Usu vägi

Kujutis

A mother ssitting with her small daughter as the girl colors in a coloring book.

Ühel aastal kolledžis tegin ma eksamit, kui mu kael valutama hakkas. Valu ei kadunud ka pärast eksamistressi möödumist. Konsulteerisin arsti ja terapeudiga ning proovisin mitmeid ravikuure, kuid valu kestis edasi. Järgmise aasta jooksul, kui selle valu käes vaevlesin, oli mul raskusi ka oma usu suurendamisega. Veetsin palju aega palvetades, uurisin pühakirju ja palusin preesterluse õnnistusi. Tundsin, et kui mul oleks küllalt usku, saaksin ma terveks.

Jeesus Kristus tegi terveks haiged, pimedad, jalutud, pidalitõbised – „[nende] usku mööda” (Mt 9:29). Ma teadsin, et Tal on vägi mind terveks teha, just nagu Ta tervendas paljusid teisi oma maise elu jooksul. Jõudsin seega järeldusele, et ainult minu enda uskmatus hoiab mind tervenemisest, ja kahekordistasin oma püüdlusi. Füüsilist teraapiat jätkates ma palvetasin, paastusin, uurisin pühakirju ja uskusin. Kuid minu valu ei kadunud.

Pühakiri õpetab meile, et läbi usu võime teha imetegusid (vt Mt 17:20), kuid mina ei suutnud saada leevendust sellele väikesele valule. Kus oli minu usu vägi? Lõpuks leppisin ma vaikselt oma olukorraga, leidsin viise, kuidas elada oma valuga, ja jätsin tuleviku hoolde püüdlused täielikult mõista usku ja terveks tegemist.

Aastaid hiljem rääkisin ma sõbraga, kes kannatas tugeva iivelduse käes, mille pärast ta oma esimese raseduse ajal mitmeid kordi haiglasse pidi minema. Erin soovis veel ühte last saada, kuid kartis, et peab läbi elama samu kannatusi, kui esimese raseduse ajal. Ta rääkis mulle, et oli paastunud ja palvetanud ning uskus kindlalt, et Taevane Isa ei paluks tal seda kõike teist korda läbi elada.

Temaga rääkides meenus mulle pühakirjakoht: „Jätke järele ja teadke, et mina olen Jumal” (Ps 46:11). Mõtlesin enda kogemusele, mil õppisin oma katsumuste keskel järele jätma, ja innustasin Erinit jätkama usus, kuid mitte laskma oma usul sõltuda sellest, kas ta järgmise raseduse ajal iiveldust kogeb või mitte.

Jätkates usu põhimõtte uurimist, pöördusin ma Alma õpetuse juurde, kus ta õpetas usu kohta, et „kui teil on usku, siis te loodate asjadele, mida pole näha, mis on õiged” (Al 32:21).

Selle pühakirja üle mõtiskledes avastasin, et usk ei olnud see, mida ma olin seda arvanud olevat. Alma õpetab meile, et usk on lootus õigetesse põhimõtetesse. Usk ei tähenda, et meie Taevane Isa annab meile alati kõik, mida me palume, ja siis, kui me seda palume. Usk, et Kristus teeb terveks minu kaela või leevendab Erini iiveldust raseduse ajal, ei ole usk õigetesse põhimõtetesse. Kuid meil võib olla usku, et Kristusel on vägi tervendada, et Ta on teadlik meie olukorrast, et Ta annab meile jõudu, ja et kui me hästi vastu peame, võime saada igavese elu.

Issand lubas: „Mida iganes sa küsid usus, uskudes, et sa saad seda Kristuse nimel, seda sa ka saad” (En 1:15). Mina usun, et selle lubaduse vägi peitub Kristuse nimesse uskumises. Pühakirjajuht õpetab meile palve kohta, et „Kristuse nimel palvetamine on ‥ kui meie soovid ühtivad Kristuse soovidega [– kui Tema sõnad jäävad meisse] (Jh 15:7). Siis palume me seda, mida Jumalal on niisiis võimalik anda. Mõned palved jäävad vastuseta, kuna need ei kujuta mingil viisil Kristuse soovi, vaid nende taga on selle asemel inimese omakasupüüdlikkus.”

Kui me palume usus midagi, mis on vastavuses Jumala tahtega, annab Ta seda vastavalt meie soovile. Taevane Isa tunneb meid, armastab meid ja soovib meie jaoks kõike, mis aitab meil naasta Tema juurde. Ja mõnikord kaasab see endas katsumusi, muresid ja proovilepanekuid (vt 1Pt 1:7). Kui Taevane Isa vabastaks meid meie katsumustest pelgalt seepärast, et me seda palume, jätaks Ta meid ilma nendest kogemustest, mida vajame, et päästetud saada. Me peame õppima usaldama Jumala plaani meie jaoks ja allutama oma tahte Tema tahtele. Kui me joondame oma soovid Tema soovidega ja tunnustame oma täielikku sõltuvust Temast, võime me saavutada „usu eesmärgi, hingede õndsuse” (1Pt 1:9).