sain hakkama! Ma sain hakkama!” Ta embas mind, öeldes: „Sa oled selle nimel ka kõvasti vaeva näinud.”

Kuid seejärel juhtus midagi ootamatut. Mind kutsuti koguduse piiskopkonnas nõuandjaks. Samaaegselt mereväe drillikoosolekuga pidi toimuma ka piiskopkonna koosolek. Teadsin, et need kaks omavahel kokku ei sobi. Mõistsin, et mõlema – nii mereväe kui ka piiskopkonna ülesannete – jaoks mul aega ei jaguks. Mida teha? Pidin tegema valiku.

Ma palvetasin selle üle. Seepeale läksin vestlema mehega, kes oli olnud mu vaiajuhataja, kui olin alles poisike – vanem Harold B. Leega (1899–1973), kellest oli selleks hetkeks saanud Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi liige. Võtsin lauas tema vastas istet. Selgitasin talle, kui väga ma seda teenistust hindan. Näitasin talle koguni auastme andmise teatist, mille olin saanud.

Olles selle üle hetke järele mõelnud, teatas ta: „Tead, mis sul tuleb teha, vend Monson? Sa kirjuta mereväebaasi ja teata neile, et kuna sind kutsuti piiskopkonna liikmeks, ei saa sa Ameerika Ühendriikide mereväe reservarmee teenistust vastu võtta.”

Mul võttis südame alt õõnsaks. Ta lisas: „Seejärel kirjuta San Franciscosse mereväe 12. ringkonna komandandile ja teata, et soovid reservarmeest vabastamist.”

Ma vastasin: „Vanem Lee, te ei mõista, kuidas sõjaväes asjad käivad. Kui ma volitusest loobun, siis loomulikult nad vabastavad mind, ent mereväe 12. ringkond ei lase mul niisama minna. Kui Koreas sõda puhkeb, kutsutakse volitamata ohvitser kindlasti sõtta. Kui mind kutsutakse, läheksin tagasi pigem volitatud ohvitserina, ent see pole ilma auastet vastu võtmata võimalik. Olete te kindel, et soovite mulle sellist nõu anda?”

Vanem Lee pani mulle käe õlale ja sõnas isalikult: „Vend Monson, kus on sinu usk? Sõjavägi pole sinu jaoks.”

Läksin koju. Panin pisaratest märja teenistuskutse koos teenistusest keeldumise avaldusega ümbrikusse tagasi. Siis kirjutasin mereväe 12. ringkonnale ja palusin end mereväe reservarmeest vabastada.

Mind vabastati napilt enne Korea sõja puhkemist. Minu väeüksus mobiliseeriti. Kuus nädalat pärast piiskopkonnas nõuandjaks saamist kutsuti mind piiskopiks.

Ma ei oleks tänasel päeval selles Kiriku ametis, milles olen, kui ma poleks prohveti nõu järginud, oma otsuse üle palvetanud ja mõistnud üht olulist tõde: Jumala tarkus näib inimestele tihtipeale narrusena.¹ Üks parim õppetund, mille võime surelikkuses saada, on see: kui Jumal kõneleb ja Tema lapsed Teda kuulda võtavad, siis teevad nad alati seda, mis on õige.

On öeldud, et ajaloo-uks pöörleb väikestel hingedel ning sama kehtib meie elu kohta. Meie saatuse määravad otsused. Kuid meid ei ole jäetud otsustamisel omapäi.

Kui soovite näha taevast valgust, kogeda Kõigevägevama Jumala inspiratsiooni ja tunda rinnus, et teie Taevane Isa teid juhatab, siis järgige Jumala prohveteid. Jumala prohveteid järgides olete kaitstud.