„Sind vajan, Issand, ma”

Järgmisel õhtul saabusime poisi koju, valmis teda õpetama. Oma üllatuseks saime teada, et Pak Mi-Jung soovis, et me ka tema tütart Kong Su-Jini õpetaksime. Ja kuna me olime talle võõrad, soovis Pak Mi-Jung ka ise õpetust kuulata. Muidugi polnud meil midagi selle vastu, et õpetada kõiki, kes kuulata soovisid.

Kui nad olid meile suupisteid pakkunud, istusime me koos maha ja hakksime rääkima. Selle asemel, et kohe tunniga alustada, soovis Pak Mi-Jung meid paremini tundma õppida ja meile oma pere olukorrast rääkida. Ta rääkis meile oma pere hiljutistest raskustest, mida nad olid läbi elanud, sealhulgas oma poja võitlusest vähktõvega. Ta oli edukalt kiiritusravi läbi teinud ja hetkel oli vähktõbi remissioonis, kuid arstid hoiatasid, et see võib igal ajal taas vohama hakata. See mõjus perele kurnavalt. Nad olid töölisperekond ja isa pidi väga kõvasti töötama, et neil katust pea kohal ja toitu laual hoida.

Mind üllatasid ja kurvastasid nende elukatsumused. Elu ei olnud nende jaoks kerge, kuid lähedus nende peres oli silmapaistvam, kui ma olin näinud üheski teises Korea peres, mis on märkimisväärne, kuna Korea on väga perekeskne ühiskond. Me lahkusime tol õhtul nende kodust, olles seda toredat peret rohkem tundma õppinud ja nendega evangeeliumi sõnumeid jaganud.

Käisime neid koos kaaslasega sel nädalal veel mitmel korral õpetamas, kogedes iga kord sedasama soojust ja lahkust, mida kogesime meie esimese külaskäigu ajal. Kui ristimine jutuks tuli, siis olid mõlemad lapsed väga innukad Kirikuga liituma. Kuid ema ei jaganud nende innukust. Kuigi meie õpetused talle meeldisid ja ta lootis, et see kõik on õige, ei tundnud ta, et võiks endale võtta selliseid kohustusi, mida Kirikuga liitumine nõuab, ja neist kinni pidada. Samuti ei tundnud ta, et tal oleks sobilik saada ristitud ilma oma abikaasata, keda me polnud veel kohanud. Kuid ta oli enam kui nõus meiega edasi kohtuma ja soovis koos oma lastega kirikus käima hakata.

Selle teise nädala lõpus, mil tema kodus õpetasime, kohtusime me tema abikaasa Kong Kuk-Woniga – alandliku, armuliku ja lahke mehega. Ta ühines meiega viimaste vestluste ajal ja uskus kohe kõike, mida me õpetasime, sealhulgas õpetusi, millega teistel tihtipeale raskusi on, nagu kümnis ja tarkuse sõna. Vaatamata oma halvale finantsolukorrale hakkasid nad kümnist maksma. Isa ainsaks takistuseks oli pühapäevane tööpäev. Ta töötas Souli rahvusvahelisel lennuväljal igal pühapäeval ja seetõttu ei saanud koos ülejäänud perega kirikus käia. Hoolimata tema töögraafikust korraldasid nad naisega nii, et said järgneval pühapäeval oma laste ristimisele minna.

Pärast nende laste ristimist jätkasime me nende tihedat külastamist nende kodus. Me pidasime pereõhtuid, jagasime pühakirju ja ülendavaid kogemusi ning tutvustasime neid koguduse liikmetele. Kuid hoolimata jätkuvatest evangeeliumikogemustest ei liikunud vanemad ristimisele lähemale.

Vahepeal saadeti minu kaaslane teise piirkonda ja minu uus kaaslane tuli otse misjonäride koolituskeskusest. Ta oli täis usku, energiat ja elevust, ja ausalt öeldes oli mul raskusi temaga sammu pidamisel. Pärast seda, kui ta oli Kong Kuk-Woni ja Pak Mi-Jungiga paaril korral kohtunud, küsis minu kaaslane, kas mina ja mu eelmine kaaslane olime koos nendega paastunud. Seda me teinud ei olnud. Ausalt öeldes ei olnud see meile isegi pähe tulnud. Nii me siis kohtusime selle perega ja soovitasime neil paastuda. Minu üllatuseks rääkisid nad, et olid juba aeg-ajalt ka ise paastunud, nii oma poja tervise nimel kui ka Kong Kuk-Woni töögraafiku pärast, et kirikus käia. Kui ka mina ja mu kaaslane koos nendega paastusime, sai meie palve vastuse ja Kong Kuk-Woni töögraafik muutus. Kuid Pak Mi-Jung oli ikka veel ristimisele kindlalt vastu.

Siis tuli minu kaaslasele järjekordne imeline idee. Ta tõmbas välja oma taskusuuruse kirikulaulude raamatu ja küsis, kas võiksime koos nendega laulda. Kuigi me olime varem koos laulnud, ei olnud ma Pak Mi-Jungi kunagi laulmas näinud ja oletasin, et talle ei meeldi laulda või tundis ta end võõraste laulude pärast ebamugavalt. Minu kaaslane küsis, kas Pak Mi-Jungil oli oma lemmikkirikulaul, ja minu üllatuseks vastas ta, nutt kurgus, et juba väikesest peale on tema lemmiklauluks olnud „Sind vajan, Issand, ma” (Kiriku lauluraamat, lk 12). Me hakkasime neljahäälselt laulma. Isa laulis meloodiat, ema alti, minu kaaslane tenorit ja mina bassi osa.

Toas oli tunda tugevat Vaimu. Kui me laulsime kolmandat salmi, said emotsioonid naisest võitu ja ta vaikis.

Kui me viimase, neljanda salmi lõpetasime, hakkas ta nutma. Tema abikaasa püüdis teda lohutada ja ta suutis ennast lõpuks kokku võtta. Ta vaatas mulle otse silma ja ütles: „Ma pean ristitud saama.”

Kujutis

drawing of woman holding an Asian hymnbook

Kong Kuk-Woni ja Pak Mi-Jungi ristimisteenistus tol pühapäeva pärastlõunal oli üks minu misjoniaja kõige vaimsemaid. Ristimisteenistusest võtsid osa nende lapsed ja paljud kohalikud liikmed tulid oma koguduse uusimatele liikmetele toetust näitama. Mina ja mu kaaslane esitasime muusikaliseks vahepalaks laulu „Sind vajan, Issand, ma”.

Lõpuks sai minu misjoni aeg täis ja ma läksin tagasi koju. Pärast ühte aastat kolledžis naasin ma Koreasse suvepraktikale ja igal nädalavahetusel püüdsin ma külastada neid paljusid erilisi sõpru ja peresid, keda ma olin misjonil kohanud. Mõne nädala pärast külastasin ma taas Balsani erilist peret. Nende koju jõudes märkasin, et keegi oli puudu – nende poeg. Pisarsilmi jutustas Pak Mi-Jung mulle, et nende poja vähktõbi oli tagasi tulnud ja 14-aastasena oli ta võitluse haigusega kaotanud.

Kui ma püüdsin väljendada oma kaastunnet, samas ise hinges valu tundes, kinnitas Kong Kuk-Won mulle, et kõik on hästi. Nad armastasid evangeeliumi, käisid ustavalt kirikus ja ootasid päeva, mil nende pere pitseeritakse kokku ajaks ja igavikuks Korea Souli templis. Vaatamata südamevalule, mida nad tundsid, teadis pere, et nad näevad taas Kong Sung-Gyuni ja saavad igavesti koos elada. Pak Mi-Jung rääkis mulle, et igapäevane kirikulaulude laulmine aitas tal leida jõudu kõigega toime tulla ja tunda Vaimuga kaasnevat rahu.

Kui ma sel õhtul nende kodust lahkusin, mõtlesin taas Pak Mi-Jungi lemmiklaulu sõnadele. Ma olen tänulik, et Taevane Isa õnnistas seda peret pärast Kong Sung-Gyuni lahkumist ja ma olen eriti tänulik Vaimu abile Pak Mi-Jungi usku pöördumises, mis aitas sellel perel saada igaveste templiõnnistuste vääriliseks.