Puhas jumalateenistus
Vanem W. Christopher Waddell
Seitsmekümnest
Isetu teenimine – enese unustamine, teiste vajadustele reageerimine ja oma elu nende teenimisele pühendamine – on alati olnud Jeesuse Kristuse jüngrite iseloomustajaks.
Annie Henrie’ illustratsioonid
Matteuse 11. peatükis õpetab Päästja meile märkimisväärse õpetuse oma tegude, mitte sõnade kaudu, kui ta vastas Ristija Johannese jüngrite küsimusele:
„Aga kui Johannes vangihoones olles kuulis Kristuse tegudest, läkitas ta oma jüngrite kaudu
temale ütlema: „Kas oled sina see, kes tuleb, või peame teist ootama?”
Ja Jeesus vastas ning ütles neile: „Minge ja teatage Johannesele, mida te kuulete ja näete:
pimedad saavad nägijaiks ja jalutumad käivad, pidalitõbised tehakse puhtaks ja kurdid kuulevad, ja surnud äratatakse üles ja vaestele kuulutatakse evangeeliumi.” (Mt 11:2–5)
Selle asemel, et pakkuda lühikest õpetuslikku selgitust, mis kirjeldaks, et Tema on tõepoolest „see, kes tuleb”, vastas Päästja oma tegude kaudu – oma teenimise eeskuju kaudu.
2014. aasta kevadisel üldkonverentsil tuletas vanem Richard G. Scott Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist meile meelde: „Me teenime oma Taevast Isa kõige paremini, avaldades teistele head mõju ja teenides neid. Parim eeskuju, kes kunagi maa peal on elanud, on meie Päästja Jeesus Kristus.”1
Isetu teenimine – enese unustamine, teiste vajadustele reageerimine ja oma elu nende teenimisele pühendamine – on alati olnud Jeesuse Kristuse jüngrite iseloomustajaks. Nagu õpetas kuningas Benjamin enam kui 100 aastat enne Päästja sündi: „ … kui te olete oma kaasinimeste teenistuses, te olete ainult oma Jumala teenistuses” (Mo 2:17).
Jaakobus tuletab meile meelde, et „puhas jumalateenistus” väljendub teiste teenimises – „ … vaestelaste ja lesknaiste eest hoolitseda nende viletsuses” (Jk 1:27). „Puhas jumalateenistus” on enamat kui usutunnistuse kuulutamine, see on oma usu väljendamine.
Armastage oma rännukaaslasi
1984. aasta juuli keskpaigas, vaid nädalaid pärast seda, kui mu naine Carol ja mina California Los Angelesi templis abiellusime, olime teel Utah’sse, kus mina pidin alustama oma karjääri ja Carol pidi lõpetama oma kolledžihariduse. Me sõitsime eraldi autodes. Kahe autoga transportisime me kogu oma vara.
Umbes poole tee peal sõitis Carol oma autoga minu kõrvale ja hakkas mulle märku andma. See toimus enne mobiiltelefonide ja nutitelefonide aega, enne sõnumite saatmist ja säutsumist. Läbi autoakna tema näoilmet nähes mõistsin, et ta ei tunne ennast hästi. Ta andis mulle teada, et ta on suuteline edasi sõitma, kuid ma muretsesin oma uue mõrsja pärast.
Kui me väikese Utah’ linna Beaveri lähedusse jõudsime, sõitis ta taas minu kõrvale ja ma nägin, et tal on vaja peatus teha. Ta oli haige ega suutnud edasi sõita. Meil oli kaks autot täis riideid ja pulmakinke, kuid kahjuks oli meil väga vähe raha. Hotellis peatumiseks meil raha ei olnud. Ma ei teadnud, mida teha.
Kumbki meist ei olnud varem Beaveris käinud ja teadmata, mida ma otsin, sõitsime me mõne minuti ringi, kuni ma märkasin parki. Me peatusime parkimisplatsil ja leidsime ühe varjulise puu, mille alla ma teki laotasin, et Carol võiks puhata.
Mõne minuti pärast sõitis pea tühjale parkimisplatsile üks auto ja parkis meie kahe auto kõrvale. Autost väljus üks naine, kes oli umbes meie emade vanune, ja küsis, kas kõik oli korras ja kas ta võiks kuidagi abiks olla. Ta mainis, et oli sõites meid märganud ja tundis, et peab peatuma. Kui me oma olukorda selgitasime, kutsus ta meid kohe enda koju, kus me võiksime puhata nii kaua kui vaja.
Peagi olime me tema kodu keldrikorrusel jahedas magamistoas pehmes voodis. Kui me olime end sisse seadnud, ütles see imeline õde, et tal on paar asjatoimetust ja jätab meid mõneks tunniks üksi. Ta ütles, et kui meil on kõht tühi, siis võime süüa kõike, mida köögis leidub, ja kui me enne tema kojutulekut lahkume, et me esiukse enda järel kinni paneksime.
Pärast magamist tundis Carol end paremini ja me jätkasime oma teekonda ilma tema toitu söömata. Meie lahkudes ei olnud lahke naine veel koju naasnud. Meie meelehärmiks ei märkinud me tema aadressi üles ega ole teda seetõttu kunagi korralikult tänanud, et ta oli meie hea samaarlane, kes teel peatus ja oma kodu uksed abi vajavatele võõrastele avas.
Kui ma sellele kogemusele mõtlen, meenuvad mulle president Thomas S. Monsoni sõnad, kes kehastab Päästja kutset „mine ja tee sina nõndasamuti” (vt Lk 10:37) niipalju, kui üks surelik seda suudab: „Me ei saa Jumalat tõeliselt armastada, kui me ei armasta oma rännukaaslasi sellel surelikul teekonnal.”2
Mil tahes me kohtame „oma rännukaaslasi” – kas tee peal või oma kodus, mänguväljakul või koolis, tööl või kirikus – kui me otsime, märkame ja tegutseme, saame me rohkem Päästja-sarnaseks, õnnistades ja teenides inimesi meie teel.
Otsige
Annie Henrie’ illustratsioonid
Vanem Neal A. Maxwell (1926–2004) Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist õpetas:
„Meie ei või lepitada inimkonna patte, nagu seda tegi meie Päästja! Ka ei suuda me kannatada kõiksugu haiguseid, jõuetusi ja kannatusi (vt Al 7:11–12).
Kuid oma väiksel viisil, just nagu Jeesus on meid kutsunud tegema, võime me tõepoolest püüda saada selliseks „nagu [Tema on]” (3Ne 27:27).”3
Kui me püüame saada Tema-sarnaseks, siira sooviga õnnistada „oma rännukaaslasi”, antakse meile võimalusi unustada ennast ja tõsta teisi. Need võimalused võivad tihti olla tülikad ja panna proovile meie tõelist soovi saada rohkem Õpetaja-sarnaseks, kelle suurim teenimine, Tema lõputu lepitus, oli kõike muud kui mugav. „Ometi,” ütleb Ta, „au olgu Isale, ja ma jõin ja lõpetasin oma ettevalmistused inimlaste heaks” (ÕL 19:19).
Siiras püüdlus rohkem Päästja-sarnaseks saada aitab meil näha seda, mida me muidu ei näeks. Meie hea samaarlane elas Vaimule küllalt lähedal, et kuuletuda Vaimu õhutusele ja rääkida tundmatu abivajajaga.
Nähke
Annie Henrie’ illustratsioonid
Näha läbi vaimsete silmade tähendab näha asju nii, nagu nad tõepoolest on, ja märgata vajadusi, mida me muidu ei märkaks. Tähendussõnas lammastest ja sikkudest ei tundnud ei need, kes olid „õnnistatud”, ega ka need, kes olid „neetud”, Päästjat ära näljaste, januste, alasti ja vangisolijate seas. Nad vastasid oma kohtumõistmisele, küsides: „Millal me nägime sind?” (Vt Mt 25:34–44).
Ainult need, kes olid näinud läbi vaimsete silmade, nägid teiste vajadusi ja tegutsesid ning õnnistasid kannatajaid. Meie hea samaarlane märkas meie vajadust, kuna nägi läbi vaimsete silmade.
Tegutsege
Annie Henrie’ illustratsioonid
Me võime näha puudust enda ümber, kuid tunda, et ei suuda aidata, arvates, et see, mida meil on pakkuda, ei ole küllaldane. Kui me püüame saada selliseks nagu Tema on ja kui me näeme oma kaasrändajate vajadusi läbi vaimsete silmade, peame me uskuma, et Issand võib teha oma tööd meie kaudu, ja siis peame me tegutsema.
Templisse sisenedes kohtasid Peetrus ja Johannes meest, „kes oli emaihust alates halvatu”, kes palus neilt andi (vt Ap 3:1–3). Peetruse vastus on eeskuju ja kutse meile kõigile:
„„ … Hõbedat ja kulda mul ei ole, aga mis mul on, seda ma annan sulle: Jeesuse Kristuse, Naatsaretlase nimel, tõuse üles ja kõnni!”
Ja ta haaras kinni tema paremast käest ja aitas ta üles” (Ap 3:6–7).
Me võime tegutseda, andes oma aega ja talente, lahke sõna või abikäe. Kui me otsime ja näeme, siis asetatakse meid olukordadesse, kus me võime tegutseda ja õnnistada. Meie hea samaarlane tegutses. Ta viis meid enda koju ja jagas meiega seda, mis tal oli. Põhimõtteliselt ütles ta: „Mis mul on, seda ma annan sulle.” Just seda me vajasimegi.
President Monson on õpetanud samu põhimõtteid:
„Igaüks meist oma teel läbi surelikkuse rändab oma Jeeriko teel. Milline saab olema teie kogemus? Milline minu? Kas mulle jääb märkamata inimene, kes on sattunud röövlite kätte ja vajab minu abi? Aga teile?
Kas olen mina see, kes küll näeb haavatut ja kuuleb tema abipalvet, kuid läheb mööda? Aga teie?
Või olen mina see, kes näeb, kes kuuleb, kes peatub ja kes aitab? Aga teie?
Jeesus andis meile juhtlause: „Mine ja tee sina nõndasamuti!” Kui me kuuletume sellele ütlusele, avaneb meie igavikulisele pilgule nägemus rõõmust, milleni harva küünditakse ja mida kunagi ei ületata.”4
Otsimise, nägemise ja tegutsemise läbi rohkem Päästja-sarnaseks saades saame me teada tõe kuningas Benajamini sõnade kohta: „Kui te olete oma kaasinimeste teenistuses, te olete ainult oma Jumala teenistuses” (Mo 2:17).