Olla kellegi Sarah’ks

Minu jaoks oli väga raske kasutada oma tõekspidamisi, vastates lihtsatele küsimustele, nagu „Miks sa kohvi ei joo?”. Minevikus tõin ma ettekäändeid, nagu „See on liiga mõru” või „Mulle ei meeldi selle maitse”.

Miks see mulle piinlikkust valmistas? Miks kartsin ma nii väga oma tõekspidamiste eest seista? Tagasi vaadates ei saa ma aru, mida ma kartsin. Kuid ma mäletan täpselt, miks ma lõpetasin ettekäänete taha peitumise.

Ühel päeval teatas minu keskkooli emakeeleõpetaja, et vaatame tunnis ühte televisioonisaadet, mida ma teadsin, et ei tohiks vaadata. Samal ajal kui kui teised õpilased vaimustunult hõiskasid, tõstis minu klassikaaslane Sarah käe ja küsis, kas võib klassist lahkuda.

Kui õpetaja temalt põhjust päris, vastas Sarah nagu muuseas: „Sest ma olen mormoon ega vaata saateid, kus vannutakse.”

Tema julgus enda eest seista terve klassi ees oli imetlusväärne. Tänu Sarah’le tõusin ma püsti ja ootasin puhta südametunnistusega ukse taga, kuni saade lõppes.

See muutis mind alatiseks. Selle asemel, et seda teemat vältida, hakkasin ma oma tõekspidamisi selgitama. Ja selle tulemusena leidsin endas enesekindlust ja hakkasin üha rohkem Kiriku ja kooli üritustes osalema.

Ma ei ole Sarah’le kunagi öelnud, kui palju tema eeskuju minu jaoks tähendas, kuid ma püüan järgida tema enesekindlat eeskuju. Nüüd ma mõistan, et Jumala imelise, püha Kiriku liikmeks olemist ei pea häbenema. Ma loodan, et oma eeskuju kaudu võin ma olla kellegi Sarah’ks.